Väikeste naiste abielud II osa. Louisa May Alcott

Viha sobis talle hästi, sest ta peitis selle naeratuse alla ja paistis ebatavaliselt lõbusa ja säravana. Laurie jälgis teda heal meelel, sest Amy ei rutanud ega lonkinud, vaid tantsis vaimustunult ja graatsiliselt, võttes meeldivast ajaviitest, mida suutis. Laurie uuris teda päris loomulikult uue pilguga ja enne, kui õhtu oli poole peal, oli ta otsustanud, et „väikesest Amyst on saamas väga võluv naine”.

      See oli elav vaatepilt, sest peagi haaras kõiki seltskondlik vaim, ja jõulurõõm muutis kõik näod säravaiks, südamed rõõmsaks ja kontsad kergeks. Muusikud viiuldasid, puhusid ja tagusid, nagu tunneksid sellest rõõmu, kõik tantsisid, kes suutsid, ja need, kes ei suutnud, imetlesid oma naabreid ebatavalise soojusega. Õhk mustas Davistest ja paljud Jonesid hüplesid nagu kari noori kaelkirjakuid. „Kuldne” sekretär sööstis läbi toa nagu meteoor suurepärase prantslannaga, kes pühkis põrandat oma roosa satiinvedikuga. Tõsine sakslane leidis õhtusöögilaua ja oli õnnelik, süües kõike, mis menüüs leidus, ja ehmatas garçon’e rüüstamisega, mida ta sooritas. Kuid keisri sõber kattis end kuulsusesäraga, sest ta tantsis kõiki tantse, oskas ta siis neid või mitte, ja tegi fantastilisi piruette, kui ta sammudest aru ei saanud. Selle paksu mehe poisilikku vaimustust oli võluv vaadata, sest kuigi ta oli raske, tantsis ta nagu india kummipall. Ta jooksis, ta lendas, ta hüppas, ta nägu õhetas, ta kiilaspea läikis, ta kuuesabad hüplesid metsikult, tantsukingad vilkusid õhus, ja kui muusika peatus, pühkis ta laupa ja naeratas oma kaaslastele nagu prantsuse Pickwick ilma prillideta.

      Amy ja ta krahvist kaaslane eristusid graatsilisema liikumise poolest ja Laurie leidis, et ta lööb tahtmatult takti valgete kingade rütmilistele tõusudele ja langustele, kui need lendasid mööda sama väsimatult nagu linnud. Kui väike Vladimir viimaks Amy loovutas, kinnitades, et tal „on kahju nii vara lahkuda”, oli Amy valmis puhkama ja vaatama, kuidas ta reetlik rüütel on oma karistust talunud.

      Karistus oli olnud edukas, sest kahekümne kolme aastaselt lohutab sõbralik seltskond õnnetuid armastajaid ja noored närvid pingutuvad, noor veri tantsib ja terve noor vaim ärkab, kui neid võlub ilu, valgus, muusika ja liikumine. Lauriel oli ülesärganud ilme, kui ta tõusis, et Amyle oma kohta pakkuda, ja kui ta kiirustas minema, et neiule pisut õhtusööki tuua, ütles too rahulolevalt naeratades endamisi:

      “Ah, arvasingi, et see teeb talle head!”

      “Sa näed välja nagu Balzaci „Femme peinte par elle-même”,” ütles Laurie, lehvitades Amyle ühe käega tuult ja hoides teises tema kohvitassi.

      “Minu põsepuna ei tule maha.” Ja Amy hõõrus oma õhetavat põske ja näitas talle oma valget kinnast tõsise lihtsameelsusega, mis mehe valjusti naerma pani.

      “Kuidas sa seda asja nimetad?” küsis ta, puudutades volti tüdruku kleidist, mis oli langenud ta põlvele.

      “Illusioon.”

      “Ilus nimi. See on väga ilus – uus asi, kas pole?”

      “See on vana nagu mäed. Sa oled näinud seda tosina tüdruku seljas ja pole kunagi arvanud, et see on ilus, kuni praeguseni. Kas pole rumal!”

      “Ma pole seda kunagi näinud sinu seljas, mis parandab vea, mõistad?”

      “Ei, ära tee komplimente, need on keelatud. Pigem joon kohvi kui kuulan komplimente. Ja ära vaju lonti, see teeb mind närviliseks.”

      Laurie ajas end sirgu ja võttis vaguralt tüdruku tühja taldriku, tundes kummalist rõõmu, kui „väike Amy” teda käsutas, sest tüdruk oli nüüd kaotanud oma arglikkuse ja tundis vastupandamatut soovi temal trampida, nagu on tüdrukutel kombeks, kui looduse isandad näitavad mingit märki allaheitlikkusest.

      “Kust sa niisuguseid asju õppisid?” küsis ta uudishimulikult.

      „Kuna „niisugused asjad” on üsna ähmane väljend, siis ehk sa selgitaksid, palun?” vastas Amy, teades väga hästi, mida Laurie mõtles, kuid jättis õelalt mehe hooleks kirjeldada kirjeldamatut.

      “Noh – üldine ilme, stiil, käitumine – see – see illusioon, tead,” naeris Laurie, end uue sõna abil kimbatusest välja aidates.

      Amy oli tänulik, kuid muidugi ei näidanud seda välja, ja vastas tagasihoidlikult: „Elu välismaal lihvib inimest tema teadmata. Ma õpin ja mängin samal ajal, ja mis puutub sellesse,” näitas ta oma kleidi poole, „siis noh, tüll on odav, lillekimpe saab mitte millegi eest, ja ma olen harjunud oma vaeseid väikesi asju kõige paremini ära kasutama.”

      Amy kahetses oma viimast lauset, tundes, et see polnud heamaitseline, kuid ta meeldis Lauriele seda rohkem, kes niihästi imestas kui austas seda vaprat kannatlikkust, mis tekitab enamiku võimalustest, ja lõbusat vaimu, mis katab vaesuse lilledega. Amy ei teadnud, miks vaatas Laurie teda nii lahkelt, miks ta täitis tema tantsukaardi oma nimega ja pühendus talle terve ülejäänud õhtu kõige meeldivamal viisil, ja ta käitumine tulenes uutest muljetest, mida nad mõlemad ebateadlikult andsid ja vastu võtsid.

      RIIULILE PANDUD

      Prantsusmaal on noortel tüdrukutel igav kuni abiellumiseni, seejärel saab nende motoks „Vive la liberté!” Ameerikas, nagu kõik teavad, kirjutavad tüdrukud varakult alla iseseisvusdeklaratsioonile ja naudivad oma vabadust vabariikliku rõõmuga, kuid noored matroonid tavaliselt loobuvad sellest esimese troonipärija sünniga ja alustavad suletud elu, mis on üsna prantsuse nunnakloostri sarnane, kuigi mingil juhul mitte nii vaikne. Kas neile meeldib see või mitte, kuid nad asetatakse kapinurka niipea, kui pulmaerutus on möödas, ja enamik neist võib hüüatada, nagu kord tegi üks väga ilus naine: “Olen sama ilus nagu ikka, kuid keegi ei märkagi mind, sest ma olen abielus.”

      Kuna Meg polnud seltskonnailudus ega isegi mitte moodne leedi, ei tundnud ta seda piina enne, kui ta beebid olid aastavanused, sest tema väikeses maailmas leidis ta end olevat rohkem imetletud ja armastatud kui kunagi varem.

      Kuna ta oli naiselik väike naine, oli ta emainstinkt väga tugev ja ta oli täielikult hõivatud oma lastest, jättes välja kõik asjad ja inimesed. Päeval ja ööl valvas ta neid väsimatu pühendumise ja murega, jättes Johni eest hoolitsemise palgatööjõudude hooleks, sest nüüd valitses iiri kokk köögiruumide üle. Olles kodune mees, tundis John väga puudust ta naise tähelepanust, mida ta oli harjunud saama, aga kuna ta jumaldas oma beebisid, loobus ta rõõmsalt mõneks ajaks sellest mugavusest, arvates meheliku rumalusega, et rahulik kodune elu varsti taastub. Kuid möödus kolm kuud ja rahu ei paistnud tagasi tulevat. Meg oli väsinud ja närviline, beebid hõivasid iga hetke ta ajast, maja oli hooletussejäetud ja kokk Kitty, kes võttis elu kergelt, hoidis teda lihtsa toidu peal. Kui ta hommikul lahkus, hämmastasid teda vangistatud mamma väikesed käsud, kui ta õhtul rõõmsalt koju saabus, valmis oma peret embama, vaigistas teda „tss, nad jäid just magama”. Kui ta soovitas väikest lõbustust kodus: “Ei, see häiriks beebisid.” Kui ta soovitas loengut või kontserti, sai ta vastuseks etteheitva pilgu ja otsustava: “Jätta lapsed kellegi teise hooleks, mitte kunagi!” Laste nutt ja nägemused fantoomkogust, kes käratult öistel valvekordadel edasi tagasi sammus, segasid ta öist und. Ta eineid katkestasid kaitsevaimu sagedased minemajooksmised, kes jättis ta maha kohe, kui pea kohalt kostis summutatud siutsatus. Ja kui ta õhtul ajalehte luges, sattus Demi kõhuvalu keset laevade lastinimekirja ja Daisy kukkumine häiris aktsiahindu, sest Mrs. Brooke’i huvitasid vaid kodused uudised.

      Mees tundis end väga mahajäetult, sest lapsed olid röövinud temalt naise, kodu oli vaid lastetuba ja pidev tss-itamine tekitas temas tunde, nagu oleks ta jõhker sissetungija pühal beebidemaal. Ta talus seda väga kannatlikult kuus kuud ja kui olukord ei paistnud põrmugi paranevat, tegi ta, mida teevad teisedki pagendatud mehed – püüdis leida pisut mugavust kusagilt mujalt. Scott oli abiellunud ja mitte kaugel neist maja ostnud ja Johnil tekkis komme veeta tema juures õhtuti tunni või kaks, kui ta enda elutuba oli tühi ja ta naine laulis lõputuid hällilaule. Mrs. Scott oli elav, ilus tüdruk, kellel polnud midagi muud teha kui olla meeldiv, ja ta sai oma ülesandega väga edukalt hakkama. Elutuba oli alati särav ja ligitõmbav, malelaud valmis, klaver häälestatud, palju lõbusat keelepeksu ja kena väike õhtusöök ahvatlevalt ootamas.

      John oleks eelistanud omaenda elutuba, kui seal poleks olnud