Surma puudutus. Ann Granger

tütrel oleks alaliseks seltsiliseks naissoost sugulane – midagi ema aseaine taolist. Niisiis müüs isa maja maha ja nad kolisid tema õe juurde. Tädi Emily oli vennast veelgi vanem. Ta oli vanatüdruk ja elas oma vanemate – Sally vanavanemate – majas. Maja asus Surreys ja oli üsna suur, nii et seal leidus rohkesti ruumi nii Sallyle kui ka tema isale.”

      „Kadestusväärne varandus,” märkis Markby.

      „Ma ju ütlesin, et nad olid rikkad. Kui Sally isa suri, jäi Sally tädi Emily juurde elama. Ta oli vanadaami väga kiindunud ja nad said hästi läbi, kuid nende vanusevahe oli liiga suur. Küllap sellepärast Sally abielluski nii noorelt – üheksateistkümneaastaselt. Tädil polnud Liami vastu midagi, kuna too oli nägus noor tohter, keda tädi generatsioon pidas „perspektiivikaks” partiiks.”

      „Ma oletan, et Liam suutis olla tädikese vastu viisakas?”

      „Liam pole kellegi vastu jõhker!” leidis Meredith ennast Liamit kaitsmas, mis asetas ta valele poolele. Ta pani noa ja kahvli käest, et nendega mitte vehkida. „Kui pöörduda tagasi Holland Parki päevadesse, pean ma ütlema, et nad olid väga õnnelikud ja Liam väga viisakas – vähemalt minu vastu. Aga saad aru, Liam on geenius. Ära tee säärast nägu! Ta oli üks nendest andekatest lastest, kellele ennustati juba tudengipõlves hiilgavat karjääri. Pole ime, et ta on pisut upsakas.”

      „Mõned palju andekamad inimesed, keda ma olen kohanud,” ütles Alan sõjakalt, „on väga tagasihoidlikud.”

      „Liam pole tagasihoidlik. Oleks tore, kui ta oleks, aga ta pole seda kunagi olnud. Lapsepõlvest peale on talle alati räägitud, et ta on eriline. Ta lihtsalt usub, et on teistsugune. Talle on alati nii öeldud. Mõnede inimeste puhul tasakaalustab seda kaasasündinud taktitunne. Kahjuks peab ütlema, et see Liamil puudub.”

      „Niisiis käib ta nina püsti ja käitub nagu mats?”

      Oli selge, et Alanile Liam ei meeldi. Ja ka see, et ta peab Caswelli kaitseks välja astuma. See on tõenäoliselt raske, mõtles Meredith.

      „Öelgem nii,” püüdis ta selgitada. „Mõned meist on teiste vastu viisakad seetõttu, et me oleme kenad inimesed.”

      „Nagu antud seltskond,” märkis Alan viisakalt.

      Meredith jätkas visalt: „Mõned on viisakad seetõttu, kuna loodavad, et siis ollakse ka nende vastu viisakas. See on moodus ühiskonnas edasi liikumiseks.”

      „Käitu teistega nii, nagu sa soovid, et sinuga käitutakse.”

      „Täpselt. Aga Liami-taolistel on ükskõik, kas ta meeldib teistele või ei. Tema on eriliselt andekas. Tavalised ühiskonnanormid tema kohta ei kehti. Vähemalt ta ise arvab nii.”

      „Kas sa mõtled tõsiselt, et tal on õigus käia ringi ja solvata kõiki, keda soovib?” Meredithile otsa vaadates kõlas ta hääles siiras imestus.

      „Ei! Muidugi mitte! Ma püüan sulle selgitada selle mehe olemust. Talle ei lähe see üldse korda, kui ta teised rööpast välja viib. Paljud peavad teda ekstsentriliseks. Või et tema käitumine on äärmiselt terava mõistuse tundemärk. Mina sellega ei nõustu. Ausalt öeldes ajab ta mind marru. Kuigi ma pean kordama, et minu vastu on ta alati viisakas. Kuid ma tean ka seda, et tema ülbus on aastate jooksul süvenenud ja seda ei saa vabandada enam nooruse uljusega. Noorte puhul antakse halb käitumine andeks, vanemate inimeste puhul mitte. See on elutõde. Liam on võimutsev ja ta ei salli vasturääkimist.”

      Meredith muigas. „Liami karjääri on saatnud ägedad tülid kõigiga: kolleegidega, ametiasutustega, erialaajakirjade toimetajatega, taksojuhtidega – kellega iganes! Kõik need aastad, kui me elasime Holland Parkis, käis üks igavene jagelemine parkimiskoha pärast. Teised inimesed olid valmis kompromissiks, kuid Liam pidi saama oma tahtmist.”

      „Ka siin, Castle Darcys, on ta naabriga tülis, eks ole?” märkis Alan.

      „Selle vana Bodicote’iga?” Meredith jäi mõtlema. „Kas sa arvad, et tema võis saata anonüümkirju?” Siis raputas ta pead. „Aga pommi ei saatnud ta päris kindlasti.”

      „Ma ei usu, et ta oskab lõhkeseadeldist kokku panna. Aga sõimukirju kirjutada? Jah, seda küll. Selleks on paljud võimelised. Halvad suhted naabrite vahel on ennegi viinud alatute tegudeni. Ja me ei saa oletada, et üks ja sama isik saatis kirjad ja tänase plahvatava paki.”

      Alan naeratas. „Imelik vanamees, see Bodicote. Mõnes mõttes natuke üllatav. Ma tsiteerisin talle Conan Doyle’i ja ta haaras sellest kohe kinni. Ta on suur heade lugude austaja – nagu ta ise neid nimetab. Ta arvas, et Liam kirjutab romaani.”

      „Kas Liam ei öelnud midagi taolist. et külarahvas peab teda romaanikirjanikuks? Ilmselt ei tea Bodicote Liami tööst midagi.”

      „Või ei taha seda tunnistada.”

      Kelner tuli taldrikuid ära korjama. Nad ei soovinud järelrooga ja piirdusid kohviga. Teine kätepaar asetas nende ette kuumad salvrätikud väikestes portselannõudes.

      „Tead,” ütles Meredith enda oma hügieenilisest pakendist vabastades, „mulle meeldib siin süüa, kuid ma pean iga kord pärast seda juukseid pesema. Mul on tunne, et karri lõhn jääb nendele külge.”

      „Lõhn jääb külge…” Alan mõtted triivisid kuskile eemale. Märgates, et Meredith silmitseb teda, lausus ta vabandavalt: „Anna andeks, ma jäin mõttesse. Vana Bodicote’i elutoas oli mingi imelik lehk. Viis mu mõtted hobustele.”

      „Ta peab kitsi.”

      „Ma tean. Ma ei taha öelda, et see oli hobuse lõhn. Lihtsalt midagi, mis seostub hobustega.”

      „Mingi salv? Maainimesed määrivad kummaliste asjadega oma kangeid liigeseid. Sadulaseep? Võib-olla puhastab Bodicote sellega oma saapaid?”

      „Rohkem sedamoodi. See meenutas mulle hoburiistade ruumi. Nahksadulaid.” Ta kehitas õlgu. „Terve ta maja lehkab kõikvõimalike asjade järgi.”

      Kohvi juurde serveeriti piparmündi-šokolaadikompvekke.

      „Ma ei tea, kas sel kõigel on pistmist Caswellidega,” ütles Alan mõtlikult. „Senini pole mul põhjust süüdistada Bodicote’i kirjade kirjutamises. Kuid vanamees varjab midagi. Kõik märgid näitavad seda.”

      „Vanad inimesed on salatsevad. Võib-olla kardab ta raha pärast. Hoiab oma säästusid voodi all.”

      „Loodame, et mitte,” ütles Alan kommi paberist lahti harutades. „See on väga ohtlik.”

      Väljas heitsid laternad linnatänavatele kummalist kollast kuma. Inimesi oli vähe liikumas.

      „Ma ei tulnud autoga,” ütles Alan, „kuna teadsin, et võtan napsi. Ma saadan su koju. Aga tuul on külm. Me võtame takso.”

      Meredith võttis tal käealt kinni. „Ma pigem jalutaksin. Ma olen paar nädalat toas istunud.”

      Nad hakkasid minema, nende varjud venisid tänavalaternast eemaldudes järjest pikemaks, moodustades erinevaid ühiseid vorme.

      viis

      Meredith ärkas, keeras teise külje ja kobas kella järele öölaual. Ta nägi õudusega, et oli sisse maganud. Täna on oksjonipäev. Ta oli kavatsenud klaaside enampakkumisel osaleda ja vaadata, kuidas Sally Caswell ennast täna hommikul tunneb. Kell hakkas juba üheksa saama ja Meredith oli tahtnud helistada sõbrannale koju, enne kui too tööle läheb – kui üldse läheb.

      Meredith tõusis istukile, toetas jalad põrandale ja võttis toolilt hommikumantli. Püsti tõustes olid tema jalad pisut nõrgad. Gripi järelmõjusid kirudes läks ta alla telefoni juurde ja valis Caswellide numbri.

      Liam võttis kõne vastu. „Ta seab ennast just minekule. Sal!” Vastuseks Liami hüüdele kostis kaugusest naisehääl.

      „Kas ta ikka võib minna? Kas ta tunneb ennast selleks piisavalt hästi?” küsis Meredith murelikult.

      Liam ei vastanud. Liini teises otsas kostis hääli ja siis võttis hingeldav Sally toru.

      „Meredith?