Naistürannid. Helmut Werner

juurest arvukalt tõendeid ka Rooma ajast. Need kinnitavad, et naised pidasid küll meestest vähem poliitilisi ameteid, aga sellele vaatamata oli terve rida naisi, kes mängisid silmatorkavalt tähtsat rolli riigis ja ühiskonnas. Seda naiste rolli Lüüdias ei tunnustatud kaua aega, kuna usuti, et nad täitsid vaid vähetähtsaid religioosseid ametikohti. Tegelikult olid nad sugugi mitte tühisel arvul ka kõrgetes riigiametites, mida Väike-Aasia linnades peeti kõige kõrgemateks auastmeteks.

      Kuna Bachofeni vastased ei tahtnud seda nähtust kui jäänukit kunagisest naiste ülevõimust nendel aladel rõhutada, siis viitasid nad asjaolule, et ülikuperekonnad pidid vaid sobivate meeskandidaatide puudumisel tütreid kasutama. Seda valitseva kihi sundolukorda Lüüdias ei saavat kuidagi võrrelda sarnaste probleemidega Kolmandas Maailmas, kus tütred peavad häda sunnil valitsemisametid üle võtma selleks, et nende perekond võimu ei kaotaks.

      Bachofen, kellele tema vastased ette heitsid emaõiguse ehk günekokraatia ajalukku võtmist „romantilise naistekeskse erotiseerimise” kaudu, teeb vahet sellel kultuuritasandil ka erinevate astmete ja perioodide vahel. Bachofeni järgi löönud füüsiliselt allasurutud naised kõigepealt läbi majanduslikus sfääris. Abielulisi sidemeid ei sõlminud naised sugugi igakordse seksuaalpartneriga, vaid paljud neist elasidki mitme mehega koos. Sellist algolukorda nimetab Bachofen hetärismiks, mis peaks tähendama grupiabielu. Kuna reeglipäratu kooselu tõttu ei olnud laste põlvnemine üheselt määratletav, saidki nad nime ema järgi. See vaba sugudevaheline kooseluvorm oli seotud ka ühise omandiga. Bachofeni arvates oli see grupiabieluline vorm meeste poolt naiste kuritarvitamise varjatud vorm. Selle vastu asusid naised kaitsesse ja pidasid meestega tõelist sõda. Need sõjakad ja kaitsele asuvad naised, kelle seas meestel mingit kohta polnud, olidki amatsoonid. Kui amatsoonid olid teatud ala vallutanud, siis jäid nad paigale ja asutasid linnu. See kolmas ja viimane emaõiguse vorm (enne üleminekut meeste domineerimisele) ongi süstematiseeritud günekokraatia või tõeline emaõiguslik ühiskonnakorraldus, mida on ajalooallikates kirjeldatud. Selle oleku tunnusjooneks on monogaamne perekond, milles üks naine elab kokku vaid ühe mehega. Aga Bachofen usub, et niisama nagu lüüklaste juures, valitseb sellises faasis ikkagi naine. Selle emaõigusliku oleku kaotas järk-järgult meeste ülevõim. Matriarhaadi üle saavutatud patriarhaadi võidu väljenduseks oli Rooma mehe võimupositsioon, kellel oli perekonnas absoluutne võim oma perekonnaliikmete elu ja surma üle otsustamisel. Tõendeid kolmeastmelisest emaõiguslikust korrast usub Bachofen peale lüüklaste leidvat ka kreeklaste, kreetalaste, egiptlaste, liibüalaste, Aafrika rahvaste ja indialaste kultuuridest.

      Vanade egiptlaste juurest leidis Bachofen juba mainitud kreeka ajaloolase Herodotose teatest tõestuse igivana naiste ülevõimu kohta. Kirjelduses vanade egiptlaste kommetest tõstab Herodotos esile just järgmist:

      „Nende juures istuvad naised turul ja ajavad äri, samas kui mehed on kodus ja koovad kangast. Poegadel pole mingisuguseid kohustusi oma vanemate ülalpidamise osas, küll on seda aga tütardel.”

      Ajalookirjutaja Diodorus Siculus, kelle 1. sajandi keskel eKr kirjutatud raamat sisaldab terve rea ülestähendusi ka naiste seisundist ühiskonnas, täiendab Herodotose jutustust, kirjeldades, tähelepanuväärivaid seadusi, mille kohaselt oli kuningannale omistatud palju suurem võim ja au, kui see kuningale osaks sai. Eraisikute puhul omasid naised abikaasade üle määravat autoriteeti. Mehed pidid lepingus selgelt väljendama, et nad peavad kuulama naiste sõna.

      Naine oli Vana-Egiptuses juba kõige varasemast ajast peale mänginud väljapaistvat rolli. Kuni Rooma ajani välja oli naistel meestega võrreldes varalistes ja pärandusasjades igati eelistatud seis. Naiste suur vabadus ilmnes ka abielu lõpetamisel. Veel Rooma ajalgi oli sealsetel naistel lubatud endale meest ise valida ja teatud hüvitist makstes ka lahku minna.

      Egiptuse kuninglike perekondade põlvnemisliinide uurimine andis tulemuse, et kuningavõimu pärandati seal naisliini pidi. Egiptuse troonipärijad ei olnud pojad, vaid just tütred. Arvatavasti oli see tava seepärast õigustatud, et kuninglikes perekondades olid õdede-vendade vahelised abielud üsna sagedased, kuna sellisel moel sai ka poeg osa poliitilisest võimust oma kätte. Bachofen üritab seda tava selgitada mütoloogia abil. Tema nimelt näeb Isise ja Osirise müüdis õdede-vendade vaheliste abielude ajaloolist tõestust. Selle müüdi järgi ühtis Isis oma venna Osirisega. Sümboolselt on see sündmus jäädvustunud naiseliku maapinnana, mida viljastab mehelik Niilus.

      Egiptuses, mis on vanim Bachofeni käsitletud kultuuridest, on säilinud naiste suure ülevõimu jäänused, mis näivad ulatuvad palju kaugemale nime andmisest ja pärimisõigusest lüükia naiste juures.

      Samasuguseid seoseid avastas Bachofen ka Vana-Egiptuse ja Lüükiaga tihedalt seotud olnud Kreetal. Seal on tõestatavad egiptuse mõjutused ja osa Kreeta elanikest põgenes Lüükiasse pärast seda kui Knossos kogu saare alistas. Mõningate mütoloogiliste tõendite kõrval toetub Bachofen kreetalaste emaõiguse tõestamisel ka kahe kuulsa kreeklase Platoni ja Plutarchose informatsioonile. Mõlemad kirjutavad, et kreetalased ei kutsunud oma maad isamaaks, vaid just „emamaaks”. Plutarchos tõstab veel esile, et kreeta tüdrukud ja naised võivad jälgida võitlusmänge. Säilinud freskod näitavad, kuidas nad avalikust elust osa võtavad ja isegi härjahüpetel osalevad. Selle mängu ajal haaratakse härjal sarvedest ja hüpatakse saltot tehes üle härja selja, maandudes jalgadele.

      Tähtsa tõendi naiste eelisseisundist andis kreeta religioon. Jumalannasid oli neil arvukamalt kui jumalaid. Preestrinnad, keda raidkujud kujutavad paljastatud rindadega, valvasid religioossete kombetalituste järele. Meeste osavõtt religioossetest riitustest oli ilmselt alles hilisema aja nähtus. Jumalannade ülekaalu ja preestrinnade väljapaistvat seisundit võib seletada sellega, et jumaluste sugu määrati nende poolt, kelle käes oli ka võim.

      Need kolm maad esindavad kultuurilist seisundit, mille olid vorminud rahvad, kes kuulusid Vahemere maade rahvaste sekka ja elasid nendel aladel juba enne indogermaanlasi ja semiite. Selles kultuuriruumis valitses emaliini pidi nime andmine, mis võis laieneda ka naiste ülevõimuni ühiskonnas. Poliitiline naistevalitsus ehk günekokraatia on nendel eeldustel täiesti mõeldav.

      Vahemere-äärsesse vanasse kultuuriruumi kuulusid ka liibüalased. Selle rahva kohta kirjutab juba mainitud Diodorus Siculus järgmist:

      „Kogu autoriteet kuulus naistele, kelle käes oli igasugune avalik vastutus. Mehed seevastu hoolitsesid koduste asjade eest, nagu seda meil teevad just naised. Nemad pidid talitama oma naiste suuniste järgi. Seadusega oli nendel keelatud sõjaväeteenistuses osaleda, riiklikke funktsioone täita või avaliku teenistuse ameteid pidada, mistõttu olid nad kaotanud igasuguse julguse naistele vastu hakata. Kohe pärast sünnitamist anti lapsed meeste hoolde, kes nad siis piima ja muude vanusele vastavate toitudega üles kasvatasid.”

      Seesama autor kirjutab samuti, et Liibüas olla suguharusid, mille naised moodustavad armeesid ja võtavad ette sõjakäike. Tähtsaima jumalusena austavat nad ka Egiptuses tuntud sõjajumalannat Neithi. Kuna Niiluse läänepoolne delta oli asustatud peamiselt liibüalastega, siis laienes nende kultus ka Alam-Egiptusele. Nii võisid ka seal preestrinnadena ohvritalitusi läbi viia vaid kõrgemast seisusest egiptlannad.

      See emaõigusele orienteeritud kultuuriruum ulatus kuni praeguse Hispaaniani välja. Kreeka kirjaniku Straboni (66 eKr – 24 pKr) raamatus „Maateadus” leidub märkus, et ühes Hispaania kantaabrialaste suguharus kehtis matriarhaat. Nimelt pidid seal mehed omama abiellumisel kaasavara. Lastest olnud vaid tütardel pärimisõigus ja need olla võtnud meheks ka lihaseid vendi. Selle naiste ülevõimu jäänukid olevat jäänud püsima kuni uue aja alguseni. Juba enne Bachofeni „Emaõiguse” avaldamist avastati, et baskidel Põhja-Hispaanias kehtis juba alates 12. sajandist esmasünniõigus, kuna perekonna omand ja sellega seotud nimi pidid alles jääma ja edasi kestma. Kui vanim laps oli tüdruk, siis pidi tema mees abielludes oma nimest loobuma ja naise nime võtma. Esmasündinule kuulus ka õigus abielluda oma noorema õe või vennaga, keda baskide keeles nimetati sõnaga, mille tähendus oli „ori”.

      Aafrika kontinent kuulub alade hulka, kus ulatus naiste ülevõim naisliini pidi nime saamisest kuni naiste poliitilise valitsemiseni välja. Alul tekitas eurooplastest etnoloogidele suuri raskusi seda naiste juhitud poliitilist korda läbi näha, kuna sattusid eksitusse mehelike ametinimetuste tõttu ja arvates