Minu Nepaal. Kaia-Kaire Hunt

väljas valitsevast kuumusest ja korralikust magamiskotist, külmetan end igal ööl poolsurnuks. Lisaks jooksevad seal ringi rotid, kes ei pane pahaks öösel aeg-ajalt üle minu liduda. Nepaalis on tavaline kõik see, mis muidu tundub uskumatu ja jälestusväärne. Isegi rotid tunduvad olevat lihtsalt osa seiklusest, kuhu ma sattunud olen. Lõpuks ma lihtsalt konstateerin fakte stiilis: näe, see oli üks eriti rasvane tegelane!

      Peale külma ja osaliselt ka rottide tõttu painajalikeks muutunud ööde on mu külasviibimise päevad muutumas õudusunenäoks perepoeg Sulavi pärast. Ta sörgib mul kogu aeg sabas, rääkides lakkamatult, kuidas ta tahaks palju tööd teha. Lisaks trambib ta alati ette hoiatamata mu lauta sisse, nii et riideid hakkan vahetama magamiskoti sees. Minu mõrtsukämbliku pilkudest pole üldse kasu. Ilmselgelt pole põrnitsemine keel, millega Nepaalis rääkida. Õhtuti istub ta mu voodiserval (või oleks õigem öelda sulu äärel?) ja jutustab kuuvalguses hobusehammaste särades sellest, kuidas talle meeldib tööd murda. Lihtsalt seepärast, et selgitada KUI kõva mees ta ikka on. Mina omakorda ei anna alla ja üritan talle selgeks teha pisiasju maailmast. Näiteks, et Euroopa ei asu otse Ameerika kõrval.

      Nüüd, kus Sulav tunneb, et tal on minu näol tegemist uue lemmikloomaga, veab ta mind kaasa ka kõikvõimalikele kohtumistele oma sõpradega. Üldiselt läheme mõnda kohalikku baari, kus mind pannakse istuma kuhugi, kus ma jalgu ei jää. Kusjuures baar tähendab kellegi maja alumisel korrusel olevat väikest pimedat muldpõrandaga urgast, kuhu maksimaalselt mahub vast viis-kuus inimest. Räpakad toolid ja väike laud on piisavad, et olla üle küla kokkusaamiskohaks. Sulav istub alati uhke näoga oma sõpradega minu vastu ja sõbrad hakkavad minu kohta küsima, nagu ma oleksin tulnukas: „Mida ta teil sööb?”, „Kas tal on oma juuksed?”, „Mis imelik valge karvadeta nahk. Kas võib katsuda?”

      Kuna lemmikloomad arusaadavalt omapäi ei liigu, ei tohi ma üksinda ka oma lauta tagasi pöörduda ja pean nurgas tolknema niikaua, kui Sulavil ning ta sõpradel teejoomisest ja minust rääkimisest isu täis saab. Sest, jah, Nepaalis baaris käimine võib täiesti vabalt tähendada lihtsalt sõpradega tee joomist.

      Järgmisel päeval litsun end kangekaelselt Sulavi emade ja õdedega koos kööki, et vähemalt üheks päevaks pääseda lemmiklooma staatusest. Köök on Nepaali külade mõistes lihtne saviplokkidest hurtsik, millel on tulekolle nurgas, aga korstent pole. Vaesemates peredes, kus maja ja köök on ühes saviehitises, täidab köök ka esiku ja elutoa rolli. Suure lunimise peale lubavad Sulavi emad (jah, Sulav nagu pere teisedki lapsed kutsuvad neid mõlemaid emadeks) mul söögitegemises kaasa lüüa, kuigi nad on kindlad, et nuga ma käsitleda ei oska ja raudselt lõikan endal maha nii mõnegi sõrme ja võimalik ka, et kõrvalviibijate pead.

      Nepaali nuga nimelt on täiesti omaette tööriist. Noaga on meie mõistes sarnasust vaid niipalju, et ta on terav. Nepaali nuga on horisontaalselt alusele kinnitatud umbes paarikümne sentimeetrine teravik. Mingi köögivili, näiteks kartul, surutakse sinna peale, kuni see pooldub. Minu tagasihoidlik arvamus jääb ikkagi selle juurde, et meie noad on mõistlikumad, kuna need Nepaali omad on tõesti ohtlikud ning raskesti käsitletavad.

      1

      heategevus, õendus, Aasia (inglise k.)

      2

      vabandust (inglise k.)

      3

      pakiline (inglise k.)

      4

      ettekujutus (inglise k.)

      5

      Siin on see nepaalikeelse häälduse kirjapilt väljendist „very di- ficult”, mis eesti keeles tähendab „väga raske”. (Toim.)

      6

      Siin: internetikohvik (inglise k.)

      7

      „Anna signaali, palun!” (inglise k.)