Nukud ja õunad. Grete Kutsar

ja t-toon teie õpikud ära,” pakkus preili Lievers kähku.

      Tüse naine hüppas püsti ja kiirustas ruumist välja. Härra Riley jäi veel hetkeks seisma, nagu tahaks midagi öelda, kuid pöördus samuti ukse poole ja lahkus, jättes mu üksi. Saatsin talle järele vihase pilgu, kuid ta ei näinud seda, õnneks. Mul oleks võinud isegi sellest probleeme tulla.

      Üksi jäänud, libistasin mobiili tagasi taskusse ja heitsin pikali, et natuke puhata. Olin lubanud vanematele helistada, kuid ma ei kavatsenudki nii teha. Ütlesin seda vaid selleks, et preili Lievers kiirabi ei kutsuks. Tõde oli, et ma ei tahtnud, et mu vanemad minestamisest teada saaksid.

      Ma armastan oma vanemaid väga ja nemad armastavad mind. Olen nende ainuke laps. See tähendab, et nad muretsevad minu pärast ja mulle ei meeldi, kui nad mures on. Ma ei tahtnud neid kurvastada. Kui nad minu minestamisest teada oleks saanud, oleksid nad murest hullunud. Seda ma küll ei tahtnud. Niisiis ma ei helistanud neile. Ühe korra varem hakkas mul ka koolis halb ja siis kutsuti mulle vanemad järele. Kohale jõudes olid nad näost valged ja nii närvilised, et mul hakkas neist lihtsalt kahju. Ma ei tahtnud, et nad minu pärast kannataksid. Parem oli vaikida, nagu ma mõned korrad ennegi olin sellistel puhkudel vaikinud … Pealegi oli mul tõesti juba parem olla ja olin kindel, et jõuan ka üksinda ilusti koju. Ma ei elanud koolist eriti kaugel. Suutsin nii lühikese vahemaa minestamata läbida.

      Arstikabineti uks läks jälle lahti ning sisse astus preili Lievers, käes minu koolikott, kuhu õpikud olid lohakalt sisse surutud. Mõned lehed olid kindlasti kortsus, kuid see ei huvitanud mind. Need olid ainult mõned õpikud ja vihikud.

      „Ma t-tõin teie a-asjad,” teatas preili Lievers õnnelikult.

      „Tänan, ma helistasin vahepeal oma vanematele. Nad on kohe siin. Lähen neile välja vastu,” valetasin meeldivalt naeratades.

      „K-kas ma p-peaksin teid s-saatma?” päris tüse naine murelikult.

      „Ei, pole vaja. Saan ise hakkama. Ausalt. Ma ei tahaks teile rohkem tüli teha,” sõnasin alandlikult.

      „O-olgu, kui te k-kindel olete …”

      „Jah, olen.”

      Medõde andis mulle koolikoti, korrastasin raamatuid natuke ja tõmbasin luku kinni. Jätsin närvilise naisterahvaga hüvasti ja astusin kabinetist välja. Koridorid olid tühjad ja vaiksed. Jalutasin ukse poole, mõeldes sellele, kui harjumatu on näha muidu rahvast pungil ja lärmakat koolimaja mahajäetu ja rahulikuna. Harjumatu ja mõnus.

      Lasin ukse selja taga paugatusega kinni langeda ja hakkasin kodu poole kõndima. Lootsin, et preili Lievers ei vaadanud aknast välja, sest muidu oleks ta näinud, kuidas ma jalgsi lähen ja mingit autot ei ole kooli ees ootamas. Sellisel juhul helistaks ta kindlasti mu vanematele. Ja siis oleksin kõvasti sõimata saanud ning vanemad oleksid pidanud pika loengu sellest, kui mures nad minu pärast olid ja kuidas ma pean oma tervist hoidma. Nad oleksid olnud pettunud ning ma poleks seda talunud.

      Tundus, et mul vedas – sain kooli juurest ilusti minema. Keegi ei peatanud mind ja varsti oli suur koolimaja vaateväljast kadunud. Nüüd sain rahulikumalt hingata. Tundsin end palju paremini. Pea ei käinud ringi ja süda ei läikinud. Mul oli tõesti hea olla. Ma ei vajanud kedagi end kantseldama. Sain ka üksi ilusti hakkama. Polnud vajadust vanematele helistada.

      Tegelikult oli veidi jahe, sügisese külma vastu oli mul küll seljas lühike sinine jope, kuid tuule eest see mind päriselt ei kaitsenud. Samas ei lasknud ma end ka häirida, tee oli ju lühike ja olin peaaegu kodus … Ainus asi, mis mu tuju veidi rikkus, oli see, et väljas oli veidi niiske, mistõttu mu kastanpruunid juuksed tõmbusid veidi krussi. Nendega on alati igavene jama. Oleksin lasknud nad lühikeseks lõigata, aga lokkis juustega oli see riskantne.

      Kas teie jälgite inimesi, kellest tänaval möödute? Mina ka mitte. Oleks raske iga tänaval seisvat inimest korralikult jälgida, eriti kui ise liigud. Vahetevahel märkan teiste juures mõnd väikest detaili, mis huvi pakub (lonkav kõnnak, veidrat tooni juuksed või vinnid näol), aga enamasti ei pööra ma teistele mingit tähelepanu. Kodus ei suuda ma meenutada, kellest tee peal möödusin. Suudan meelde jätta vaid üksikuid isikuid, kuid ainult siis, kui nad on väga silmatorkavad.

      Kaldun teemast kõrvale, aga sellel kõigel on mõte … või siis mitte. Tahan lihtsalt öelda, et kui oleksin kõnealusel päeval endast mööduvatele inimestele veidi rohkem tähelepanu pööranud, siis … ei oleks ilmselt midagi muutunud. Aga sellegipoolest … Mul pole enam õrna aimugi, mida ma öelda üritasin. Kõndisin mööda sirget kodutänavat oma vanemate pruuni väravaga maja poole, kui üks vastutulija minust möödus. Ma ei pannudki seda tähele, sest – nagu juba ütlesin – ei pööra ma tänaval kõndides teistele tähelepanu. Astusin edasi, isegi kuulmata enne eemaldunud samme uuesti lähenemas. Olin ümbruse suhtes ükskõikne seni, kuni kellegi käsi maandus mu õlal.

      Võpatasin ja pöörasin end nii kiiresti ümber, et oleksin peaaegu kukkunud. Igaüks oleks samamoodi reageerinud! Mõni oleks võib-olla karjumagi hakanud! Ma polnud harjunud, et keegi mulle tänaval ligi astub ja minust kinni võtab. See oli harjumatu ja ebameeldiv. Ja üllatav. Ma polnud ühtegi tuttavat sellel päevaselt tühjal eramurajooni tänaval märganud ning ei mõistnud, miks mõni võõras peaks mind kõnetama.

      Üllatusin veel rohkem, kui nägin, kes mind peatas. See oli noor naine, ilmselt kahekümnendates aastates. Ta oli pikk, 180 cm ringis, ja ta nägi välja nagu modell: kadestamapanevalt sale, heleda naha ja lühikeste mustade juustega, mis raamisid ta terve jumega nägu. Tema silmad olid sinised, kuid liiga heledad. Need ei näinud loomulikud välja. Naine kandis lühikest figuurirõhutavat valget karvaste äärtega jakki, valget miniseelikut ja pikki valgeid saapaid, mis ulatusid põlvedeni. Ta jalad olid pikad ja peenikesed ning … lühidalt: ta nägi kohutavalt hea välja. Oleksin andnud kõik, et kas või pooltki nii ilus olla.

      „Tere!” sõnas naine ja naeratas meeldivalt, kuid ei lõdvendanud haaret mu õla ümber.

      Tavaliselt oleksin viisakalt vastanud, kuid seekord piirdusin küsiva põrnitsusega, kõõritades tema käe ja oma õla poole. Naine oli natuke kahtlane ja tekitas minus ebamugavust. Ma ei tahtnud temaga pikalt suhelda. Tahtsin hoopis, et ta mind lahti laseks.

      „Küll sina oled alles jutukas,” märkis ta pärast hetkelist vaikust ja vabastas mu õla.

      „Mida te tahate?” pärisin naist kahtlustavalt silmitsedes ja oma õlga hõõrudes, rohkem küll ebamugavusest kui valust.

      Küsimus paistis naist rõõmustavat. Ta naeratas laialt, paljastades oma täiuslikult sirged ja lumivalged hambad.

      „Ma kartsin, et sa ei küsigi kunagi! Ma tahan sind aidata!” teatas naine rõõmsalt.

      „Mind … aidata …? Vabandust, ma pean … ma pean koju minema,” teatasin ettevaatlikult.

      Ausalt! Mida teie oleksite teinud? See vestlus oli kahtlane. Mida teadis minust tänaval kohatud võhivõõras? Miks ta arvas, et vajasin abi? Sain väga hästi üksinda hakkama. Ma ei vajanud kellegi abi, eriti mitte suvalise võõra oma.

      „Oota nüüd! Sa pole mind äragi kuulanud,” vaidles naine vastu.

      „Ja ei tahagi. Mind ei huvita, mida te mulle öelda tahate,” pöördusin minekule, kuid naine tõkestas mu tee. Minu kõrval oli ta muljetavaldavalt pikk.

      „Usu mind, sulle endale oleks parem, kui mu ära kuulaksid. Ma tahan ainult aidata,” lausus naine ning tema hääl muutus keelitavaks ja pehmeks.

      „Mida?”

      See näitemäng hakkas mind ära tüütama ja natuke ka hirmutama. Leidsin, et parem on naine ära kuulata. Pärast seda kavatsesin koduteed jätkata. Loodetavasti ei kavatsenud naine väga kaua lobiseda. Tahtsin juba kiiremini koju!

      „Sa oled end viimasel ajal haigena tundnud, kas pole? Ja mitu korda minestanud? Sa pole endaga rahul. Tahaksid olla targem, tugevam nii füüsiliselt kui ka vaimselt …” rääkis naine aeglaselt. Tema jutt kõlas nagu „Teleturu” reklaam, päheõpitult ja õõnsalt …

      Aga kuidas ta neid asju teadis? Saan aru, et igaühe kohta on võimalik öelda,