Jutud. Andrus Kivirähk

>

      Püha Graal

      Paks udu oli püsinud nende ümber nii kaua, kui nad mäletasid. Vahel püüdsid nad isegi meenutada, milline näeb välja silmapiir ja missugust värvi on rohi, kui seda ei varja hall uduvaip, mis neelab endasse ka ratsude jalad, kuid mälu ei hakanud tööle. Nad teadsid, et kunagi on nad siiski näinud ka valget maailma, ilma sooaurude ja jäist vinet lõõtsuvate jõekallastega, kus vesi ja õhk teineteises lahustuvad ja moodustavad ühtlase niiske massi. Omal ajal Camelotis… Aga see oli nii ammu, et tundus mõnelt laulikult kuuldud muinasloona või eriskummalise unenäona, mis vilksatanud korraks läbi harvu puhkehetki nautiva rüütli pea. Retk oli kestnud juba sedavõrd kaua, et sulas meeste mälus kokku üheks ainsaks pikaks uduseks päevaks, millel polnud algust ega tõenäoliselt ka lõppu. Nad ei lootnud enam ammu. Kuid kuna päev üha kestis ja nemad olid andnud oma rüütlivande, tuli edasi liikuda. Oma raudrüüde sees külmast kanged ja kõikjalt ligi roomavast niiskusest kontideni läbi vettinud, ratsutasid nad päevad läbi teadmata kuhu, üha kiirustades, olles unustanud, mida tähendavad korralik kõhutäis ning soe ase. Aga nad ei kurtnud, sest olid rüütlid ja täitsid oma kohust.

      Aeg-ajalt juhtus siiski midagi, mis pakkus väheke lusti ja andis võimaluse oma kangeks jäätunud lihaseid taas vetruvaiks võimelda. Nii ka praegu. Keegi võõras rüütel seisis keset teed, piik langetatud, ja ootas, et mõni mööduja võtaks vastu tema poolt pakutava kahevõitluse. Nad ei lasknud end mitu korda paluda ja viskasid liisku. Saatus soosis sir Borsi. Ta eraldus teistest, sõitis võõra sõdalase poole ning mõlemad kappasid eemale, kadudes uttu. Sir Galahad ja sir Parcival ootasid, kuni kuulsid kaugusest rauakolinat ja tumedat mütsatust. Nad teadsid, et võitlus on lõppenud, kuid ei näinud veel võitjat. Siis ilmus udust nähtavale Bors.

      “Kas ta on surnud?” küsis sir Galahad.

      “Ma ei tea,” vastas sir Bors. “Igal juhul kukkus ta sadulast.”

      “Me peame selle kindlaks tegema,” arvas Parcival. “Ehkki ta kaotas, oli ta vapper rüütel, ja kui ta veel elus peaks olema, peame talle jõudumööda abi osutama.”

      Nad ratsutasid maas lebava rüütlini ja tulid sadulaist. Mees oli veel elus, kuid lai piigihaav otse keset kõhtu ei jätnud kahtlust, et võõras rüütel on surmale määratud.

      “Kes sa oled?” küsis sir Bors ja vabastas mehe pea raskest kiivrist.

      “Mind hüütakse Siniseks Rüütliks,” vastas haavatu. “Olen rännanud siinkandis juba aastaid ning astunud tõe ja õiguse nimel võitlusse iga möödujaga. Olen tapnud kaheksakümmend üheksa rüütlit, kuid üheksakümnes tappis minu. Olen õnnelik, et leidsin surma nii vapra mehe käe läbi. Matke mind siiasamasse lahinguväljale ja surmake ka minu ratsu, et ta ei peaks ilma peremeheta ringi rändama, sest ta on õilis loom ja väärib ilusat lõppu.”

      Seda öelnud, heitis Sinine Rüütel hinge. Sir Parcival, sir Bors ja sir Galahad tegid, nagu mees oli soovinud, matsid ta keha ning tapsid hobuse. Siis ronisid nad taas sadulasse ja ratsutasid mõnda aega vaikides.

      “See üllas rüütel elas ilusa elu!” ütles viimaks sir Galahad. “Ta pühendas kõik oma päevad tõe ja õiguse teenimisele ega eksinud kordagi kõrvale valitud teest. Annaks jumal ka meile säärast vaimutugevust! Ainult siis oleme väärt jõudma oma eesmärgini ja leidma Püha Graali!”

      “Täna öösel me ei puhka!” lisas sir Parcival. “Ega ka järgmisel! Jumal ei andestaks meile, kui me oma püha eesmärgi une ja kõhutäie pärast hooletusse jätaksime. Jätkame otsinguid, õilsad rüütlid, ja kui me peaksime kurnatusest kokku langema, siis teadkem, et see on vaid jumala karistus meie pattude eest!”

      Nad ratsutasid uttu.

      “Tule siis kindlasti mu näitusele!” manitses Pierre, lisanimega Black. Ott teadis küll, et tegelikult on mehe nimi Urmas Männisalu, aga kunstniku asi, ilmselt kõlas Pierre tema arvates paremini.

      “Mis näitus see sul siis sedapuhku üleval on?” küsis ta.

      “TÕDE,” vastas Urmas-Pierre. “Tule, tule, siis näed. See on päris suurejooneline asi, terve soolalao põrand on täis puruks rebitud ja ära käkerdatud paberitükke. Ja publik kõnnib veel nende otsas, kuni see sodi päris pahnaks tallatakse.”

      “Mis paberid need sellised on?” uuris Ott edasi.

      “Noh, eks need ole need niinimetatud tõekuulutajad!” rääkis Pierre kavalalt muiates. “No ajalehed ja… Aga siis on seal veel viis piiblit, mis ma pisikesteks tükkideks rebisin ja seitse “Tõde ja õigust”. Antikvariaadist õnnestus saada. No ja veel igasuguseid raamatuid – Lenini teoseid ja siis üks Vabadussõja ajalugu ja paar ENE köidet. Ma ei mäletagi enam, mis seal kõik täpselt on, sõbrad tõid kottidega igasuguseid raamatuid. Kui vaatama tuled, siis võid selles paberihunnikus sobrada. Võib-olla leiad mõne tuttava raamatu tüki?”

      “No siis sa oled ju kõvasti vaeva näinud,” ütles Ott. “Ise rebisid kõik need raamatud puruks või? See on ju päris raske töö!”

      “Paar tüdrukut käisid ikka abiks,” kostis kunstnik Pierre. “Mitu ööd käristasime. Käed olid täitsa haiged lõpuks, sõrmed paistetasid üles ja küünealused olid verised. Tule kindlasti vaatama, see on võimas pilt. Mul on veel paar soojapuhurit ka üles seatud, need tõstavad paberitükid lendu ja kihvt on näha, kuidas kogu see kuradi “tõde” seal ringi laperdab nagu vana praht.”

      “Ja mis sa selle kõigega siis öelda tahad?” küsis Ott. “Et tõde ongi vana praht?”

      “Vaata, mingit tõde pole ju üldse olemas!” kinnitas Pierre silmade särades. “Kõik see on jama. Lihtsalt üks vanapaber. Paras peldikusse naela otsa lüüa. On ju nii? No mis kuradi tõde! Käigu persse oma tõega!”

      “Nojaa…” venitas Ott. “Eks ta nii ole…”

      “No hüva, tule siis raudselt!” lõpetas Pierre Männisalu vestluse. “See näitus on üldse veel ainult kolm päeva lahti. Tead, eks sinna soolalattu on ju palju tahtjaid, kõik seisavad järjekorras, ainult mõneks nädalaks saad oma töö välja panna. Astu kindlasti läbi!”

      “Teeme nii, Pierre!” ütles Ott Urmasele ja nad läksid lahku.

      Ott ei olnud Pierre’i ideedest küll suuremat sisse võetud ja probleem, kas mingisugune abstraktne tõde on olemas või ei ole, huvitas teda vähe. Tegelikult tundus talle isegi imelik, et keegi sellise tühja asja pärast nii kirglikult pead murda viitsib. Aga kujutlus suurest tühjast saalist, kus lendavad ringi puruks rebitud raamatute ja ajalehtede killud, oli kuidagi haarav ja Ott otsustas kindla peale nädalavahetusel see näitus ära vaadata. Pealegi oli tuttav inimene kõvasti vaeva näinud, oli lihtsalt ebaviisakas Pierre’i ponnistusi ignoreerida. Tuli minna!

      Pühapäeva hommikul sättiski Ott end minema, võttis veel naise ja lapsegi kaasa, et need ka lõpuks ära näeksid, mis loom see Tõde niisugune on, ja saaksid kunstniku trikkidest nalja. Lapsel on ju kindlasti lõbus paberipahnas tantsu lüüa ja möllata! Aga kui nad olid uulitsale jõudnud, tabas neid halva ootamatusena eriti vinge tuul, mis pillutas silma tillukesi lörtsiterasid. See oli jõle. Lapsele pandi küll kapuuts pähe, aga ta virises siiski ja püüdis tuule poole selga pöörata. Ott ise tundis samuti, et mingisugusesse soolalattu sellise ilmaga küll minna ei viitsi. Aga siiski liikusid nad esialgu vapralt edasi, kuni laps nägi enda ees Stockmanni kaubamaja ja teatas, et tema tahab nüüd minna poodi.

      “Me läheme praegu näitusele, pärast, kui tagasi tuleme, siis läheme poodi!” seletas Oti naine.

      “Ei, ma tahan kohe!” nõudis laps.

      “Kuule, võib-olla läheme tõesti poodi!” arvas nüüd Ott ja pühkis tuulest vesiseid silmi. “Ilm on nii jube…”

      “Et ei lähegi näitusele või? Arvad nii?”

      “Nojah… Kuhu sa lähed sellise ilge ilmaga! Käime parem poes ära ja ostame lõunaks midagi head.”

      “Lähme jah!” kiitis laps takka. “Mina tahan kommi!”

      “No hea küll…” soostus ka naine. “Ega tõesti sellise tuulega pole tahtmist kuhugi marssida.”

      “Muidugi!” kinnitas Ott. “Tühja selle näitusega. Mis sest ikka vahtida!”

      Nad läksid Stockmanni ja võtsid käru.

*

      Rüütlid olid ratsutanud kaua – kui kaua täpselt, polnud võimalik