Naistürannid. Helmut Werner

olid relvastatud nagu teisedki ratsanikud, ainult selle vahega, et kandsid piikide asemel tapreid ja suurte kilpide asemel väiksemaid. Nendel olnud väikesed rinnad, mille lahingu ajaks paljastasid.

      Viimast nendest kohtumistest on antiikautorid väga põhjalikult käsitlenud. Aleksandri juurde ilmus amatsoonide kuninganna Thalestris oma 300 saatjannaga ja avaldas soovi temast rasestuda. Usaldusväärne ajaloolane Arrianos (2. saj) pani selle sündmuse küll kindlalt kahtluse alla, sest kaasaegsed ei olnud seda kusagil maininud ja Aleksandri ajal polevat amatsoone enam olemas olnudki.

      Strabon läheb aga antiiksete kirjelduste kriitilistes täpsustamistes niikaugele, et hakkab kahtlema amatsoonide olemasolus üldse. Kaasaegne arheoloogia on aga laialdaste väljakaevamistega Musta mere piirkonnas ja Euraasia steppides nende kirjelduste ajaloolist tuuma ja naiste tollast silmapaistvat seisundit sküütide juures veenvalt tõestanud. Ilmselt maaliti kreeka meestele silmade ette õuduspilte amatsoonidest kui näidet sellest, mis nendega juhtub, kui nad peaksid ühiskonnas võimu kaotama. Nende naised olid ju täiesti kodu külge seotud. Loeti isegi väärituks, kui naine ennast tänaval näitas. Nende igasugune osalemine poliitilises elus oli täielikult välistatud. Meeste seltskondlikele kogunemistele, kus joodi veini, lauldi ja peeti ka vaimseid diskussioone ning koosviibijad ka hetääridel, tolleaegsetel lõbutüdrukutel, end teenindada lasid, naisi üldse ei lastud. Kreeka mees võis taolistele üritustele kaasa võtta oma armukese, aga mitte mingil juhul abielunaise. Seejuures peeti abielurikkumist naise poolt kõige hirmsamaks kuriteoks. Abielu oli täielikult meeste asi. Ja kui naisel oligi juriidilisi probleeme, siis pidi ta laskma ennast kohtus esindada mehel.

      Kokkuvõetult võib kõike seda, mida on kaasaegsel teadusel teada amatsoonidest, panna kirja järgmiselt. Sküüdid, Euraasia steppide rändrahvas, kes alates 8. saj eKr Musta mere äärseid steppe asustasid, kuulusid rändkarjakasvatajate hulka, kes alates 2. aastatuhandest eKr paiknesid territooriumil Euraasia steppidest kuni Hiinani välja. Neid nomaadisuguharusid on nimetatud ka indoeurooplasteks. Nomaadne või siis poolnomaadne eluviis määras ka naise seisundi. Nimelt kui oli vajadus, siis pidid olema ka naised valmis oma mehi võitluses toetama või meeste sõjas olles oma asualasid vaenlase kallaletungi eest kaitsma. Taolise eluviisi juures ei saanud naiste riietus oluliselt meeste omast erineda. Nagu seda arvukad kujutised kunstis näitavad, kandsid sküüdi naised samasuguseid pükse nagu nende mehed. Aeg-ajalt on sküüdi naisi kujutatud ka pikas rüüs. Ratsutamisel, mida naised pidid oskama sama hästi kui mehed, kanti lühikest ülerõivast või õlgadele heidetavat kaftanit.

      Nende osavõtule sõjast viitavad arvukad väljakaevatud naissõdalaste hauad. Kõige vanem niisuguse sküüdi amatsooni haud, mis on leitud tänapäeva Georgias (Gruusias), pärineb 2. aastatuhandest eKr. See haud peitis endas jäänuseid naisest, kes oli maetud istuvas asendis põlvedele asetatud mõõgaga. Selle naise kolba paremal poolel oli vigastus, mis oli ilmselt tekitatud odaotsaga. Naise vanuseks hinnatakse 20–30 eluaastat.

      1980. aastatel leiti Dnepri alamjooksult 53 sküüdi sõdalase haua seast 6 hauda naiseskelettidega. Uurimine andis tulemuseks, et need naised pidid olema sünnitanud ja olid oletatavalt olnud ka abielus. Nende kõikide parema käe kahel sõrmel võis eristada kulumisnähte, mis võis tuleneda vibunööri vinnastamisest. Iga sküüdi naissõdalase varustusse kuulusid ilmselt vibu ja nooled, mida kinnitavad ka teised hauapanused. Haudadest leiti metallist piigiotsi ja nahkse nooltetupe jäänuseid koos 47 noolega. Oma keha kaitsesid naised „võitlusvööga”, milles olid raudlamellid, ja soomussärgiga. Kuna ei leitud ühtegi relva, mida tollal kasutati eranditult enesekaitseks, siis võib olla üsna kindel selles, et need naised võtsid meeste kõrval osa ka sõjakäikudest. Ja verise sõjalise käsitöö kõrval tuli naistel hoolitseda ka järelkasvu eest. Mõnda hauda olid sängitatud imikuga naised, kes ilmselt surid sünnitamisel.

      Kõikidest relvadega haudadest, mis Musta mere äärsetelt aladelt leiti, kuulusid 25 % naistele. Liigitamine vanuse järgi andis tulemuseks, et naiste sõjaline tegevus algas 16. eluaastast ja suurem osa naissõdalastest olid surnud 30-aastasena.

      Väljendati ka arvamust, et amatsoonide seas võis olla osaliselt tegemist meestega, kes hormonaalsete muutuste kaudu olid omandanud naiste väljanägemise. Sküüdi naissõdalaste skelettide analüüsi põhjal selgus, et neil oli sale ja tugev figuur nagu tänapäeva naisatleetidel. Võib-olla oli siis tegemist segaolenditega, kellele ei saanud kindlat sugu omistadagi? Võibolla muudeti kastreerimisega või rohtudega meeste luustiku ehitust sedavõrd, et võis tekkida mulje, et tegemist on naistega?

      Üks teade sellisest oletusest on Herodotoselt, kes mainib sküütide juures esinenud meeste kasti, keda kutsuti anariais. Need mehed olid hermafrodiitsed olendid ja pidada olema saanud jumalanna Aphroditelt selgeltnägemise võime. Seda teadet on kinnitanud ka Hippokrates:

      „Enamik mehi sküütide maal tehakse eunuhhiks. Nad tegelevad naiste erialadega ja nad kannavad nime „anariais”. Kui sküüdi mees on naistega olnud vahekorras ja selgub, et ta on impotent, siis antakse talle võimalus veel kord proovida. Kui katse jääb tagajärjetuks, siis jäävad nad ka ise uskuma, et on patustanud ja tõmbavad selga naisteriided, millega garanteerivad enda kohitsetuks pidamise. Järgneva aja elavad nad naistena ja sarnanevad väga eunuhhidega.”

      Võimalik selgitus taolisele kohitsetusele võib olla selles, et ratsanikel, kes veedavad enamuse eluajast hobustel, saavad munandid hõõrumise-rappumise ja liigse soojenemise läbi kannatada. Seetõttu võis võõrastele jääda mulje, et sküüdi sõdalased on eunuhhid. Ka Kesk-Aasia teiste rahvuste juures olevat leidunud selliseid hermafrodiitseid olendeid, kes tõenäoliselt olid muutunud sigitamisvõimetuks pidevast ratsutamisest ja omandanud seejärel naiseliku välimuse. Kaukaasias elava turgi rahvakillu nogaide juures olla selliseid „meesnaisi” nähtud veel 19. sajandil. Nendel meestel olnud kehal vaid väheseid karvu ja üsna naiselik välimus. Nende juures polnud enam midagi mehelikku ja riides käisid nad samuti naiselikult. Puebloindiaanlaste juures New Mexicos „naisestatatakse” mehi ka kultuslikel põhjustel, kusjuures nende genitaalide funktsioneerimisvõime hävib just alalõpmata ratsutamise tõttu.

      Hoopis teist tähendust nähakse amatsoonide käsitlemisel ka veel nn hermafrodiitidel, sugukaksiklastel, keda tänapäeval sünnib 1000 vastsündinu kohta vaid 1–2 isendit. Arvukad muistendid kõikidelt kultuurialadelt jutustavad sellistest segaolenditest. Kas oli ehk inimkonna arengus ka veel kolmas sugu, mille kaugeteks järglasteks võisid olla amatsoonid?

      Aga ükski nendest oletustest pole siiamaani mingit kinnitust leidnud. Seetõttu on pakkuda vaid üht seletust amatsoonide kirjelduste ajaloolise tuuma kohta: nomaadidest sküüdi naistel olid eluviisist tingitult palju suuremad vabadused kui antiikaja kreeklannadel. Nad saatsid oma mehi sõjakäikudel ja pidid juba praktiliste vajaduste tõttu riietuma meestepäraselt, nähes seetõttu välja äravahetamiseni sarnaselt meestega. Naissõdalastena pidid nad ilmutama suurt tahtejõudu, mis võis võõrastele jätta mulje, nagu omaksid nad ka ühiskonnas ülevõimu. Kreeka mehe jaoks oli kujutlematu, et naised võiksid harrastada sellist eluviisi. Võib-olla sundis kollektiivne hirm, jääda millalgi ühiskonnas meeste hegemoonsest seisundist ilma, leidma tollaseid ajaloolasi ja kirjanikke sellist hirmustsenaariumi amatsoonide vägevusest, kes kauges minevikus ka Kreekamaad olid nuhelnud ja kelle vaid kuulus kangelane Herakles suutis ära hävitada.

      Veel ühe amatsoonide riigi eksisteerimise võimaluse Põhja-Aafrikas Liibüas on tänapäeva ajaloolased puhta väljamõeldisena tagasi lükanud, kuna juba korduvalt mainitud autoriteet Diodorus polevat eriti usaldusväärne. Geograafia, mütoloogia ja fantaasia olevat tema juures lootusetult sassis. Ta kirjutab selle teise amatsoonide suguharu kommete ja harjumuste kohta järgmist:

      „Tavalise arvamuse järgi pole peale Thermodoni jõe äärsete amatsoonide neid kusagil mujal olnud. Aga see pole sugugi õige. Liibüa amatsoonid, kes kuuluvad palju varasemasse aega, on korda saatnud veel tavatumaid tegusid. Liibüa läänealadel oli rahvas, keda valitsesid just naised. Naised pidid nimelt teatud aja jooksul sõjaväekohustust täitma ja sellal ka neitsiteks jääma. Kui sõjaväeteenistuse kohustus läbi sai, siis heitsid nad küll meestega ühte, et järelkasvu saada, aga ühiskondlikud ametid ja valitsemine jäid ikkagi vaid üksnes nendele. Mehed elasid nende juures samamoodi kui meil naised, tagasitõmbunutena koduseinte vahele, nendel ei olnud sõdade ja riigivalitsemisega mingit tegemist ja