Nukud ja õunad. Grete Kutsar

minestada. Seda on ka kodus ette tulnud. Siis oled olnud üksi ja ärganud enne, kui keegi jõudis sind teadvusetuna näha,” jätkas naine rahulikult.

      See jutt muutis mind veel närvilisemaks. Kuidas ta seda teada sai? Olin tõepoolest ka kodus minestanud. Viimasel ajal oli seda ette tulnud murettekitavalt tihti, kuid ma polnud kellelegi rääkinud. Ma ei tahtnud kedagi muretsema panna. Isegi mu sõbrannad ei teadnud sellest midagi.

      „Kuidas te teate? Mida te tahate?” küsisin lõpuks.

      Olin ärritunud ja hirmul. Mingi suvaline võõras tänaval rääkis asju, mida ainult mina sain teada! Ta väitis, et tahab mind aidata. Kuidas ta seda veel teha kavatses?

      „Nagu ütlesin, tahan sind vaid aidata. Võin kõik su mured kaotada. Sa poleks enam haige ja keegi ei peaks sinu pärast muretsema. Võiksin aidata sul saada selliseks, nagu sa oled alati tahtnud olla. Saaksid targemaks, tugevamaks, vastupidavamaks ja … ilusamaks ka. Elu muutuks kohe paremaks ja lihtsamaks ning sa ei peaks ise midagi tegema,” teatas naine mesimagusal häälel.

      „Nii et te olete mingi haldjast ristiema. Vabandust, aga ma ei usu enam sellistesse asjadesse.”

      Tõepoolest! Kelleks ta mind pidas? Ma polnud mõni kergeusklik lollike, kes oleks sellist jama uskuma jäänud. Olin ammu õppinud, et elu ei olnud nii lihtne. Keegi teine ei saanud minu elu hetkega täiuslikuks muuta nagu mõnes muinasjutus.

      Naine ainult naeris lõbustatult ja võttis jakitaskust välja tibatillukese pudelikese, milles oli kahtlane tume vedelik.

      „Mis see on?” küsisin ettevaatlikult.

      „See on lahendus kõigile sinu probleemidele,” teatas naine tasasel häälel, pudelit pikkade sõrmede vahel hoides.

      Silmitsesin pudelit. See oli väike läbipaistvast kristallist graveeringutega kaunistatud anum, milles ei saanud olla rohkem kui mõni tilk vedelikku. Mis iganes seal oli, pidi see olema kas väga kange, et nii väikeses koguses mõjuda, või siis lihtsalt pettus ja jama. Mis oligi tõenäolisem.

      „Ma olen põhimõtteliselt igasuguste narkootikumide ja steroidide vastane. Need on kahjulikud ja tekitavad sõltuvust, nii et kahjuks pean pakkumisest loobuma,” sõnasin jahedalt.

      Ma ei kavatsenud võhivõõralt mingit kahtlast ainet vastu võtta! See oleks hullumeelsus, mida oleksid teinud vaid täielikud idioodid!

      „See ei ole narkootikum ega ka steroid mitte,” lausus naine, ise mulle võluvalt otsa vaadates,. „See on täiesti kahjutu aine, mis võib su elu ühe silmapilguga paremaks muuta. Pead lihtsalt alla neelama ja kõik su terviseprobleemid kaovad.”

      „Muidugi. Nagu ma usuks. Ma ei hakka iga suvalise käest mingit kahtlast ainet vastu võtma. Head päeva!” nende sõnadega astusin naisest mööda ja jätkasin kodu poole sammumist.

      „Ise tead!” hüüdis naine mulle järele, kuid ma ei vaadanud tagasi.

      Tänapäeval liigub ringi igasuguseid hulle! Naine oli arvatavasti narkodiiler või siis usuhull. Tulla tänaval võõra inimese juurde ja talle kahtlast ainet pakkuda?! Oli alles julgust! Või jultumust. Igatahes oli temas midagi … peale täiusliku välimuse ja veidra pudelikese. Mul on kahtlane tunne, et hakkan jälle teemast kõrvale kalduma.

      Vaatamata sellele, et naine oli ilmselgelt hullumeelne, olin veidi murelik. Ta teadis minust liiga palju. Ma ei olnud seda naist kunagi varem näinud, kuid ometi teadis ta asju, millest polnud kellelgi teisel õrna aimugi. See oleks pidanud olema võimatu. Loogilist seletust igatahes polnud. Naine oli kas selgeltnägija või hullumeelne jälitaja. Teine variant oli loogilisem, kuid kellelgi ei olnud põhjust mind jälitada. Olin täiesti normaalne teismeline täiesti tavaliste vanematega. Minus polnud midagi erilist (kui pidev minestamine välja arvata). Kui see naine oli tõepoolest jälitaja, olin mina küll viimane, keda ta oleks tahtnud jälitada.

      Koju jõudnud, tegin endale süüa, sõin ja läksin siis ülemisele korrusele oma tuppa. Istusin voodile ja hakkasin telekat vaatama, kuid ma ei suutnud korralikult keskenduda, sest mõtlesin kogu aeg sellele naisele. Ma ei teadnud siis veel, et kõik, mida mõtlesin, oli vale.

      Tihti küsin endalt, kas oleksin teinud kõike samamoodi, kui oleksin teadnud, mida tulevik toob. Vastus on – ei. See on ainuke õige vastus sellele küsimusele. Need, kes ütlevad, et nad oleks kõike samamoodi teinud, valetavad. Meie kõigi elus on olnud juhtumeid, mida tahaksime vältida või muuta. Kui oleksin teadnud, mida tulevik toob, oleksin pudelikese võõra naise käest kohe vastu võtnud. See oleks teinud kõik palju lihtsamaks.

      2. PEATÜKK

      Kolmapäeva hommikul läksin taas kooli. Loomulikult ei rääkinud ma oma vanematele minestamisest. Tundsin end teisipäeva õhtul palju paremini ja pealegi nägin terve välja. Seega polnud mingit põhjust vanemaid ilmaasjata hirmutada.

      Olin hommikul just kooli ette jõudnud ja hakkasin sisenema, kui uksel kellegagi peaaegu kokku põrkasin. Pilku tõstes nägin, et see oli härra Riley. Oleksin pidanud kiiremini kõndima. Siis oleksin võibolla suutnud ta ümber tõugata ja selle õnnetuseks lavastada … Kuid härra Riley seisis kindlalt kui kalju ja vaatas mind külma pilguga. Mis tal täna jälle viga oli?

      „Ma näen, et olete juba koolis, preili Misk. Kas see tähendab, et teie tervisega on kõik korras?” küsis härra Riley ükskõikselt.

      Mis see tema asi oli? See oli minu tervis, seega ainult minu asi. Miks huvitas teda minu tervis?

      „Ee … Jah, minuga on kõik korras. Ma olin lihtsalt … ee … vähe söönud, sellepärast kokku kukkusingi. Tänan küsimast!”

      „Tore. Oleks väga ebameeldiv, kui te tunni ajal kokku kukuksite. Head päeva!” sõnas härra Riley külmalt ja möödus minust.

      Kas asi on minus või oli see lause tõepoolest veidi õel? Ta ei öelnud otseselt midagi ebaviisakat, kuid tema toon oli väga ebameeldiv. Saate nüüd aru, miks ma teda vihkasin? Isegi täna ei saanud ma temast rahu!

      Ignoreerisin juhtunut nii hästi kui sain ja läksin uksest sisse. Õnneks oli veel aega. Esimene tund oli kirjandus. Mulle meeldis kirjandus. Aine oli üpris kerge ja õpetaja talutav. Härra Edwardson oli lühike ja veidi tüse mees, alati väga lõbus ja leebe. Ta oli paljude lemmikõpetaja, sest suurem osa õpilasi sai tema töödes häid hindeid ning ta oli ka üks vähestest õpetajatest, kelle vastu minul mitte midagi ei olnud …

      Olin just kooliuksest sisenenud, kui keegi haaras mu koolikotist ja tõmbas nii kõvasti, et oleksin peaaegu selili maha prantsatanud.

      „Hei, Kyle! Mis teed?” küsis häirivalt reibas hääl minu kõrva juures.

      Nagu olingi arvanud, oli see mu parim sõbranna March Matthews. Olime Marchiga juba lasteaiast saadik sõbrannad. Meie emad olid tuttavad ja seetõttu mängisime pidevalt koos. March oli väga elav ja rõõmsameelne. Liiga rõõmsameelne. Oleks võinud arvanud, et ta kasutab mingeid tujutõstvaid narkootikume, aga tundsin teda paremini. Ta oligi selline. Kogu aeg. Välimuselt oli ta minu täielik vastand. Ta oli lühike, sirgete juustega blondiin, kelle nahk oli kenasti päevitunud, minu nahk oli aga nii kahvatu, nagu polekski ma sel suvel päikest näinud. Meie ainuke sarnasus oli see, et ka Marchil olid sinised silmad – sama tooni nagu mul.

      „Lähen tundi,” vastasin, üritades samal ajal Marchi haardest lahti rabeleda.

      „Mida kooli kõige kuumem õpetaja sinust tahtis?” päris March ja lasi mind lahti.

      „March, sa haige väärakas! Meie koolis ei ole kuumi õpetajaid! Õpetajad on vaid siis kuumad, kui keegi nad põlema paneb ja kahjuks pole keegi seda Rileyga veel teinud!”

      Millegipärast meeldis Marchile härra Riley. Ma ei saanud aru, miks. Muidugi oli härra Riley üpris noor ja nägi talutav välja, kuid ta oli ju saatanasigitis. Ta võis olla sadistlik, vastik, õel ja ülimalt ebameeldiv, kuid kuum polnud ta kindlasti. Ta oli ju õpetaja! Õpetaja!!! Õpilased ei tohtinud oma õpetajaid niimoodi vaadata. See oli reetmine, rindejoone ületamine ja tegelikult ka ebaseaduslik.

      „Aga mida ta siis tahtis?” päris March uuesti.

      „Midagi.