Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts

heidab Toots käega. “Sa ütle mulle parem, kas pood on homme lahti.”

      “Pood? No, mis imet sul poodi asja on nii kibedasti?”

      “Vaata, Kiir,” sosistab peigmees saladuslikult, “sa ole hea mees, osta sealt tükk nööri… nii, heakene pikk…”

      “Noh, ja sellega?”

      “Kas sa’s veel aru ei saa?”

      “Mii-ii-tte!”

      “Oota siis, pea kinni, ma ütlen sulle kohe. Meie oleme nüüd punkti peal ühekaugusel. Ei saand sina Teelet, ei saand mina… Noh, mis siis veel? Kui me ühe ja sellesama nööriga asju ajame, siis tuleb see ju odavam. Nii ometi, mh, ah? Üks nöör, üks vanker, üks haud… ise ajame hobust, ise kaabime endile liiva peale.”

      “Ole’nd vait, Joosep! Aja mõistlikku juttu!”

      “Jah, kui mul oleks mõni mõistlikum jutt – miks ei ajaks!” laiutab peigmees käsi.

      “Mine’nd ikka! Ütle mulle kõigepealt, kuidas see siis tuli, et sinagi Teelest ilma jäid… nüüd veel? Asjad olid ometi kõik joones, pulmalised kutsutud…?”

      “Jah, noh…”

      Viimaks ometi jääb punapea uskuma, et koolivennal oma jutuga tõsi taga; ühtlasi hakkab kahjurõõm särama tema tigedais silmis. Jajah, kes võis arvata, et Teele veel viimsel tunnil niisuguse vembu sisse lööb? Aga kui tema, Georg Aadniel, siiski kõik otseselt südamelt ära ütleb, siis oli ta niisugust lugu juba ette aimanud. Mis sa teed, kui inimesele on antud niisugune süda, mis kõik kaugele ette aimab! Aga ärgu siis koolivend ja sõber sellepärast ometi nöörile mõtelgu! Madis teda võtku! Hii, tüdrukuid maailmas küllalt: üks ilusam ja rikkam kui teine. Ei, võtku eeskujuks Jorhi, Jorh Aadnieli… Tema lõi lihtsalt käega – las minna!

      Kõige selle juures tõstab rätsepas pead salajane lootus Teelet nüüdki veel endale saada. Kõiki neid maailma rikkaid ja ilusaid on ta valmis jätma Tootsile, saagu ainult Teele temale. Juba homme läheb ta Rajale, kõneleb õrnalt ja hellalt… näitab, et ta end on põhjalikult muutnud. Võibolla oli see peris õnneks, et Toots sinna vahele tuli ja oma käitumisega näitas, et on ilmas veel palju halvemaid mehi kui tema, rätsep Kiire vanem poeg.

      “Jaa,” ajab ta pea viltu, “paha lugu, Joosepikene. Pidid justkui olema pulmad – aga võta näpust! Netu! Hakkas Rajalt Ülesoo poole tulema nii kaunis paks rahapung, aga pööras tagasi – netu! Ei, eks Ülesoole oleks kõigepealt seda Raja vanamehe raha vaja olnud, egas siis – õigust ütelda – seda tüdrukut siia nii tarvis ei olnud, – aga noh, näe – läks ja jäi! Ega see Ülesoo koht siis õieti mõni koht ei ole, nii nagu see praegu on; niisuguse koha pealt peaks õieti öösi ära jooksma, sest päeval, teiste inimeste nähes, on häbi minna; aga Raja taadi rahaga oleks sellest asi saanud. Aga noh… või ta oma käega võtta oli. Nii siis jah, ära kurvasta, et sa pika nina said, eks see – mis ta oligi? – Avdotja ole Venemaal alles. Nii jah, ega põle midagi teha, ma hakkan nüüd kah minema – tükk maad käia – külm kah… Ega ometi koera õue peale ei lastud? Noojah…”

      Õllevaadi juures peatab punapea, kummardab viisakalt Tootsi poole ja küsib naeratades:

      “Kas lubad, Joosep, et ma natuke maitsen sinu pulmaõlut?”

      “Jah, ole nii lahke,” vastab Toots üksluiselt, “joo või kõik ära – seda pole nüüd enam kellelegi tarvis.”

      Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju ning hingeldab juba lävelt:

      “Papa! Mamma! Juba Ülesoo Toots Teelega lahus. Põle pulmi ega põle mitte midagi. Joosep ise istub rehetoas ja hulub nagu hunt. Paras! Teised – jumal teab misukesed linna kaabakad – istuvad kambris ja hävitavad pulmaõlut ja viina. Mokas! Lõhki läks see pulm nagu põis.”

      Seepeale kisub vanem vend unise noorema venna voodist välja, tantsib temaga mööda tuba, lauldes:

      “Põnnadi-põnnadi hüppas põis,

      naeris, mis ta naerda võis,

      siis karmauhti! lõhki käis.”

      Kui üleüldine juubel rätsepmeister Kiire majas juba natukene on raugenud, ei jõua mamma Kiir kiusatusele vastu panna; kaunis hilisest ajast hoolimata ajab ta kasuka selga ning tõttab “alla külasse” seda tähtsat uudist viima. Ja varsti löövad Paunvere naised kaht kätt kokku ning hüüavad üksteise võidu:

      “Oh sa heldekene! No vaadake’nd ometi!”

      XII

      “Nii,” pomiseb Ülesoo noor peremees, kui punapea on ära läinud, “nüüd on armsal koolivennal jälle tööd terveks pühade ajaks. Aga ükskõik: mida varem – seda parem. Nüüd vaja Liblele märku anda, et nii ja nii, siis on homme kogu Paunvere helinat täis, et: näe, Ülesoo Tootsid on “jälle” sisse kukkunud. Aga kõigepealt tarvis see asi viia lõpuliku selguseni!”

      Toots tõuseb istmelt, läheb vaadi juurde, joob paar sõõmu õlut, pühib oma punakaid vurrusid ning ütleb siis energiliselt:

      “Jah! Just nii ja mitte põrmugi teisiti!”

      Seepeale sammub ta otseteed tagakambrisse, jääb Teele ette seisma, pajatab:

      “Tehtud! Olgu nii! Hea, et see veel niigi läits! Siin, Teele, siin on see sõrmus!”

      Nende sõnadega tõmbab ta sõrmuse sõrmest ja paneb Teele ette lauale.

      “Mis see siis on?” küsib Raja peretütar imestades.

      “See,” vastab noormees järsult, “see on nõndanimetatud laulatuse sõrmus – kui sa seda veel ei tea. Selle sõrmuse peale on märgitud sinu nimi ja homne päev. Nüüd pole mul aga niihästi sind kui ka homset päeva – nii pole mulle ka seda sõrmust edaspidi tarvis.”

      “Mis see tähendab? Ei, kuidas ikka viin mõne inimese peale halvasti mõjub! Sinu on ta täiesti rumalaks teinud. Tahaksin hea meelega teada, kas on sul homme sellest põrmukenegi aimu, mis sa praegu kõneled ja teed?”

      “Ära karda, Teele, mul on sellest rohkem aimu kui põrmukene. Ma tean nüüd kõik. Tean, et ma sinule olin ainult mingisugune jeekim, mingisugune tagavaranummer… senikui su pärispeigmees kodus, ja nüüd lähen mina hoopis otstahvku. Tehtud! Aga pea meeles: ma lähen sinna otstahvkusse vabatahtlikult, see tähendab, ma ei taha, et sina oma tujukat pead murrad ja kauem arutad, kuidas minust lahti saada. Ära karda, Joosep Tootsist, endisest Kentuki Lõvist, on kaunis kerge lahti saada.”

      “Mitte midagi ei saa aru,” kehitab Teele õlgu.

      “Ega kedagi!”

      “Ei, kas usud, Joosep, ma ei saa tõesti aru sinu jutust. Vaata, kui ma sulle homme neid sõnu meele tuletan, siis imestad sa isegi, kuidas sa seda kõike võisid ütelda. Ole mõistlik mees, pane sõrmus sõrme; ära praali!”

      “Mina ei pane seda sõrmust enam sõrme,” vastab Toots.

      “Noh, tee siis nii, nagu arvad.”

      “Jah, just nii ma teen, nagu arvan.”

      Seda öeldes võtab pahur peigmees laualt sõrmuse ja viskab kapi taha.

      “Soo,” ütleb ta peale seda tähtsat toimetust, “nüüd võid sa siin istuda niikaua kui tahad, kas või kolmkümmend päeva, see tähendab, niikaua, kuni sulle jälle mõni uus tuju pähe tuleb. Prassai! Elagu poissmehed!”

      “Pea’nd kinni, Joosep,” pöörab Teele äramineva Tootsi poole. “Mis sa tormad! Kuhu sa jooksed?”

      “Noh, mis siis veel on?” küsib peigmees seisatades.

      “Tule’nd siiapoole, ma ei või ometi üle toa karjuda. Tule siia, istu, vaat, siia tooli peale – ma ütlen sulle midagi!”

      “Väga huvitav!”

      “Muidugi huvitav,” naeratab Raja peretütar kätt peigmehe õlale