Surma puudutus. Ann Granger

äge, eks ole?”

      „Jah, söör. Me tegime Bamfordi pihuks ja põrmuks!” Prescott puudutas uhkelt haiget kohta ja lisas: „See oli pisut karm heitlus, kuid kedagi ei kantud minema. Kõik lahkusid väljakult omal jalal.”

      „Vaata, et sa konte ei murra,” hoiatas Markby. „See on kõik, mida ma sinult palun. Meil on niigi vähe inimesi. Kas see on loomade vabastajate toimik?”

      Prescott asetas toimiku Markby lauale. „Ninamees oli Michael Whelani nimeline mees. Kui ta laborisse tungimise pärast vahistati, oli ta juba varem karistatud. Ta sai kuus kuud. Nüüd peaks ta väljas olema. Toimikus on tema aadress. Ta elab Chertoni lähedal Spring Farmis.”

      Markby ja Pearce oigasid kooris. Pearce lisas: „Ei või olla!”

      „Tore, et see sulle meeldib.” Markby pöördus mõlema poole: „Sest te lähete teda küsitlema. Kui ta sai Caswelli laborisse tungimise eest vanglakaristuse, võib ta kanda Caswelli vastu isiklikku viha, millel pole loomadega mingit pistmist.”

      „Õigus!” Pearce tõusis püsti ja viskas tühja kohvitopsi paberikorvi. Ta otsustas, et teel Whelandi juurde teeb ta kuskil peatuse ja joob tassi korralikku kohvi.

      „Sinna pole mõtet üksi minna.” Markby osutas peaga Prescotti poole. „Võta meie spordikangelane kaasa. See sinikas võib Whelanile mõju avaldada.” Ta lajatas toimikuga lauale. „Mis puutub minusse, siis ma pean rääkima preili Libby Hancockiga.”

      Teistele ei öelnud see nimi midagi.

      „Preili Hancock,” selgitas Markby, „kannab Castle Darcysse posti. Keegi peab temaga rääkima. Kui ma lähen ise, säästan sellega inimesi ja pealegi tahan ma siit kabinetist välja pääseda.”

      „Ta pole muutunud,” tunnistas Pearce Prescottile, kui nad läksid Whelanit otsima.

      Prescott vaatas teda uudishimulikult. „Politseiülem? Sina tundsid teda juba varem, eks ole? Nii räägitakse.”

      „Markbyt? Ta oli Bamfordis minu ülemus.” Pearce naeratas neid aegu meenutades. „Talle ei meeldinud laua taga istuda. Talle meeldib ringi liikuda ja inimestega rääkida.”