Minu Nepaal. Kaia-Kaire Hunt

üle merepinna (Lõuna-Nepaalis) kuni 8848 meetrini (Mount Everest Himaalaja mäestikus) ning kliima kõigub jääkülmadest mägialadest tapvalt palavate India piirialadeni. Neljateistkümnest maailma kõrgeimast mäest asuvad Nepaalis lausa kümme, kõigi kõrgus üle 8000 meetri. Nepaali elanikkond küünib üle 26 miljoni (ärge küsige, kuidas on neid võimalik kokku lugeda!), kelle hulgas on esindatud suur hulk etnilisi gruppe. Nepaalis räägitakse üle saja erineva keele ja dialekti. Põhikeel on siiski ääretult sarnane india keelega, umbes nii, nagu nagu on eesti ja soome keel omavahel suguluses. Nepaalis elab kirju seltskond: lõunas on rohkem indo-aaria ja põhjas tiibeti-birma rahvuste esindajaid. Peale inimeste loendatakse Nepaalis üle paarisaja erineva jumala ja jumaluse. See võimaldab sisuliselt üle päeva tähistada mõnda religioosset püha. Igati kohane on ühe kohaliku Ameerikas õppinud tarkvara arendaja ütlus, et nepaallastega on võimatu äri ajada, sest üks päev on neil festival, teine päev on ka mõni festival või tabab riiki mõni loodusõnnetus, kolmandal on kellegi pulm või matus, neljandal päeval on mõni streik, meeleavaldus või teesulg, viiendal päeval ollakse haiged, kuues päev on niikuinii puhkepäev ja siis seitsmendal päeval annab ehk veidi tööd teha. Aga tööpäev kestab keskmiselt 2–4 tundi…

      Et ma ära ei eksiks, joonistab Hom mulle armastusväärselt ka Kathmandu kaardi, milles küll ükski asi ei ole mõõtkavas ega isegi mitte õigel pool teed, aga vähemalt saan ma teada, et minu hostel on Kalanki templi lähedal ja sinna pidavat igaüks oskama juhatada (fakt, mis hiljem siiski mitte mingit tõestust ei leia).

      Järgmise asjana leiab Hom, et Kaia-Kaire pole nimi, mida annaks välja hääldada. Selle asemel pakub ta Kalpanat, mis peaks nepaali keeles tähendama ettekujutust. Kui nepaallane on midagi pähe võtnud, siis temaga vaielda ei anna. Seega, nii ongi ja nii jääb. Sel päeval saan justkui teist korda ristitud ja minu nimi on nüüd Kalpana – the Imagination4. Ja nii mind enamik mu nepaali sõpru ja tuttavaid ka sellest peale tunnevad.

      Keeleõpe Homiga kujuneb väga vaimukaks ettevõtmiseks. Juba teisel päeval leiavad aset tõsised eriarvamused.

      „On ju, nepaali keel on hirmus raske,” üritab Hom minult juba teab mitmes kord see päev välja pressida.

      „Ma ei tea, mulle tundub just suhteliselt lihtne ikkagi. Võrreldes vene keelega või saksa keelega on see võõrkeelena lihtne,” raiun ma. „Meil eesti keeles näiteks on käändeid juba 14. Ja…”

      „Ei ole nepaali keel lihtne. Ei ole,” jonnib tema vastu.

      „No eesti keelt on jälle peaaegu võimatu õppida. Näiteks mitmuses võib sõna täiesti muutuda,” jätkan võidurõõmsal ilmel. Hom jõllitab mind, nagu ma oleksin ükssarv. „Kõik, kellele ma siiani olen seda õpetanud, ütlevad veeeri difikuult5,” ja see on juba öeldud sellisel toonil, et mõistan, et mul pole mitte mingit võimalust siin oma eesti keelega hüpata.

      „See on sellepärast, et nad on lollid,” pakun siiski välja. Hom nohiseb. Nepaalis kindlasti ei öelda ega arvata kellegi kohta midagi halvasti ja lollid pole kindlasti sõna, mida tasuks huupi loopida. Jätkame õppetunniga. Mina-mind-minu: ma-malaai-mero; sina-sind-sinu: tapaai-tapaailaai-tapaiko; timi-timilaai-timro ja nii edasi. Minu raamat: mero kitab. Nepaal on ilus: Nepaal ramro tsa.

      Siis on Homil varuks üks eriline nipp.

      „Sõnade järjekord on nepaali keeles teistsugune kui inglise keeles,” tulistab ta varjamatu rõõmuga. „Ei öelda „ma söön riisi”. Öeldakse „ma riisi söön: ma bhaat khaancchu!”

      Raske on muidugi omakorda minu võidurõõmu kirjeldada: „Meil eesti keeles pole sageli samuti sõnade järjekord oluline!”

      See on Homile selleks päevaks liig mis liig. Talle meenub, et ta tädil on sünnipäev ja üleüldse on tal kiire ning ta tuhiseb toast välja. Enne veel saab minult lubaduse, et tuubin järgmiseks päevaks pähe mõnikümmend nepaali verbi.

      Minu lemmikkoht Kalanki hostelis on katus. Esiteks on siin meeletult ilus vaade kogu orule. Kathmandu org asub sadade väiksemate mäeküngaste vahel. Majadega on kaetud nii oru põhi kui mäeküljed ja see vaatepilt on lihtsalt hunnitu. Hommikuti, kui on veel jahe ja ilm selge, on siit näha tuhanded erinevat värvi katused, kus värvikirevatesse rõivastesse riietunud, alles haigutavad naised nõudega kolistavad. Igal õhtul on isevärvi päikeseloojangud. Ja öösiti on näha miljonid tähed ja tulukesed, mis valgustavad neid tillukesi majapidamisi.

      Päevasel ajal saab katuselt hea ülevaate kogu ümbruskonnast, kaasa arvatud sellest, mis vahetus läheduses toimub ning kes hostelisse tuleb või sealt lahkub. Hostel asub üsna Ring Roadi lähedal – see on suurim tee moodi ehitis, mis ümbritseb Kathmandut. Ring Roadilt saab ka Kathmandusse sisse ja sealt välja. Teisisõnu on see olulisim ühendus nii Kathmandu ja teiste linnade kui ka linnasisese transpordi jaoks. Selle tee tähtsusest annab kinnitust ka tõsiasi, et seal liiklus kogu aeg keeb, kogu aeg on ummikud ja kõrvulukustav müra. Tean, et Nepaalis elades pean õppima lärmi sees elama, ning üritan end seetõttu sellest mitte häirida lasta. Kordan usinalt tegusõnu: „Aanu – tulema; jaanu – minema; khaanu – sööma; sutnu – magama”.

      Korraga köidab mu tähelepanu teistmoodi lärm: demonstrandid blokeerivad tee, autod jäävad seisma ja kuna tegemist on tõesti ringteega, halvab see hämmastavalt lühikese aja jooksul liikluse kogu orus. Ah, õigus jah, olen saabunud ju poliitiliselt rahutusse kohta, meenub nüüd mullegi ja mul hakkab kõhe.

      Demonstrante koguneb juurde. Nad on lärmakad, kohati agressiivsed. Peamiselt vaid mehed – oma viigipükste ja särgikutega, mõndadel ka pioneeri kaelaräti moodi punane asi kaelas. Ja järsku ei olegi need suured tumedad mandlisilmad nii sõbralikud ja naeratused on nepaallaste nägudelt kusagile kadunud. Punased lipud lehvivad, valjuhääldid undavad. Skandeeritakse. Põletatakse autokumme. Rüüstatakse teeäärseid poode. Ehitusmaterjalide pood on eriti kuum sõna – sealt saab igasuguseid tarvikuid tänavatele loopida ja neid põlema panna.

      Uudishimu saab minust võitu, haaran fotokaamera – peas ehe ettekujutus mõnest seiklusfilmist, kus vaprad ajakirjanikud ekstreemsituatsioonidest pilte teevad – ja hiilin tänavale. Hoian meeleavaldajatest piisavalt kaugele, et saaksin zoomides mõned olukorrast ülevaadet andvad pildid teha, samas jälgides, et kogu üritus mulle endale liiga ohtlikuks ei muutuks. Väidetavalt on demonstrandid siin turistide vastu viisakad, aga mine tea, mis sellises kambavaimus võib pähe tulla.

      Liigun koos meeleavaldajatega mööda tänavat edasi, hoides piisavat vahemaad. Järsku aga tekib ei tea kust tänava teise otsa konkureeriv demonstrantide seltskond. Kuna ma pole päris kindel, kas kaks kampa on omavahel sõbrad või pigem vaenujalal, hakkab mul tõsiselt hirmus. Ma olen lõksus kahe hullunud seltskonna vahel ja kahel pool teed kõrguvad ainult eramajad. Ei mingeid kõrvaltänavaid, põikteid ega siseõuesid. Peidan kähku fotoka seljakotti ja hakkan just mõtlema, mis tunne on poliitilistes rahutustes otsi anda ja kas siis kirjutatakse minust kui „sõjakoldes hukkunud lääne ajakirjanikust”, kui näen järsku väikest ust sildiga „Cyber”. Internetikohvik. Jess, mingi avalik koht! Poen ukse moodi avast sisse.

      Tundub, et sattusin kellegi koju. Piiksatan „Cyber6?” ja peremees näitab näpuga redeli poole, mis viib ülakorrusele. Kuna mul on tahtmine tänavalt võimalikult kaugele saada, haaran võimalusest kinni ja ronin ähkides üles.

      Ja voilà! – seal ongi internetipunkt, mida ilmselt peab kohalik perepoeg, et endale veidi taskuraha teenida. Elektrit küll pole, aga olgem ausad, interneti kasutamine ei tundu mulle praeguses olukorras niikuinii just hädavajaliku tegevusena. Selle asemel vaatan aknast suitsevaid autokumme ja tänavale loobitud betoontorusid. Veel pool tundi ja kõik on läbi. Ronin redelist alla, teen mõned turistipildid suitsevatest tänavatest ja rühin hostelisse tagasi. Verbid ju vaja ikkagi lõpuni õppida.

      Järgmine päev.

4

ettekujutus (inglise k.)

5

Siin on see nepaalikeelse häälduse kirjapilt väljendist „very di- ficult”, mis eesti keeles tähendab „väga raske”. (Toim.)

6

Siin: internetikohvik (inglise k.)