Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

mind paluti teatada, kas mul on andmeid, mis temast on saanud. Ma vastasin sellele nii põhjalikult, kui tookord suutsin.”

      “Ma tean,” ütles Sir Henry, “teie kiri anti mulle edasi. Te kirjutasite, et too Neville’i-nimeline džentelmen lahkus Bamangvatost mai algul ühe vankriga koos härjaajaja, rakendijuhi ja kahvrist kütiga, kelle nimi oli Jim, kavatsusega jõuda kui võimalik Injatisse, mis on Matabele piirkonna kõige kaugem kaubapunkt. Seal mõtles ta oma vankri maha müüa ja jalgsi edasi matkata. Te kirjutasite veel, et ta tõepoolest müüs oma vankri, sest kuus kuud hiljem nägite seda juba ühe portugali kaupmehe valduses, kes teile jutustas, et oli selle ostnud Injatis kelleltki valgelt, kelle nime ta ei mäletanud, ja et tema teada oli see valge asunud pärismaalasest teenri saatel teele pikemale jahiretkele sisemaale.”

      “Õige.”

      Tekkis vaikus.

      “Härra Quatermain,” ütles Sir Henry äkki, “ma usun, et ega te vist ei tea ega oska oletadagi põhjusi, miks minu.. miks härra Neville võttis ette reisi põhja poole, ning et teil pole ka aimu tema reisi sihtkohast?”

      “Ma olen üht-teist kuulnud,” vastasin mina, ent peatusin. See oli kõneaine, millest ma parema meelega hoidusin.

      Sir Henry ja kapten Good vaatasid teineteisele otsa ja kapten Good noogutas.

      “Härra Quatermain,” jätkas esimene, “tahaksin teile jutustada ühe loo ning paluda teilt nõu ja võib-olla ka abi. Too vahendaja, kes teie kirja mulle edasi andis, kinnitas, et võin seda täielikult usaldada, kuna te olete tema sõnade järgi “Natalis hästi tuntud ja ära teeninud üldise lugupidamise, kusjuures teie kõige tunnustatumaks omaduseks on usaldusväärsus”.”

      Kummardasin ning jõin lonksu viskit ja soodat, et varjata oma kohmetust, sest ma olen tagasihoidlik inimene.

      Sir Henry jätkas:

      “Härra Neville oli minu vend.”

      “Oo!” hüüatasin ma üllatunult, sest nüüd teadsin, keda Sir Henry mulle meenutas, kui teda esmakordselt nägin. Ta vend oli küll hoopis lühem ja tal oli tume habe, ent nüüd, kus ma sellele mõtlesin, meenus mulle, et tal olid olnud samasugust tooni hallid silmad ja neis silmis samasugune terav pilk. Ka näojoontes oli tublisti sarnasust.

      “Ta oli minu noorem ja ainus vend,” pajatas Sir Henry edasi, “ja kahekümne viie aasta jooksul ei juhtunud küll vist kordagi, et me oleksime teineteisest üle kuu aja lahus olnud. Kuid just viis aastat tagasi tabas meid õnnetus, nagu neid mõnikord perekondades ette tuleb. Me läksime ägedasti tülli ja vihas käitusin ma venna suhtes ebaõiglaselt.”

      Siinkohal noogutas kapten Good endamisi innukalt pead. Parajasti sel hetkel vajus laev sügavalt pakpoordi, nii et peegel, mis rippus vastasseinas, tõusis hetkeks peaaegu meie pea kohale. Istudes, käed taskus, ja vahtides ülespoole, nägin seda noogutamist peeglist.

      “Te teate arvatavasti,” jätkas Sir Henry, “et kui isa sureb testamenti tegemata ja tal pole muud varandust peale maa – nimisomandi, nagu Inglismaal öeldakse –, läheb kõik tervenisti vanimale pojale. Juhtus nii, et just sel ajal, kui me tülis olime, suri meie isa testamenti tegemata. Ta oli oma viimse tahte kirjapanemist nii kaua edasi lükanud, kuni oli hilja. Tagajärjeks oli see, et mu vend, kes oli omandanud hariduse, saamata seejuures ettevalmistust ühekski elukutseks, jäi pennita. Muidugi oleks olnud minu kohus tema eest hoolitseda, kuid parajasti sel ajal oli meie vahekord nii terav, et – pean seda oma häbiks tunnistama –” ja ta ohkas sügavalt, “ma ei pakkunud talle midagi. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud talle ülekohut teha, kuid ma ootasin, et ta astuks ise esimese sammu. Tema aga ei võtnud selles asjas midagi ette. Kahetsen, et pean teid kõige sellega tüütama, härra Quatermain, kuid asjad tuleb selgeks teha – eks ole, Good?”

      “Muidugi, muidugi,” kinnitas kapten. “Olen kindel, et härra Quatermain jätab selle loo enda teada.”

      “Iseenesest mõista,” ütlesin mina, sest olin üsna uhke usaldusväärse inimese kuulsusele, mis mul, nagu Sir Henry oli kuulnud, pidi olema.

      “Mu vennal oli sel ajal isiklikul arvel mõnisada naela,” jätkas Sir Henry. “Minule sõnagi lausumata võttis ta selle armetu summa välja, muutis oma nime Neville’iks ja asus teele Lõuna-Aafrikasse, meeletus lootuses siin rikkaks saada. Seda sain ma teada alles hiljem. Möödus kolm aastat ja ma ei kuulnud oma vennast midagi, kuigi kirjutasin talle korduvalt. Kahtlemata ei saanud ta neid kirju üldse kättegi. Aja möödudes hakkasin tema pärast üha suuremat muret tundma. Jõudsin veendumusele, härra Quatermain, et veri on ikkagi paksem kui vesi.”

      “See on tõsi,” sõnasin mina, tuletades meelde oma poega Harryt.

      “Leidsin, härra Quatermain, et oleksin valmis ohverdama poole oma varandusest teadmise eest, et mu vend George (teisi omakseid mul ei ole) on elus ja terve ning et ma teda jälle näha saan.”

      “Kuid te jätsite selle siiski ohverdamata, Curtis,” nähvas kapten Good, vaadates hiiglasele otse silma.

      “Aeg kadus, härra Quatermain, ja minus kasvas üha suuremaks soov teada saada, kas mu vend on elus või surnud, ning kui ta peaks elus olema, siis teda koju tagasi kutsuda. Alustasin järelepärimisi ja üheks tulemuseks oli muuseas ka teie kiri. Sellest saadud andmed olid rõõmustavad, sest kirjast selgus, et veel hiljuti oli George elus, kuid sellest teadmisest üksi oli vähe abi. Niisiis, lühidalt, ma otsustasin siia sõita ja ta ise üles otsida, kapten Good aga oli nii lahke ja tuli minuga kaasa.”

      “Jah,” kinnitas kapten, “mul, nagu näete, pole muud teha. Armsad admiraliteediisandad viskasid mu ukse taha poole palga peale nälgima. Ja nüüd, mu härra, jutustate meile ehk sellest, mida te teate või olete kuulnud džentelmenist, kelle nimi on Neville.”

      II PEATÜKK

      LEGEND SAALOMONI KAEVANDUSTEST

      “Mida te Bamangvatos minu venna retke kohta kuulsite?” küsis Sir Henry, kui ma enne kapten Goodile vastamist oma piipu toppides hetkeks vaikisin.

      “Sellest, mis ma kuulsin, pole ma tänini ühelegi hingelisele sõnakestki lausunud. Kuulsin nimelt, et ta kavatseb minna otsima Saalomoni9 kaevandusi.”

      “Saalomoni kaevandusi!” hüüdsid mu mõlemad kaasvestlejad nagu ühest suust. “Kus need asuvad?”

      “Ma ei tea seda,” vastasin. “Tean vaid, kus need öeldakse asuvat. Nägin kunagi mägede tippe, mis neid piiravad, kuid mind lahutas neist saja kolmekümne miili laiune kõrbeala ja minu teada on selle õnnelikult ületanud üksainus valge mees. Ent võib-olla on kõige parem, kui jutustan teile Saalomoni kaevanduste legendi, nagu mina seda tean. Kas te annate sõna, et ei avalda seda ilma minu loata kellelegi? Kas olete nõus? Mul on põhjusi seda paluda.”

      Sir Henry noogutas ja kapten Good vastas: “Muidugi, muidugi.”

      “Nagu te isegi arvata võite,” alustasin ma, “on elevandikütid üldiselt võttes üsna tahumatu rahvas, keda kahvrite juures ei huvita enamasti muu kui nende igapäevase elu kombed ja viisid. Vahetevahel võib aga siiski leida mehi, kes võtavad vaevaks pärismaalastelt nende pärimusi koguda ja kes püüavad valgust heita kas või väikeselegi lõigule selle tundmatu maa ajaloost. See oli just üks niisuguseid mehi, kellelt ma esimest korda kuulsin legendi Saalomoni kaevandustest. Sellest on nüüd möödunud juba ligi kolmkümmend aastat. Olin siis oma esimesel elevandijahil Matabelemaal. Mehe nimi oli Evans ja järgmisel aastal sai ta vaeseke surma. Haavatud pühvel tappis ta. Ta maeti Zambezi joa lähedale. Mäletan, et jutustasin Evansile ühel õhtul imetlusväärsest kaevandusest, mis ma olin leidnud, küttides kudusid ja veiskitsi maakohas, millest nüüd on saanud Transvaali Lydenburgi distrikt. Nagu olen kuulnud, on ka kullaotsijad hiljuti sellele kaevandusele sattunud, mina aga teadsin sellest juba aastaid tagasi. Seal on massiivsesse kaljusse raiutud lai tee, mis viib mingi kaevanduskäigu või galerii väravasse. Galeriis, kohe sissekäigu juures, seisavad särdamiseks valmispandud kullaliiva kuhjad, mis tunnistab, et töölised, kes nad siis ka polnud, pidid kiiruga lahkuma. Kakskümmend sammu edasi ristub galerii teise käiguga ja too ristvõlv on suurepärane müüritöö.

      “Olgu

9

Saalomon (1020–980 e. m. a) – iisraeli rahva kuningas.