Väikeste naiste abielud II osa. Louisa May Alcott

ja pisut hajameelne ilme näol. Ta nägi välja nagu itaallane, oli riides nagu inglane ja tal oli ameeriklase sõltumatu ilme – kombinatsioon, mis pani paljusid naisesilmi talle heakskiitvalt järele vaatama ja mitmesuguseid mustades sametülikondades, roosade kaelasidemete, seemisnahksete kinnastega ja rinnale kinnitatud apelsiniõitega dändisid õlgu kehitama ja teda mitmel põhjusel kadestama. Paljud ilusad näod imetlesid teda, kuid noormees ei teinud neist väljagi, vaatas vaid aeg-ajalt mõnda blondi tüdrukut sinises kleidis. Viimaks astus ta puiesteelt eemale ja seisis hetke teeristil, nagu suutmata otsustada, kas minna kuulama bändi Jardin Publique’is või kõndida mööda randa lossimäe poole. Kiire kabjaplagin sundis teda üles vaatama, kui üks väikestest kaarikutest, milles istus üksik noor leedi, ruttu mööda tänavat tema poole sõitis. Leedi oli noor, blond ja sinises riides. Mees vahtis teda hetke, siis tundis ta ära ja poisilikult kübarat viibutades kiirustas naisele vastu.

      “Oh, Laurie, oled see tõesti sina? Arvasin, et sa ei tulegi kunagi!” hüüdis Amy, lastes ohjad peost ja sirutades välja mõlemad käed, prantsuse mamma suureks õuduseks, kes kiirendas oma tütre samme, et too ei näeks nende „hullude ameeriklaste” viletsaid kombeid.

      “Mind peeti teel kinni, kuid olin lubanud veeta jõulud koos sinuga ja siin ma olen.”

      “Kuidas elab su vanaisa? Millal sa tulid? Kus sa peatud?”

      “Väga hästi – eile õhtul – „Chauvainis”. Ma käisin su hotellis, kuid sa olid väljas.”

      “Mul on nii palju rääkida, et ma ei tea, millest alata! Istu peale, et saaksime rahulikult vestelda. Ma tulin sõitma ja igatsesin kaaslaste järele. Flo on end hotellis üles löömas.”

      „Mis siis ees seisab, kas ball?”

      “Jõulupidu meie hotellis. Seal on palju ameeriklasi ja nad korraldavad peo. Sa tuled muidugi meiega kaasa? Tädi oleks väga rõõmus.”

      “Loomulikult. Kuhu nüüd?” küsis Laurie, tagasi nõjatudes ja käed rinnale vaheliti pannes, mis sobis Amyle, kes eelistas juhtida, sest ta valgete ponide sinised rakmed pakkusid talle lõputult rõõmu.

      „Kõigepealt lähen postkontorisse kirjade järele ja siis lossimägedesse. Vaade on nii armas ja mulle meeldib toita paabulinde. Kas oled kunagi seal olnud?”

      “Sageli, aastaid tagasi, kuid ma ei hooli nende vaatamisest.”

      “Nüüd räägi mulle endast kõik. Su vanaisa kirjutas mulle, et ta ootas sind enda juurde pärast Berliini.”

      “Jah, ma veetsin seal kuu ja siis ühinesin vanaisaga Pariisis, kus ta on end talveks sisse seadnud. Tal on seal sõpru ja ta leiab sealt palju huvitavat, nii et ma tulen ja lähen ja me saame suurepäraselt hakkama.”

      “See on meeldiv korraldus,” ütles Amy, kes imestas millegi üle Laurie käitumises, kuigi ta ei teadnud, mis see on.

      “Noh, tead, ta vihkab reisimist ja mina vihkan paigalpüsimist, nii et peame teineteisega sobituma, kuid see pole raske. Olen sageli koos temaga ja ta tunneb lõbu mu seiklustest, mulle aga meeldib tunda, et keegi rõõmustab mind nähes, kui ma tulen tagasi oma eksirännakutelt. See puiestee on räpane ja vana, kas pole?” lisas ta, vaadates vastikustundega puiesteed, mis viis Napoleoni elupaiga poole vanalinnas.

      “Räpasus on maaliline, nii et ma ei hooli sellest. Jõgi ja mäed on suurepärased ja need vaated kitsastele ristuvaile tänavatele meeldivad mulle väga. Nüüd peame ootama, kuni see rongkäik möödub. See läheb Püha Johannese kiriku poole.”

      Kuni Laurie vaatas osavõtmatult rongkäiku, kus preestrid olid oma ehiskatuste all, valgete peakatetega nunnad kandsid põlevaid vahaküünlaid, ja mingi vennaskond siniste riietes laulis kõndides, jälgis Amy teda ja tundis mingit uut ujedust, sest mees oli muutunud ja Amy ei näinud selles tujukas mehes tema kõrval enam seda lõbusat poissi, keda ta oli kunagi tundnud. Alguses tundus Amyle, et Laurie oli ilusam kui kunagi varem ja väga palju mehistunud, aga nüüd, kui kohtumisõhin oli möödas, paistis ta väsinud ja rõõmutu olevat – mitte haige, mitte päriselt õnnetu, vaid vanem ja süngem, kui aasta või kaks oleksid pidanud teda muutma. Amy ei suutnud seda mõista ega julgenud temalt seda küsida, seepärast raputas ta pead ja tõmbas oma ponide ohjadest, kui rongkäik kadus Paglioni silla võlvide alla ja seejärel kirikusse.

      “Que pensez-vous?” ütles Amy, kasutades oma prantsuse keelt, mille sõnavara oli suurenenud, kui ka grammatika oli endine.

      “See mademoiselle on oma aega hästi kasutanud ja tulemus on võluv,” vastas Laurie ja kummardas, käsi südamel ja pilk imetlev.

      Amy punastas rõõmust, kuid millegipärast ei rahuldanud see kompliment teda nii nagu otsekohene kiitus, mida Laurie oli talle kodus jaganud, tema ümber pidudel ringi tiireldes, kui ta väitis, et Amy oli „täitsa kenake”, naeratas südamlikult ja patsutas teda heakskiitvalt pealaele. Amyle ei meeldinud ta uus toon, sest kuigi see polnud võlts, kõlas see ükskõikselt.

      “Kui see on viis, kuidas ta suureks sai, siis soovin, et ta oleks jäänud poisiks,” mõtles Amy kummaliselt pettunult ja ebamugavust tundes, püüdes välja paista seltskondlik ja heatujuline.

      Avigdoris leidis ta väärtuslikke kirju kodust, ja andes ohjad Laurie kätte, luges neid nautides ette, kui nad suundusid varjulisele teele roheliste hekkide vahel, kus õitsesid teeroosid sama värskelt nagu juunikuus.

      “Beth tunneb end väga kehvasti, ütleb ema. Mõtlen sageli, et peaksin koju minema, kuid nad kõik ütlevad: jää. Nii et ma teengi seda, sest ma ei saa enam kunagi niisugust võimalust,” ütles Amy, paistes ühe lehekülje kohal tõsisena.

      “Arvan, et sul on õigus. Sa ei saaks kodus midagi teha ja neil on väga hea teada, et sul läheb hästi, sa oled õnnelik ja tunned elust nii suurt lõbu, mu armas.”

      Seda öeldes tõmbus ta tüdrukule pisut lähemale ja paistis rohkem iseendana, ja üksindusehirm, mis Amyt vahel valdas, vähenes, sest pilk ja vennalik „mu armas” paistsid talle kinnitavat, et kui juhtubki midagi halba, poleks ta üksi võõral maal. Viimaks hakkas Amy naerma ja näitas Lauriele väikest joonistust Jost tema kirjutamisriides, sulg uhkeldavalt kübaral püsti, suust tulemas sõnad: „Geniaalsus leegitseb!”

      Laurie naeratas, võttis pildi ja pani selle vestitaskusse, et „tuul seda minema ei puhuks”, ning kuulas huviga elavat kirja, mida Amy talle ette luges.

      “Sellest tuleksid minu jaoks meeldivad jõulud, kingitustega hommikul, sinu ja kirjadega pärastlõunal ja peoga õhtul,” ütles Amy, kui nad jalutasid vana kindluse varemete keskel ja parv uhkeid paabulinde tunglesid nende ümber, taltsalt oodates, et neid toidetaks. Kui Amy seisis naerdes kõrgemal astangul ja puistas purukesi säravatele lindudele, vaatas Laurie teda, nagu Amy oli enne teda vaadanud, loomuliku uudishimuga, et mis muutusi on aeg ja lahusolek kaasa toonud. Ta ei leidnud midagi, mis teda hämmastaks või temas pettumust tekitaks, kuid oli palju, mida imetleda või heaks kiita, sest kõrvale jättes väikesed edvistused käitumises ja jutus, oli tüdruk reibas ja graatsiline nagu ikka, lisaks veel selle kirjeldamatu omadusega riietuses ja hoiakus, mida nimetatakse elegantsiks. Alati küps oma vanuse kohta, oli ta saavutanud nii käitumises kui vestluses teatud enesekindluse, mis jättis temast naiselikuma mulje, kui ta tegelikult end tundis, kuid ta vana turtsakus näitas end aeg-ajalt, tugev tahtejõud oli alles ja loomulikku siirust ei rikkunud võõras lihv.

      Laurie ei mõelnud sellele, kui ta vaatas, kuidas Amy toidab paabulinde, kuid ta nägi küllalt, et nähtu temas huvi ärataks, ja talle jäi meelde ilus pilt rõõmsast tüdrukust, kes seisis päikesesäras, mis tõi välja kleidi mahedad värvid, värske puna ta põskedel ja juuste kuldse helgi, ning tegi temast väljapaistva kuju meeldivas vaatepildis.

      Kui nad jõudsid kiviplatoole mäe tipus, viipas Amy käega, nagu tervitades meest oma lemmikpaigas, ja ütles siia-sinna näidates: “Kas nüüd jääb sulle meelde Corso katedraal, kalurid, kes oma võrke lahest välja tirivad, ja armas tee Villa Francasse, Schuberti torni, just meie all, ja kõige parem, see laik kaugel merel, mis räägitakse, et on Korsika?”

      “Mäletan. Need pole vahepeal muutunud,” vastas mees huvitult.

      “Mida