Kuningas Saalomoni kaevandused. Seeba kuninganna sõrmus. Henry Rider Haggard

kuigi oli väga palav. Väljavaade nii varsti sellisel kohutaval viisil surra pole just meeldiv. Aga isegi mõte sellest ei suutnud mind kauem ärkvel hoida.

      VI PEATÜKK

      VESI! VESI!

      Ärkasin kahe tunni pärast – umbes kella nelja ajal –, sest niipea kui kõige ägedam füüsiline vajadus puhkuse järele oli rahuldatud, andis end uuesti tunda piinav janu. Ma ei saanud enam magada. Olin unes näinud, et suplesin kiire vooluga jões, millel olid haljad kaldad ning mille kohale kummardusid puud, ja ärkasin, et leida end selles viljatus kõrbes ning meenutada, et – nagu Umbopa oli öelnud – kui me ei leia sel päeval vett, ootab meid paratamatult kurb lõpp. Ükski inimolend ei suuda sellises kuumuses kaua ilma veeta elada. Ajasin end istukile ja hõõrusin oma korpunud nägu kuivade sarvestunud kätega, sest mu huuled ja silmalaud olid kokku kleepunud, ja alles pärast tugevat hõõrumist sain nad pingutusega avada. Puhteaeg oli juba lähedal, aga õhus polnud tunda koidueelset värskust. See oli raske, lämmatav ja läbipaistmatu – ma ei oska seda kirjeldadagi. Teised magasid veel.

      Peagi oli küllalt valge, et lugeda, ja ma tõmbasin välja taskuformaadis “Ingoldsby legendid”, mis mul kaasas oli, ning hakkasin lugema “Reimsi hakki”. Kui jõudsin sinnamaani, kus

      “poiss seisis, kruus kullane käes oli tal,

      milles sädeles vesi kui puhas kristall,

      selgeim vesi, mis voolab me päikese all”,

      siis sõna tõsises mõttes limpsasin keelega üle oma pragunenud huulte või õigemini püüdsin seda teha. Paljas mõte tollest puhtast veest tegi mind hulluks. Kui kardinal oleks sel hetkel oma kellukese, raamatu ja küünlaga sealsamas seisnud, oleksin hüpanud ta juurde ja joonud vee ära, jah, isegi siis, kui ta oleks juba sinna sisse löönud seebivahtu, “mis on väärt, et paavst sellega oma käsi peseks”, ja hoolimata teadmisest, et selle teo eest oleks mind tabanud terve katoliku kiriku üldine needus. Usun peaaegu, et olin janust, väsimusest ja näljast juba veidi ogaraks jäänud, sest hakkasin kujutlema, millise jahmunud näo oleksid teinud kardinal ja ta kena väike poisike ning hakk, nähes, kuidas väike mustasilmaline halli peaga ja päikesest põlenud elevandikütt järsku nende keskele hüppab, oma räpase näo anumasse pistab ja kogu kalli vee viimse tilgani neelab. See mõte lõbustas mind ja ma naersin või õieti luksusin nii kõvasti, et teised üles ärkasid ning hakkasid hõõruma oma räpaseid nägusid ja lahti kiskuma oma kokkukleepunud huuli ning silmalauge.

      Kui me kõik lõplikult une silmist olime saanud, hakkasime arutama oma seisukorda, mis oli küllaltki tõsine. Järel polnud enam tilkagi vett. Pöörasime veepudelite põhjad taeva poole ja lakkusime nende kaelu, aga sellest polnud mingit kasu. Need olid absoluutselt kuivad. Good, kelle hoole all oli konjakipudel, võttis selle välja ja silmitses igatseval pilgul, aga Sir Henry võttis tal pudeli otsustavalt käest, sest alkohol oleks meie lõppu ainult kiirendanud.

      “Kui me vett ei leia, oleme kadunud,” sõnas ta.

      “Kui usaldada vana domi kaarti, siis peaks seda kuskil siin ümbruskonnas leiduma,” ütlesin mina, kuid keegi ei paistnud sellest märkusest suuremat lohutust leidvat. Oli ju nii ilmne, et kaarti ei võinud eriti usaldada. Vähehaaval valgenes, ja kui me seal nõutult üksteisele otsa vahtides istusime, panin tähele, et hotentott Ventvögel tõusis ja hakkas silmi maas hoides ringi sammuma. Äkki peatus ta ja osutas liivale, tuues kuuldavale mingi kurguhäälitsuse.

      “Mis seal on?” hüüdsime meie. Kargasime kõik korraga püsti ja läksime sinna, kus ta maapinda uurides seisis.

      “Noh, mis siin siis nii imelikku on,” ütlesin mina, “see pole ju muud kui hüpikgaselli jälg.”

      “Gasell ei lähe kaugele veest,” vastas neeger hollandi keeles.

      “Seda küll,” tunnistasin mina. “Unustasin. Olgu taevas tänatud!”

      See väike leid kallas meisse uut elu. On imestamisväärne, kuidas meeleheitlikku olukorda sattunud inimene klammerdub kõige haprama lootuse külge ja tunneb end sellest peaaegu õnnelikuna. Pimedal ööl on ka üksainus täheke parem kui mitte midagi.

      Vahepeal tõstis Ventvögel oma nösunina ja nuusutas kõigest väest kuuma õhku nagu vana isaantiloop, kes haistab ohtu. Siis kõneles ta jälle:

      “Ma tunnen vee lõhna,” ütles ta.

      Nüüd tundsime juubeldavat rõõmu, sest teadsime, milline suurepärane vaist on sel metsikul maal kasvanud inimestel.

      Parajasti sel hetkel kerkis särav päike ja meie imestunud silmadele avanes nii kaunis vaade, et unustasime paariks hetkeks isegi janu.

      Mitte rohkem kui neljakümne või viiekümne miili kaugusel kerkisid Seeba Kuninganna mäed, sätendades hõbedaselt hommikupäikese esimestes kiirtes, ning sadade miilide kaugusele mõlemale poole kulges Suleimani mägede laialdane ahelik. Nüüd, kus ma siin istudes püüan kirjeldada selle vaate ülevust ja ilu, tuleb mul sõnadest puudu. Isegi mälestus sellest võtab mu nõrgaks. Meie ees kerkis kaks tohutut mäge, milletaolisi minu arvates Aafrikas teisi ei leidu, kui mujalgi maailmas üldse selliseid on. Mõlemad mäed olid vähemalt viisteist tuhat jalga kõrged, asusid üksteisest mitte rohkem kui tosina miili kaugusel, olles ühendatud järsu kaljuseljandikuga, ning tõusid aukartust äratavas pidulikus valenduses otse taevasse. Need mäed meenutavad asendi poolest mingi tohutu värava sambaid. Kaljuseljandik, mis mägesid ühendab, näib olevat mitu tuhat jalga kõrge ning väga järsk, ja mõlemal pool, nii kaugele, kui silm ulatub, kulgeb samasugune kaljusein, mida kohati katkestab mõni lamedatipuline mägi, umbes niisugune nagu maailmakuulus platoo Kaplinnas; selline maistu on Aafrikas muide väga tavaline.

      Minu võimed ei küüni kirjeldama selle panoraami kogu ülevust. Neis vulkaanides – sest kahtlemata olid need kustunud vulkaanid – oli midagi nii sõnastamatult pühalikku ja haaravat, et jäime tummaks. Mõni hetk mänglesid hommikupäikese kiired lumel ja pruunikatel mäenõlvadel, siis aga hakkasid tõusma kummalised aurud ja kogunema pilved, nagu selleks, et looritada majesteetlikku vaatepilti, mis meie silmadele avanes, ja peagi ei eristanud me enam muud kui tohutute mägede korrapäraseid kontuure, mis paistsid varjuna läbi selle vatitaolise katte. Nagu meile hiljem selgus, ümbritses mägesid enamasti alati selline uduloor – see asjaolu oligi kahtlemata põhjus, miks me neid juba varem selgesti ei näinud.

      Vaevalt olid Seeba Kuninganna mäed pilvede varju peitunud, kui janu, see äärmiselt põletav küsimus, end jälle tunda andis.

      Oli ju väga ilus kuulda, et Ventvögel tunneb vee lõhna, aga kuhu me ka ei vaadanud, ei näinud me sellest märkigi. Nii kaugele, kui silm ulatus, polnud muud kui kuumust õhkuv liiv ja karruuvõsa. Läksime ümber künka ja vaatasime ka seal hoolega ringi, kuid siingi oli sama lugu: polnud leida tilkagi vett. Me ei märganud vähimatki jälge lombist, järvest ega allikast.

      “Sa oled narr,” ütlesin vihaselt Ventvögelile, “siin pole vett.”

      Aga ta tõstis jälle oma näotu nöbinina ja haistis õhku.

      “Ma tunnen selle lõhna, baas,” vastas ta, “see on kuskil õhus.”

      “Jah,” vastasin, “kahtlemata on seda pilvedes ning kahe kuu pärast langeb ta alla ja uhab meie konte.”

      Sir Henry silitas mõtlikult oma kollast habet. “Võib-olla asub see künka tipus,” arvas ta.

      “Mõttetus!” sõnas Good. “Kes on enne kuulnud, et mäetipus võiks leiduda vett!”

      “Lähme vaatame,” tegin ettepaneku ja üsna lootusetult ronisime Umbopa kannul mööda liivast künkanõlva üles. Äkki peatus ta nagu kivinenult.

      “Nanzia manzie! “(see tähendab: “Siin on vesi!”) karjus ta valjul häälel.

      Tormasime tema juurde, ja tõesti, sügavas lõhes või uurdes otse liivakünka tipus oli täiesti tõeline veelomp. Me ei hakanud uurima, kuidas see võis asuda nii veidras kohas, samuti ei kohutanud meid ka must sogane pind. See oli vesi või vähemalt midagi,