Tundmatu peig. May Agnes Fleming

minu käske, või ma löön sul mõlemad kõrvad üles.”

      Miss Dane purjetas minema. Margaret jäi talle suures hämmingus järele vaatama.

      “Ja ta teebki nii, nagu ütleb! Mida see küll peaks tähendama? Ta sepitseb mingit hirmsat intriigi!”

      Baronet saabus punktuaalse täpsusega kell kaksteist ja kiirustas otsekohe oma äranõiduja manu.

      Viisteist minutit hiljem ilmus doktor Oleander, kelle vagur Margaret elutuppa juhatas; ja vaevalt oli ta istet võtnud, kui kill-kõll! kõlas kelluke ning uks avati mister Hugh Ingelow’le. Tema pidi end sisse seadma raamatukogutoas. Siis tekkis paus, kuni viimasena saabus mister Sardonyx.

      Sinises toas helistati kella. Margaret lippas üles ja kohtus oma käskijannaga uksel.

      “On nad kõik allkorrusel, Margaret?” küsis Mollie sosinal.

      “Jah, miss.”

      “Siis juhata nad üles nende saabumise järjekorras. Ma ei taha, et Sir Roger saaks aru, et neid lasti oodata.”

      Margaret kuuletus. Ei läinud kaht minutitki, kui sinise toa uks avanes ja teatati doktor Oleanderi tulekust.

      Doktor sisenes ootusäreva naeratusega, kuid parunit nähes võpatas ja ta nägu süngestus.

      “Tere päevast, doktor,” ütles miss Dane viisakalt. “Rõõm teid näha. Ilus hommik, eks ole?”

      Doktor vajus toolile. Vaevu oli ta end suutnud koguma hakata, kui… “Mister Ingelow!” lausus Margareti vali hääl ja uks avanes taas.

      Mister Ingelow suisa vappus nähes neid kolme seal, kus lootis kohata ainult üht.

      Miss Dane naeratas talle ülima südamlikkusega ning mehel ei jäänud muud üle kui samuti tummalt istuma vajuda.

      Enne kui Mollie jõudis lõpetada tervitussõnad talle, avanes uks kolmandat korda, et mister Sardonyx’d sisse lasta.

      Kogu pilt oli kirjeldamatult totter. Neli meest jõllitasid üksteisele tapahimuliselt otsa ning siis pöördus neli ahastavat silmapaari seletust otsides miss Dane’ile. Selle nad ka said.

      “Džentelmenid,” lausus miss Dane sulneima naeratusega, “ma kutsusin teid täna hommikul siia, kuna olete mu üliväga lähedased sõbrad ja ma soovisin pakkuda teile meeldiva üllatuse juba enne, kui kõik teised sellest kuulevad. Doktor Oleander, mister Ingelow, mister Sardonyx, lubage mul teile tutvustada minu kihlatut – Sir Roger Trajenna!”

      VI peatükk

      MOLLIE PULMAPIDU

      EKS PÜÜDKE KUJUTLEDA stseeni, mis järgnes!

      Hetkeks valitses hauavaikus; nende ringi keskel plahvatanud pomm ei oleks suutnud mõjuda veel õudsemalt.

      Sir Roger Trajenna, ehkki pisut üllatunud, kummardas härrasmeheliku sundimatusega, kuid kolm nooremat meest istusid kui välgust rabatud.

      Koolnukambri vaikuse katkestas viimaks doktor Oleander.

      “Lubage mul õnnitleda Sir Roger Trajennat,” ütles ta vana aadliku poole kummardades, “ja ühtlasi lubage mul tänada miss Dane’i selle üle igasuguse ootuse tehtud tunnustava eelistuse eest. Mil iganes oleks minu võimuses teie armulikku tähelepanu pälvida, siis uskuge mind, leiate, et mu mälu on hea. Soovin teile kõigile head hommikupooliku jätku.”

      Tema kiviselt liikumatu nägu jäi muutumatuks, kuid ta hallide silmade terav ja tuline hetkepilk Molliele kõneles otsesemalt kui sõnad: “Ma maksan kätte selle solvangu eest nii kindlalt, nagu mu nimi on Guy Oleander.”

      Kuid häbematu Mollie vastas sellele õudsele pilgule vaid avala ja särava naeratusega ning doktor Oleander, võtnud kaabu, astus pikal sammul minema.

      Siis tõusis mister Sardonyx. Ta oli istunud nagu raidkuju, kuid tema kaaskannataja sõnad ja lahkumine tundus ta teadvusele tagasi toovat.

      “Kas peaksin sellest nii aru saama, miss Dane, et see oligi vastus, mida mulle lubasite ja milleks mind täna siia kutsusite?” küsis ta karmilt.

      “Kas ma tõesti kutsusin teid? Oh jaa, tuleb meelde, aga muidugi, mister Sardonyx, nii see pidigi olema. Ma hoidsin oma kihlust saladuses Washingonist naasmiseni, et pakkuda teile üht meeldivat üllatust.”

      “Ses osas jään teile tõepoolest võlgu. Aga uskuge mind, ma väljendan oma tänumeelt niipea, kui võimalus avaneb.”

      Miss Dane kummardas ja naeratas. Sir Roger vaatas lootusetus segaduses, kuidas mister Sardonyx oma kübara võttis.

      “Jumalaga, miss Dane, ja suur tänu.”

      Siis oli ta läinud. Jäi ainult Hugh Ingelow – näost valge ja külm nagu koolnu. Mollie süda võpatas teist korda, kui ta pilk mehel pidama jäi. Mister Ingelow tõusis püsti, kui advokaat oli kadunud.

      “Kas teil pole mulle enam midagi rohkemat öelda, miss Dane?”

      Mollie kergitas kulme.

      “Mu armas mister Ingelow, mida küll oleks mul teile rohkemat öelda, kui et me oleme ikka ja alati ülirõõmsad teid nähes – Sir Roger ja mina?”

      “Ikka ja alati,” kajas baronet kuningliku kummarduse saatel.

      “Te olete väga lahke. Head päeva, Sir Roger Trajenna. Õnnitlused nii tähelepanuväärselt sobiliku paarimineku puhul oleks liigne ekstravagantsus. Jumalaga, miss Dane. Ka mina oskan mõndagi meeles pidada!”

      Nende sõnadega ta väljus. Sir Roger pöördus oma pruudi, valikuliste otsuste langetaja poole justkui püüdlusega kulmu kortsutada.

      “Mida see tähendab, Mollie?”

      Mollie naeris – milline elurõõmus, plikalik itsitus!

      “Kas te siis ei mõista, Sir Roger? Nad on armukadedusest hullumise äärel, kõik nad kolm. Missugune mõnu oli näha neid seal istumas ja üksteist silmanurgast luuramas!”

      “Aga nad ju ähvardasid, oli ju nii?” küsis baronet, kulm endiselt kipras. “Kas tõesti? Nad ütlesid, et peavad meeles ja minu arust on küll sinnapoole, et nad peavad meeles. Vaesed vennikesed! See pidigi nii olema ja mina sellest ei hooli.”

      “Aga kui ma nüüd teie hooldajaga räägin?”

      “Niipea kui soovite – pärast lõunaoodet, kui sobib. Ma ei arva, et tal oleks vastuväiteid.”

      “Kindlasti mitte,” lausus Sir Roger uhkelt, “ja siis, mu armsaim, millal ma saan kauni naisukese?”

      “Oo, ma ei tea! Kiirustamine ei tule kunagi kasuks. Oodake, noh, aastake või paar.”

      “Aasta või paar!” karjatas Sir Roger umbes sellisel toonil, nagu oleks neiu öelnud sajand või paar. “Võimatu… absoluutselt ilmvõimatu, Mollie!”“Oh, siis kuu või paar. Mul ei ole abiellumisega kiiret ja ma ei näe põhjust, miks teie peaksite ruttama.”

      “Mu armas Molliekene, kui armastaksite mind nii, nagu mina armastan teid, siis mõistaksite. Aga kas olete valmis kuu aja pärast minu omaks saama?”

      “Või kahe pärast. Jah, kui te nii väga nõuate. Kui minust saab niikuinii varem või hiljem leedi Trajenna, olgu siis juba varem, ma arvan.”

      “Ja te ei muuda meelt?”

      “Oh, muidugi mitte,” ütles Mollie pahaselt. “Kui Mollie Dane annab oma sõna, siis Medusa või – mis nende nimed kõik ongi? – pole midagi selle kõrval. Ärge torkige, Sir Roger. Kui ma midagi luban, siis on see niisama hästi kui tehtud.”

      Mollie tantsiskles eemale klaveri juurde ning kuni lõunaooteni oli lummatud baronet jäägitult tema võluvõimu kammitsais.

      Lauas kohtasid nad mister ja missis Walravenit ning otsekohe pärast einet palus baronet kõigi viisakusreeglite kohaselt osutada mister Walravenil endale eraviisilise kõneluse au.

      “Kas ta tõesti palub Mollie kätt?” mõtles mister Walraven. “On vast lugu, sest kui ta tõesti nii teeb, oleks see minu jaoks küll täiesti