Küünal kadunukesele. Ann Granger

kui tavaliselt ja väga murelik.

      „Kas midagi on halvasti?” Vikaari ärevus nakatas ka Meredithi.

      „Jah, ma pean politseisse helistama!” Ta tõttas Meredithist mööda ja hõikas üle õla: „Mul ei lähe kaua. Pane ratas verandale ja mine sisse. Keeda endale kohvi…”

      Isa Holland kadus majja ja lause lõpp koos temaga. Meredith järgis nõuannet ja pani ratta veranda puitsamba külge ketti – igaks juhuks. Minnes mööda koridori köögi poole maja tagaosas, kuulis ta, et vikaar räägib telefoniga. Kuna ta oli hetkel vait, võis arvata, et ta kuulab vastust. Ent kuna Meredith polnud kuulnud vestluse algust, ei teadnud ta, mida isa Holland oli öelnud.

      „Kohe kindlasti mitte! Nad katsid selle kinni. Presendiga. Ei, keegi ei tea. Et kes seal on? Lowe’id. Nemad teavad. Jah, hästi.”

      Köögis valitses kirjeldamatu korralagedus. Tal käis üks naine päeviti koristamas, kuid too oli lohakas ja täna polnud temast millegipärast mingit märki. Tema kohustuseks oli valmistada vikaarile lõuna enne seda, kui ta kell kaks lahkub, kuid tundus, et täna pole mingit sööki loota – kui isa Holland seda just ise ei valmista. Keset lauda seisis plekkpurk Baxteri ulukilihasuppi.

      Meredith otsustas tee kasuks. Inglismaal nõudsid kõik hädaolukorrad teed. Ta lülitas veekannu sisse ja võttis riiulilt vana Swani teekannu. Ta oli selles köögis varemgi teed keetnud. Ta teadis, et teekannu kaas loksub ja kukub pealt, kui ettevaatamatult valada. Ta teadis, et piim külmkapis on pudelis, mitte kannus, ja et isa Hollandi nõrkuseks on šokolaadi-dieetküpsised, mida ta hoidis plekktoosis, millele oli maalitud kaks voorimehehobust toitvat last. Ühesõnaga kõik märgid sellest, et vikaar elas üksi. Nagu Meredith ise, Alan ja tuhanded teised.

      Kostis kolksatus, kui raske käsi telefonitoru hargile asetas. Meredith seadis parajasti kannule kaant peale, põletades seejuures vastu tulist kannukülge randme, kui vikaar lävele ilmus. Meredith vaatas talle otsa. Mehe laubal pärlendas midagi niisket. Meredithile jäi selgusetuks, kas see on higi või vihmapiisad.

      „Vabanda,” ütles vikaar. Ta istus ja asetas käed lauale. Küünealused olid mustad, see polnud muld, vaid mingi hallikasroheline ollus.

      „Kas miski on pahasti?” Meredith valas mõlemale teed ja avas küpsisekarbi.

      Isa Hollandi käsi sirutus automaatselt lohutuse järele, kuid peatus poolel teel. Ta silmitses oma musti küünealuseid, tõusis ja läks kraani all käsi loputama. „Sammal,” lausus ta üle õla. „Ma kraapisin hauakivilt teksti nähtavale.” Ta võttis uuesti istet. „Denny ja Gordon – hauakaevajad – kaevasid surnukeha välja.”

      Jahmunud Meredith põrnitses talle otsa ega teadnud, mida öelda. Mõiste „hauast välja kaevamine” vilksatas ta peast läbi kõikides jubedates tähendustes. Siis arvas ta, et hauakaevajad võisid midagi untsu keerata. Ta kogeles: „Ekshumeerimine? Kas seda ei tehta koidikul? Või juhtus mingi eksitus?”

      „Eksitus? Jah, võib ka nii öelda.” Isa Holland vaatas kella. „Politsei saadab kellegi sinna. Ta tuleb siit läbi ja ma juhatan ta kirikuaeda. Denny ja Gordon peavad seal valvet. Ma loodan, et keegi teine sinna ei lähe. Õnneks sajab. See veel puuduks, et mõni läheb lilli viima ja näeb seda… Siis oleks terve Bamford juttu täis. Ja silmapilkselt! Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see sinna sai.”

      Meredith seedis hetke infot. „James, kas sa tahad öelda, et sinna maeti kedagi ebaseaduslikult?”

      „See pidi nii olema.” Vikaar mälus süngelt küpsist, ta habemesse pudenes raasukesi.

      ”Aga kuidas? Keegi ei saa ju minna surnuaiale ja matta oma kadunuke mingisse suvalisse kohta! Kas sa oled ikka kindel?”

      „Kindlamast kindel. Sa ei tohi sellest iitsatadagi.” Kui Meredith noogutas, jätkas ta: „Kuigi varsti saavad kõik niikuinii teada. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas see sai juhtuda! Nagu sa ütlesid, ei saa keegi lihtsalt minna ja kedagi niisama maha matta.”

      „Võib-olla on kirikuraamatutes midagi sassi aetud, James. Ära võta seda nii südamesse!” lohutas Meredith.

      Vikaar muutus veelgi süngemaks ja näppis laual olevaid esemeid. Ta võttis supipurgi, silmitses hirve etiketil ja pani purgi tagasi lauale.

      „Kus proua Harmer on?” küsis Meredith.

      „Läks haiget õde vaatama. Ja ongi hea. Ma poleks tahtnud teda pärast seda juhtumit näha. Ta oleks selle kohe laiali pasundanud.”

      Köögiukse kohal helises vanaegne uksekell, pärit aegadest, mil kiriklas töötas väike teenijaskond. Vikaari välisuks oli harva päeval lukus ja tavaliselt pistsid külastajad pea ukse vahelt sisse ja hüüdsid. Kella helistamine tähendas võõrast inimest.

      „Politsei on juba kohal! Noh, eks siis tuleb minna ja näidata.” Isa Holland tõusis ja väljus köögist. Hetke pärast kuulis Meredith tema üllatunud häält.

      „Margaret! Ma arvasin, et sa oled… Tähendab, ma ootasin kedagi teist. Mine kööki! Me jõime just parajasti teed.”

      „Mul on Oscar autos. Kas ta tohib sisse tulla? Muidu hakkab tal igav ja siis ta haugub inimeste peale.”

      „Jah, muidugi, lase ta sisse.”

      Kulus pisut aega, siis kostis autoukse paukumist ja käsklus: „Oota üks hetk, Oscar!”

      Sellele vastati kurgupõhjast tuleva valju lõrinaga. Meredith kujutas natuke kartlikult ette suurt ja vihast Baskerville’i koera. Ta pelgas võõraid koeri.

      Uks avanes taas. Sisenesid isa Holland ja naine, keda tõukas edasi mingi nähtamatu jõud. Küüneklõbin kivipõrandal viitas Oscarile, samuti valju ähkimine kuskil põranda lähedal.

      Meredith rahunes tulijaid nähes. Pärast vikaarilt kuuldut poleks ta tahtnud ühtki võõrast inimest näha. Kuid ta tundis kohe ära Margaret Holdeni, kellega oli varemgi põgusalt kohtunud – alati poolametlikult. Noore poissmehest parlamendiliikme emana oli Margaret valijaskonna seas tuntud.

      Vanuselt hakkas ta kuuekümnele lähenema. Kuigi mitte särav iludus – tema nina ja suu olid tavapärasemast suuremad –, olid ta näojooned meeldivad. Kõrget siledat laupa, kaarjaid kulme ja kenasti taha kammitud tuhkblonde juukseid võis iseloomustada sõnaga „nägusad”. Meredithi pilku püüdis õõvastav pross külalise revääril, mis kujutas röövlinnuküünist hõbedasel alusel.

      „Sa ju tunned Meredithi, eks ole?” küsis isa Holland.

      Proua Holdeni hääl oli üllatavalt sügav ja soe. „Muidugi. Üks hetk, ma lasen Oscari rihma otsast lahti.”

      Ta kummardas korraks ja keris rihma korralikult kokku. Siis sirutas ta tervituseks käe. „Rõõm teid jälle näha, Meredith, ja nii sobival ajal! Ma tahtsin teile täna helistada.”

      Meredith tõusis, et tervitusele vastata, kuid äkitselt tabas mingi kõva asi ta pahkluid ning ta oli sunnitud lauast tuge otsima.

      „Oscar!” hüüdis koeraomanik laitvalt.

      Meredith vaatas maha. Sellel ägedal haukujal oli pikk kere, lühikesed jalad, lai rind, pikad kõrvad, mille ääred olid karvadest paljad, ning kahel pool teravat nina pruunid terased silmad, mille hävitav pilk oli Meredithile suunatud. Oscar oli puhtatõuline musta-pruunikirju taksikoer.

      „Tere!” Meredith kummardus looma tervitama.

      Oscar taganes kärmelt ja tõi kuuldavale oma Baskerville’i möirge. Haukudes hüples ta oma töntsakatel jalgadel üles-alla, sööstis Meredithi poole ja taganes taas.

      „Ärge tehke välja,” andis omanik nõu.

      Meredith istus. Oscar nihkus ettepoole, nuusutas ta kingi, ja leides lõpuks, et see inimene on ohutu, kaotas igasuguse huvi. Ta sööstis koridoriukse poole, nina maas, saba just nagu täiel võimsusel töötav auto kojamees.

      „Ta on jahikoer,” selgitas proua Holden. „Tema instinkt on jälitamine. Ta pole kuri, kuid uues kohas tahab ta ringi joosta ja kõik järele uurida. Mõnele see ei meeldi ja ma küsin alati luba, enne kui ta kellegi tuppa viin.”

      „Mina