Kapten Granti lapsed. Jules Verne
Читать онлайн.| Название | Kapten Granti lapsed |
|---|---|
| Автор произведения | Jules Verne |
| Жанр | Детская проза |
| Серия | |
| Издательство | Детская проза |
| Год выпуска | 2010 |
| isbn | 9789949478262 |
«See on liiga ebamäärane,» sõnas MacNabbs.
«Ma jätkan,» ütles Glenarvan. «Ah! …abor – tüvi sõnast aborder – randuma. Õnnetud on kuskil randunud. Aga kus? contin… peab see tähendama, et mõnel kontinendil..? Cruel…»
«Cruel!» hüüatas John Mangles. «See on ju seletus saksakeelsele graus… grausam – julm!»
«Edasi! Edasi!» ütles Glenarvan, kelle huvi sedamööda üha suurenes, kui talle nende katkendlike sõnade mõte arusaadavaks muutus. «Indi… võib-olla on jutt Indiast, kuhu laevahukk nood meremehed paiskas? Ja mida tähendab sõnakatke ongit? … Aa! Longitude – pikkuskraad! Ja siin ongi laius: 37° 11’. Viimaks ometi! Meil on ju nüüd täpsed andmed.»
«Kuid puuduvad andmed pikkuse kohta,» ütles MacNabbs.
«Ei või liiga palju tahta, kallis major,» vastas Glenarvan. «Hea seegi, et teame täpset laiuskraadi. Prantsuskeelne sedel on neist kolmest kindlasti kõige täielikum. Samuti pole kahtlust, et kõigi kolme sedeli sisu oli sõna-sõnalt ühesugune, sest kõigil on samapalju ridu. Seepärast peame nüüd sedelid kõrvutama ja ühte keelde tõlkima, et leida kõige tõenäolisem, loogilisem ja selgem mõte.»
«Kas kavatsete dokumendi prantsuse, inglise või saksa keelde tõlkida?» küsis MacNabbs.
«Prantsuse keelde,» vastas Glenarvan, «sest enamik meid huvitavaid sõnu on säilinud selles keeles.»
«Teil on õigus, kõrgeausus,» ütles John Mangles. «Pealegi on prantsuse keel meile kõige lähedasem.»
«Otsustatud. Ma kirjutan selle dokumendi neid poolikuid sõnu ja lausekatkeid ühendades, sõnu lahutavaid vahesid arvestades ja neid sõnu täiendades, mille tähenduse suhtes võime kindlad olla; siis võrdleme ja teeme oma järeldused.»
Glenarvan võttis kohe sule ja mõne hetke pärast esitas ta oma sõpradele paberi, millele olid kirjutatud järgmised read:
Sel hetkel tuli üks madrustest kaptenile teatama, et «Duncan» on jõudmas Clyde’i lahte, ja palus korraldusi.
«Mis on kõrgeaususe kavatsused?» pöördus John Mangles lord Glenarvani poole.
«Tahan võimalikult ruttu Dumbartoni jõuda. Ja niipea kui leedi Helena pöördub koju Malcolm Castle’isse, sõidan Londonisse ja esitan selle dokumendi admiraliteedile.»
John Mangles tegi vastava korralduse ja madrus läks seda laevaohvitserile edasi andma.
«Nüüd, sõbrad,» ütles Glenarvan, «jätkakem oma uurimist. Oleme suure õnnetuse jälil. Meie taibukusest sõltub mitme inimese elu. Rakendagem siis kogu mõistus selle mõistatuse lahendamisele.»
«Oleme valmis, armas Edward,» vastas leedi Helena.
«Kõigepealt,» jätkas Glenarvan, «peame silmas pidama selle dokumendi kolme erinevat asjaolu: esiteks seda, mida me teame, teiseks seda, mida me võime oletada, kolmandaks seda, mida me ei tea. Mida me teame? Teame, et 7. juunil 1862 hukkus kolmemastiline laev «Britannia», mille kodusadamaks oli Glasgow. Teame, et kaks madrust ja kapten viskasid meie ees olevad sedelid merre laiusel 37°11’ ja et nad paluvad abi.»
«Täiesti õige,» tähendas major.
«Mida me võime oletada?» jätkas Glenarvan. «Kõigepealt seda, et laev hukkus lõunapoolsetes vetes. Seejuures juhin teie tähelepanu sõnale gonie. Kas ei juhata see meid iseenesest hukkumispaiga nime juurde?»
«Patagonie!» hüüatas leedi Helena. «Patagoonia!»
«Kahtlemata.»
«Aga kas 37. laiuskraad läbib Patagooniat?» küsis major.
«Seda on lihtne teada saada,» ütles John Mangles ja laotas Lõuna-Ameerika kaardi lauale. «Tõepoolest, 37. paralleel puudutab Patagooniat. See läbib Araukaania, kulgeb üle pampade Patagoonia põhjaosas ja kaob Atlandi ookeani.»
«Hästi. Jätkame oma oletusi! Mõlemad madrused ja kapten abor… randuvad – kus? Contin… kontinendil. Mõistate, kusagil mandril, aga mitte saarel! Mis neist saab? Meil on siin kaks saatuslikku tähte – pr… mis meile nende olukorra teatavaks teevad. Need õnnetud on vangistatud või vangid – pris või prisonniers. Kelle vangid? Julmade indiaanlaste – cruels Indiens. Kas olete veendunud? Kas ei hüppa sõnad iseenesest neile tühjadele kohtadele? Kas ei selgu dokumendi sisu otse teie silmade all? Kas teie peas midagi juba koitma ei hakka?»
Glenarvan rääkis veendumusega. Tema silmist paistis kindel usk. Tema elevus nakatas ta kuulajaidki. Nad hüüatasid nagu temagi: «See on ilmne! See on ilmne!»
Hetke pärast lord Edward jätkas:
«Kõik need oletused, mu sõbrad, näivad mulle äärmiselt usutavad; minu arvates juhtus õnnetus Patagoonia ranna lähedal. Siiski lasen ma Glasgow’st järele küsida, missugune maa oli «Britannia» reisisihiks. Nii saame kindlasti teada, kas laev võis Patagoonia vetesse sattuda.»
«Oo! Meil ei tarvitse seda teadet Glasgow’st otsima minna,» vastas John Mangles. «Mul on siin «Mercantile and Shipping Gazette’i» vanad aastakäigud, kust leiame täpseid teateid.»
«Vaatame siis järele!» ütles leedi Glenarvan.
John Mangles võttis paki 1862. aasta ajalehti ja hakkas neid ruttu lehitsema. Tal polnud vaja kuigi kaua otsida, kui ta juba rahuldusega sõnas:
«30. mai 1862. Peruu. Callao. Lastiga Glasgow’sse. «Britannia», kapten Grant.»
«Grant!» hüüatas lord Glenarvan. «See vahva šotlane, kes tahtis Vaikse ookeani vetes Uus-Šotimaa luua?»
«Jah,» vastas John Mangles, «seesama, kes 1861. aastal läks «Britanniaga» Glasgow’st teele ja kellest iial enam midagi ei kuuldud.»
«Nüüd pole enam mingit kahtlust!» ütles Glenarvan. «See on kindlasti tema! «Britannia» väljus Callaost 30. mail, ja nädal hiljem, 7. juunil, hukkus ta Patagoonia ranna lähedal. Kogu tema lugu peitub neis poolikutes sõnades, mida näis olevat võimatu dešifreerida. Te näete, mu sõbrad, seda polnudki vähe, mida me oletamisi avastasime. Mis puutub sellesse, mida me ei tea, siis piirdub see üheainsa andmega – pikkuskraadiga, mis meil puudub.»
«Seda pole meile tarviski,» vastas John Mangles, «kuna teame maa nime. Ainult laiuskraadi abil üksi sõidaksin ma otse laeva hukkumispaigale.»
«Niisiis, me teame kõike?» küsis leedi Glenarvan.
«Kõike, armas Helena. Lüngad, mille meri oli dokumendis tekitanud, võin täita sama hõlpsasti, nagu kapten Granti etteütluse järgi kirjutades.»
Lord Glenarvan võttis kohe sule ja kirjutas kõhklemata järgmise teate:
7. juunil 1862 hukkus kolmemastiline laev «Britannia» Glasgow’st Patagoonia ranna lähedal lõunapoolkeral. Kaks madrust ja kapten Grant katsuvad pääseda mandrile, kus nad langevad vangi julmade indiaanlaste kätte. Nad heitsid selle sedeli merre … pikkuskraadil ja 37° 11’ laiuskraadil. Tulge neile appi, või nad on kadunud.
«Hea! Väga hea, mu armas Edward,» ütles leedi Helena. «Ja kui need õnnetud uuesti oma kodumaad näevad, siis peavad nad teid selle õnne eest tänama.»
«Nad näevad oma kodumaad!» vastas Glenarvan. «See dokument on liiga täpne, liiga selge ja liiga kindel selleks, et Inglismaa võiks kõhelda appi minemast kolmele kaasmaalasele, kes on hukkumas tühjal maal. Mida ta on teinud Franklini7 ja nii paljude teiste heaks, seda teeb ta nüüd «Britannia» merehädaliste heaks.»
«Neil õnnetuil,» jätkas leedi Helena, «on kahtlemata perekonnad, kes neid leinavad. Vaesel kapten Grantil on ehk naine, lapsed…»
«Sul on õigus, mu armas, ja ma võtan oma ülesandeks neile teatada, et lootus pole veel täiesti kadunud.
Franklin, John (1786 – 1847) – Inglise kapten ja maadeuurija, kes hukkus jäljetult kogu oma meeskonnaga.