Surma puudutus. Ann Granger

oli kirjapomm!” ütles Sally Caswell sosinal.

      „Püha müristus!” hüüatas Meredith ja imestas hiljem, et polnud öelnud midagi vängemat.

      Ta oli kartnud hullemat. Esimene asi, mida ta majale lähenedes märkas, oli ukse ees seisev politseiauto, ja teine oli veel sissesõiduteel. Valge furgoon, mida ta pidas alguses gaasiavariiautoks, osutus kurjakuulutava nimega POMMIDE KAHJUTUKS TEGE-MISE ÜKSUSEKS. Ohutus kauguses seisis rühm külaelanikke ja sosistas omavahel.

      Ehmunud Meredith tormas värava juurde, kus politseinik ta peatas. Kuid just sel hetkel ilmus uksele Liam, kes palus, et Meredith sisse lubataks.

      Liamil oli põhjust teda sinna tahta. „Sally on endast väljas,” ütles ta. „Vaata, mida sa saad teha, Meredith, eks?”

      Meredith leidis Sally Caswelli väikese elutoa sohvalt elektrikamina ees istumas. Vigastus laubal oli kuidagimoodi kinni plaasterdatud. Tal oli käes brändiklaas, Liam mossitas tagapool. Köögist kostis hääli ja liikumist.

      „Politsei,” jätkas Sally poolsosinal. „Ja pommieksperdid. Ja kriminalistid. Kes vaid! Nad korjavad kõik purunenud jäänused kokku. Pakist endast pole suurt midagi järel. Kuid selle järgi, kuidas see plahvatas, oskavad nad vist öelda, millise lõhkeainega oli tegemist.” Ta viipas ägedalt käega. Brändi loksus klaasis.”Nad pildistavad l-lauda ja k-kööki…”

      „Sally, kas sul hakkas halvem?” küsis Meredith murelikult. Ta vaatas Liami poole, kuid too tegeles süngelt iseenda probleemidega.

      Sally vastas hädiselt: „Kõik on kombes, ausalt. Liam pani mulle plaastri. Verd enam ei tule. Mul vedas. Igal pool oli klaasikilde. Ma olen siiani veidi närvis ja millegipärast on mul väga külm.” Ta värises.

      „See on šokist,” ütles Meredith. „Püüa rahuneda. Kas nad küsitlesid sind juba?”

      „Nad üritasid. Sellest polnud kasu. Ma ei osanud neile midagi rääkida. Kõik toimus nii äkki ja ma pöörasin just enne selja, kui… Pakk nägi välja täitsa tavaline, ainult et sellel oli vaid meie perekonnanimi. Liam tegi tööd ja tal polnud aega seda avada.”

      Oma nime kuuldes ütles Liam: „Ma ei tea, kuidas mul õnnestub selle möllu sees täna veel tööd teha!”

      Meredith lükkas näole langenud pruuni juuksesalgu kõrva taha ja heitis Liamile vihase pilgu. Ta tundis Caswelle mitu aastat. Ajal, mil Meredith oli töötanud välisriikides Briti konsulina, oli nende tutvusse tekkinud vahe. Ent nüüd, kui ta on jäädavalt Inglismaal (kui välisministeerium ei mõtle ümber – kuigi sellest pole siiani mingit märki), jätkus nende tutvus uue hooga.

      Meredithile meeldis Sally väga. Liam oli teda alati ärritanud. Tänaste sündmuste valguses veel rohkem kui tavaliselt. Isegi mööndes, et ka tema võis olla šokis, oli talle raske kaasa tunda. Tema naine oleks võinud tõsiselt viga saada. Jääda pimedaks või põletushaavadesse surra. Kuid Liam muretses ainult oma töö pärast!

      „Ma palusin Liamit, et ta sulle helistaks, Meredith.” Sally hääl oli nüüd pisut kindlam. „Kuid ta unustas kogu selle segaduse juures ära. Anna andeks, et sind lõunasöögiga alt vedasin.”

      „Sellest pole midagi. Ma olengi viimasel ajal isutu. Ma käisin oksjonimajas ja nägin Austinit. Tema arvates toimus siin gaasiplahvatus. Ma kartsin, et maja on rusudes.”

      Sally muutus ärevaks. „Ma pean tööle minema! Homme on väljamüük.”

      „Rumalus! Austin teab, et sa ei tule. Kõik on korras. Sina rahune ja puhka.”

      „Me peame niikuinii siin passima,” urises Liam Caswell. „Mingi politseinik on veel tulemas, mingi ülemus. Ma kardan, et me ei pääse võmmidest nüüd mitu päeva.” Ta marssis toast välja.

      „Ta raamat ei edene,” selgitas Sally. Ent Meredith märkas, et kohe pärast mehe lahkumist muutus Sally rahulikumaks ja ta hääl kindlamaks. „Vaene Liam, seda polnud küll vaja. Viimasel ajal kisub kõik viltu. Maaelu ei sobi talle üldse. Ma arvasin, et vaikuses on tal rahulik töötada. Me mõlemad arvasime seda. Ent siit jäävad laborid liiga kaugele. Kui tal on vaja midagi kontrollida, peab ta sõitma hulga miile Oxfordi. Peale selle muud mured. See masendab teda. Anna talle ta käitumine andeks. Ta ei mõelnud halvasti.”

      „Saan aru.” Niipalju kui Meredith teab, oli Liami tänane käitumine ainult õige pisut hullem kui tavaliselt.

      Sally tõstis brändiklaasi. „Kas sa soovid midagi juua? Vabanda, et varem ei küsinud. Ma olen täna kehv võõrustaja.”

      „Ei, aitäh. Kas soovid veel klaasikese?”

      „Ma ei julge. Ma üritan hoida pea selge, kui see politseiülem tuleb. Tavaliselt ma ei tarvita alkoholi. See ajab mind luksuma.”

      „Kas ta on Bamfordi politseist?” Meredithi teadmist mööda polnud Bamfordis pärast Alani edutamist ja lahkumist inspektorist kõrgema auastmega politseinikku.

      Sally raputas ettevaatamatult pead, mis sundis teda võpatama ja plaastrit puudutama. „Ei, piirkonna peakorterist.”

      Meredithil jooksis värin mööda selga alla. See ei tähenda veel, et see on Alan. Aga kui on? Alanile ei meeldiks, et ma siin olen. Ta hakkaks jälle politseiasjadesse sekkumise pärast epistlit lugema. Ent Sally sõbrana tuleb tal siia jääda.

      „Kas nad ütlesid ta nime?” küsis ta nii ükskõikselt kui suutis.

      „Ei vist. Ma loodan, et Liam käitub viisakalt. Ma ütlesin talle, et me peame politseile kõigest rääkima.”

      Meredith nõjatus ettepoole. „Sa mainisid äsja muid muresid. Milliseid?”

      Sally oli õnnetu. „Pahandused naabriga. Ja need vastikud postisaadetised. Mitte plahvatavad pakid, aga kirjad. Ma ei teadnud neist. Liam rääkis mulle neist alles praegu… pärast plahvatust. Ta on saanud väga solvavaid kirju. Ta ei näidanud neid mulle, sest ei tahtnud mind ärritada. Tundub, et keegi kannab vaese Liami peale viha.”

      Neid, keda Liam Caswell on aastate jooksul solvanud, on kindlasti terve leegion, mõtles Meredith. Ent kirjapommi saatmine eeldab vaenu, milleks jääb isegi Liami tavalisest jämedast käitumisest väheks.

      „Ma arvan, et see on nende koerte pärast,” ütles Sally ebamääraselt.

      Väljast oli kuulda veel ühe auto saabumist ja ukse paukumist. Kruusateel krudisesid lähenevad sammud ja köögist kostis rääkimist. Siis Liami häält. Ta tuli tagasi elutuppa, keegi kannul.

      „Siin on see mees piirkonna politseist,” esitles Liam külalist ilmse vastumeelsusega. „Politseiülem Maltby.”

      Caswelli järel astus tuppa pikk ja kõhetu heledate juustega mees.

      „Markby,” parandas ta Liamit. „Tere päevast, proua Caswell.”

      Tema pilk siirdus teisele naisele. Ta kulm kerkis ja siniste silmade pilk muutus teravaks. „Meredith?”

      „Tere, Alan,” ütles Meredith.

      kolm

      Meredith tahtis lahkuda, kuid Sally ütles: „Ma soovin, et Meredith jääb. Ma olen siis rahulikum.”

      Alan oli sellega olude sunnil nõustunud. Viimased kriminalistid olid läinud, viies kaasa kilekottide kaupa prahti, ning nüüd istusid nad neljakesi sündmuskohale langenud vaikuses. Meredith oli toonud elektrikannu tuppa ja keetnud kõigile teed. Sally oli jälle ilmselt närvis ja Liami tugitoolis konutavas sünges kogus polnud ka midagi julgustavat.

      „Proua Caswell, kas teie otsmikku ei peaks ravima?” küsis Alan.

      „Liam vaatas selle üle ja pani plaastri peale,” ütles Sally ja kordas sama, mida oli öelnud Meredithile varem: „Mul vedas.”

      Meredith mõtles natuke piinlikkust tundes, et alati kiputakse unustama, et Liam on hariduselt arst, kuigi – ja võib-olla just seetõttu – on juba aastaid pühendunud teadustööle ning tegelenud katseklaaside, mitte inimestega.

      Ent näinud vett tuues köögis valitsevat kaost, nõustus