Tundmatu peig. May Agnes Fleming

täna õhtul pidi saama baroneti mõrsja? Oli see ikka üheksateistkümnenda sajandi New York või peatükk mõnest iidsest Veneetsia romaanist?

      Troska peatus jõnksatusega; Mollie kuulis ust avatavat, tundis end välja tõstetavat; külm tuulehoog vuhises temast üle, siis astuti majja, uks suleti ning teda kanti trepist üles mingisse tuppa.

      “Nüüd oleme kohal, miss Mollie,” lausus seesama kummaline võõras hääl. “Siin vabastame teid köidikutest, sest teil on tõesti tarvis üle vaadata see karm koobas, kuhu olime sunnitud toimetama nii ülla leedi. Hoiatan teid ausalt – puudub igasugune vajadus kurnata häälepaelu röökimisega; kui karjuksite kuu aega järjepanu, ei kuuleks teid keegi väljaspool neid polsterdatud seinu. Aga nüüd!”

      Võõras tõmbas Molliel tropi suust, neiu ahmis kõõksatades õhku. Side võeti silmilt ning sekundiks pimestas miss Dane’i äkiline valgusvihk. Kui silm jälle seletama hakkas, pöördus ta välgukiirusel röövija poole.

      Aga paraku, paraku… mees kandis musta maski, pikka parukat, habet ja põrandani rippuvat laia mantlit.

      Tundmatu oli pikk mees – see oli kõik, mida Mollie sellest kujust arvata oskas.

      “Miss Dane osutab mulle seda au, et mind vaatleb – kuid tulutult. Ta võib mind vahtida, kuni kaunid silmad pealuust välja kargavad, kuid ta ei tunne mind ära. Ja ma lahkun teist nüüd. Ma sekkun teie edasistesse tegemistesse nii vähe kui võimalik. Kui midagi vaja on, helistage kella. Head ööd, Mollie, mu kaunitar, ja ilusaid unenägusid.”

      Võõras kummardas galantselt ning suundus ukse poole. Mollie astus talle järele, käsi pikal:

      “Jääge siia!”

      Mees seisatas.

      “Kui kaua mind siin vangis peetakse?”

      “Mu sulneim, ma ju ütlesin: kuni hetkeni, mil soostute saama minu naiseks.”

      “Kas te olete hull?” karjatas Mollie jälestusega, “või peate mind hulluks? Teie naiseks! Olen siin teie võimu all – tapke mind, kui julgete, arg lurjus, röövel! Suren kas või kümme tuhat surma – elan siin, kuni halliks lähen; löön pea vastu seina puruks, aga iialgi, mitte iialgi, mitte iialgi ei saa ma teie naiseks!”

      Mees kehitas õlgu.

      “Karmid sõnad, kullakallike; aga tühipaljad sõnad, sõnad, sõnad! Ma ei tapa teid ja te ei ela siin, kuni halliks lähete. Nii kuldsetel lokkidel, nagu teil on, kulub halliks minekuni palju aega. Ja te ei löö pead vastu seina puruks, sest seinad on polsterdatud. Oli teil veel midagi öelda, miss Dane?”

      “Ainult üht,” ta pilk leegitses, “et ükspuha mis teie nimi ka on, te olete ja jääte kõige närusemaks, alatumaks, aremaks kaabakaks kogu maailmas! Käige minema! Lööksin teid maha, kui saaksin!”

      “Ma ei kahtle selles, mu inglike! Veel kord, head ööd!”

      Mees kummardas galantselt, väljus ja lukustas ukse. Mollie oli ihuüksi oma vangikongis.

      Ja nüüd, Tirtsuke, ta võis ju olla õhkõrn haldjalik kaunitar, kuid ta oli ka vapper nagu hiiglasekasvu amatsoon. Tilkagi pelgurlikku verd ei pääsenud ta vahvusest tulvil soontesse. Järelikult nüüd, üksi jäetuna, ei kukkunud ta abitult nuuksuma, aga ka mitte raevutsema ja juukseid katkuma; ta otsustas oma kongi põhjalikult läbi uurida.

      See oli kõrge ja avar, õhurikas tuba, mida valgustas ainus laes rippuv gaasilühter. Neli seina olid paksult polsterdatud ning mitte ainsatki akent, üksnes uks, ei ühtki pilti, ei ühtki peeglit – ei muud kui mõned pehme põhjaga toolid, laud, käimla, voodi. Nii päeval kui ööl on siin kõik täpselt ühtemoodi.

      “Hüva,” ütles Mollie endamisi sügavalt ohates, “see kõik on kogu õnnetu maailma viimane tippsaavutus! Olen ma tõesti Mollie Dane ja viibin New Yorgis või olen komödiant kellegi eraviisilises näitemängus, mille tegevus toimub keskaja pimeduses? Kes, põrgu päralt, on see salakaval lurjus? Ja oh taevas, milline möll nüüd kodus lahti on!”

      Ta võttis vihmakeebi seljast ja viskas voodile, vaadates rahutult enda ümber ringi.

      “Huvitav, kui kaua mind siin peetakse? Otse loomulikult ei anna ma alla; aga see saab olema hirmus vangipõli, kui siin peab ka mööduma nädalaid ja kuid. Ma ei helista kordagi sellele närakale Sarah Grantile ja ma ei anna alla, peetagu mind siin kas või viimsepäeva laupäevani.”

      Ta hakkas toas ringi sammuma. Valitses hauakambri häirimatu vaikus. Tunnid möödusid. Pikast käimisest väsinuna viskus Mollie voodile ning endalegi üllatuseks vajus otsekohe unehõlma.

      Mingi müra tema lähedal katkestas unenägudeta uinaku. Mollie tõusis võpatades; gaasilamp põles endiselt, ent ta polnud toas enam üksi. Laua kõrval seisis Sarah, serveerides hõrgutavalt lõhnavat einet.

      “Mis see on?” käratas Mollie vihaselt.

      Sarah tegi reveransi.

      “Teie hommikueine, miss.”

      “T-täna on siis juba h-homme?” kogeles Mollie.

      “Täna on täna, miss,” vastas neiu muiates.

      “Ja mis kell on?”

      “Kaheksa läbi, miss Dane.”

      “Kas jääte koos minuga siia?”

      “Ei, miss.”

      “Miks sa mulle eile õhtul näkku valetasid, häbitu plika?”

      “Rääkisin teile vaid seda, mida mul oli kästud rääkida.”

      “Ja kes käskis?”

      “Minu isand.”

      “Ja kes su isand on? Vanasarvik ise?”

      “Ma loodan, et ei, miss.”

      “Kes siis? Mis ta nimi on?”

      “Peate mulle andestama, miss Dane,” sosistas tüdruk. “Ma ei tohi küsimustele vastata.”

      “Sul on kivi südame asemel, õnnetu loom, sellest jätkugu sul häbi su ajaliku otsani ja kaugemalegi!” karjus Mollie jõuetus raevus. “Kus on su isand? Siin majas?”

      “Miss Dane, ma kordan – ma ei saa vastata ühelegi küsimusele. Ma pean nüüd minema. Siin on teie eine. Loodan, et maitseb.”

      “Jah,” lausus Mollie lõikava irooniaga, “väga tõenäoline, et mul on suisa taevalik rõõm selles vangiurkas süüa ja juua! Viige see minema. Mulle pole teie armuande vaja, et hukkamist edasi lükata – kavatsen ise surnuks nälgida.”

      Kuid kõneldes vaatas ta lauale ning talle polnud põrmugi vastumeelt näha kuldselt läiklevat kohvi ja kooke, mune, sinki ja röstsaia.

      “Ma toon lõunasöögi kell kaksteist, miss,” ütles Sarah ukse poole minnes, reageerimata Mollie sõnadele. “Kui teil mind enne vaja läheb, palun helistage kella.”

      “Pea kinni!” hüüatas Mollie. “Ja kõigi taevaste vägede nimel, palun, palun öelge vähemalt seda, kus ma viibin!”

      Mollie tõstis anuvalt käed – õnnetu puuri püütud värvuke!

      “Mul on tõesti väga kahju, miss,” pomises Sarah ning ilme tõestas, et ta mõtles seda tõsiselt, “aga paraku, paraku ma ei saa! Ma ei julge! Ma olen oma sõna andnud ja minu isand usaldab mind. Ma ei saa oma sõna murda.”

      Kõneldes taganes Sarah ukseni, lipsas välja, lukustas taas ukse ning Mollie tõusis raskelt ohates aeglaselt püsti. Enne unne vajumist oli ta tänavarõivad seljast rebinud, nüüd pesi ta nägu, kammis säravaid lokke ning hõbedaselt läikivas siidis, ülipeentes pitsides ja piimjate pärlitega oli ta jällegi endine uhke pruut, ehkki ülimalt morni näoga.

      “Ja praeguseks pidin ma olema juba pulmareisil,” mõtles ta, “ja õnnetu vana Sir Roger on kõigest sellest juba peast segane, kindel see. Oh jumal küll – väga põnev on lugeda jutte noortest daamidest, keda sel viisil ära röövitakse, aga lugeda on vahvam kui midagi sellist ise läbi elada. Kui mind siin veel kakskümmend neli tundi hoitakse,