Küünal kadunukesele. Ann Granger

veskile. Ta vastas valju vihase haukumisega, tõusis ukse najale püsti ja lõugas kui arust ära.

      „Siin nad ongi,” pomises isa Holland. „Meredith, kas ma tohin sinult üht teenet paluda? Margaret, ma ei jää kauaks. Vähemalt ma loodan seda.”

      Ta läks välja ja käratas: „Vait, Oscar!”

      „Võib-olla peaksin ma ta autosse viima?” küsis Margaret Holden. Selleks ajaks oli vikaar koera juba kaelarihma pidi kööki toimetanud ja ukse ta nina ees kinni löönud. Oscar pani häbematut kohtlemist pahaks ega osanud valida, kas kuulata esikust kostvaid hääli või tõsta lärmi.

      Väljast kostis meeste kõnet, siis saabus vaikus. Oscar kallutas pead. „Auhh?” küsis ta igaks juhuks.

      Kuid jahisaak oli käest libisenud.

      Margaret Holden lasi ta uuesti eeskotta. Oscar tormas sinna nagu rakett ja tõi kuuldavale rea haugatusi märgiks, et tema sõna jäi peale, siis hakkas uurima, kas kuskil leidub paremat meelelahutust. Margaret vaatas Meredithile küsivalt otsa. Proua Holdeni ripsmed olid sama heledad kui ta juuksed ja seetõttu tundusid tema sügaval asetsevad sinakashallid silmad kummaliselt alasti. Meredith imestas, miks ta ei kasuta ripsmetušši või lase ripsmeid värvida, mis on tänapäeval nii tavaline.

      „Kas midagi on juhtunud? James oli nii närvis. Ma loodan, et keegi pole õnnetuses viga saanud?” Seda öeldes asetas ta oma nahast käekoti lauale Oscari jalutusrihma kõrvale. Ta hääldas sõnu väga püüdlikult, mis viitas sellele, et inglise keel pole tema emakeel.

      „Ma ei tea,” ütles Meredith. „Ta alles tuli ja rääkis suurema osa ajast telefoniga. Lubage, ma valan teile teed.”

      Margaret tõmbas kindad käest, silus neid ja asetas teineteise peale käekotile. Ta näis mõtlevat. „Ta võib kauaks jääda. Ega te juhtumisi ei tea, kas Greshami matused toimuvad ainult pereringis?”

      „Greshami?” Meredith asetas tassi lauale. „Kahjuks ma ei tea sellest midagi.”

      Oscar tuli kööki, leidis kausi, mille vikaar oli talle valmis pannud, hakkas larpima, nii et vesi lendas, ja tegi taas minekut. Trepilt kostis küüneklõbinat.

      „Issake, ta läheb üles!” pahandas omanik. „Aga küll ta alla tuleb. Muidugi ei tunne te preili Greshami. Te olete siin vähe aega elanud. Ta suri hiljuti. Tema perekond on põlisasukad ja aktiivsed kohaliku elu tegelased. Kui ma siia kolisin, oli ta nii kiriku- kui ka piirkonnanõukogu esinaine. Ta jälgis hoolega Larsi karjääri. Ma külastasin teda veidi aega enne tema surma ja ta kinkis mulle selle.” Margaret puudutas küünisega prossi. „Nii armas temast.”

      See selgitas, miks Margaret kandis taolist vanamoelist ehet, mis tänapäeva looduskaitsesõbralikus ühiskonnas tundus kohatu.

      „Oli kena, et ta minule mõtles ja ma läheksin meelsasti teda ära saatma – kui matused on avalikud,” ütles Margaret.

      Hoolimata jutuvadast näisid ta mõtted olevat kuskil mujal. Tema kulm oli kortsus ning sõnad kiired ja katkendlikud. Siis korts kadus.

      Ta jätkas hoopis elavamalt: „Ma tahtsin täna teile helistada, Meredith, ja küsida, kas teie ja Alan saaksite tulla laupäeval meile õhtustama. Võib-olla tuleb kutse liiga äkki? Palun vabandust. Mu poeg tuleb ka, ja kui ma tahan midagi korraldada, pean alati arvestama Larsi tiheda tööplaaniga Londonis. Seepärast jääbki kõik viimasele minutile.” Üle Margareti näo libises vari. Ta nägi kohe vanem välja. Kuid ta muutus taas tarmukaks. „Igatahes lubas Lars nädalavahetusel tulla. Ma tahan kutsuda ka James Hollandi. Te pole vist minu pojaga kohtunud?”

      See oli nentimine ja ühtlasi ka küsimus. Kui Meredith oleks Lars Holdeniga kohtunud, peaks ema seda teadma. Ja kui nad oleksid ilma tema teadmata kohtunud, tahaks Margaret Holden teada, miks.

      Meredith võis siiralt vastata: „Me pole kohtunud. Ma nägin teda ühe korra peol – eemalt.”

      „Siis te peate tingimata tulema. Lars on välispoliitikast väga huvitatud.”

      Meredithile turgatas pähe, et lapsele võõrapärase nime andmine on riskantne tegu. Üheltpoolt jääb see kindlasti hästi meelde. Kuid teisalt võib Lars Holdenil olla tüütu seda kogu aeg selgitada.

      „Ma tulen meelsasti. Ma ei julge Alani eest rääkida, kuid minu teada on ta vaba. Järgmisel nädalal oleme mõlemad ära – paadimatkal kanalil.” Meredithi hääl kõlas pisut nördinult.

      Tema vaimusilma ette kerkis tahtmatult pilt, mis oli sinna viimasel ajal sageli ilmunud. See, kuidas tema ja Alan konutavad kitsas kajutis ja lürbivad kausist pakisuppi, kui lõputu vihm ladiseb katusel ja vesi on ümberringi rohekashall.

      Pea kohal müdistas Oscar, tema küüned kraapisid mingit vaibaga katmata põrandaosa, mis võimendas veelgi kujutluspilti. Meredith tõrjus selle peast välja.

      „Tõesti? See oleks väga tore,” lausus proua Holden viisakalt. Ta oli võtnud kotist märkmiku ja tegi sinna linnukese – ilmselt Meredithi nime ette. „Ma helistan Alanile.” Ta pani märkmiku käest ja naeratas. „Ma olen oma poja peoperenaine ja valimisringkonna ühiskondlik sekretär.”

      „Kas nimi Lars pärineb perekonnast?” Meredith ei saanud uudishimust võitu.

      „Jah, see on minu isa nimi. Ma olen rootslane.” Ta vaatas väikest kena kuldkella. Meredith mõtles taas õõvastavale prossile. „Ma vist ei jõua Jamesi ära oodata. Ta võib jääda kauaks ja mul on palju tegemist. Kas laupäeval kell seitse või pool kaheksa sobib?”

      Margaret tõusis, võttis käekoti, kindad, koerarihma, läks ukse juurde ja jäi seisma. Ta pööras ringi ja küsis: „Kas te tõesti ei tea, mis juhtus?”

      „Et vikaar välja kutsuti? Ei, ma ei tea.”

      See oli lausvale. Kuid vikaar oli palunud tal vaikida ja nagu ta oli öelnud, saavad sellest kõik niikuinii varsti teada. Kuigi parlamendiliikme ema arvatavasti ei lugenud ennast kõigi hulka.

      „Selge.”

      Meredithil oli tunne, et Margaret Holden ei uskunud teda. Hetkeks näis, et ta tahab veel midagi küsida. Ent ta ütles: „Aitäh tee eest. Laupäeval näeme.”

      Ta läks eeskotta. Oscar tuli kolinal trepist alla. „Seisa rahulikult!” kamandas Margaret. Meredith nägi, kuidas ta kummardas ja rihma kinnitas. Välisuks langes kinni. Automootor hakkas tööle ja proua Holden sõitis minema.

      Üksi jäänud Meredith rüüpas jahtunud teed ja mõtles selle üle, mida vikaar võiks kirikuaias teha. Siis siirdusid ta mõtted laupäevale. „Ma olen poja peoperenaine.” Margaret Holden peab olema karmikäeline ema. Huvitav, kas poja poliitiline karjäär oli Larsi või tema idee?

      Tahtmatult vilksatasid tal peast läbi Gilbert ja Sullivan.

      „Partei on mu kutsumus. Ma ei mõelnud kunagi endale.”

      Ta pesi nõud, valas ära Oscarist üle jäänud vee ja kuivatas loigu. Paistis, et vikaari pole niipea oodata. Ju siis tuleb mõni teine kord raamatu järele tulla.

      Meredith läks välja ja võttis ratta ketist lahti. Ta lükkas selle väravani, asetas ühe jala pedaalile ja seisatas. Politseiauto sõitis mööda ja suundus kirikuaeda. Meredith sõitis otsekui magnetist tõmmatuna sellele järele.

      Vihm oli enam-vähem lakanud. Politseiautod seisid üksteise järel piiratud territooriumil. Ebakindlalt sadulas istuv Meredith toetas ennast vastu aiamüüri. Üks rohmakalt tahutud hallidest kividest ulatus väljapoole. Kõrgus aia ja kõnnitee vahel selle kõrval oli sajandite jooksul neli-viis jalga muutunud ja nüüd tunduvalt vähenenud.

      Teisel pool müüri otse Meredithi ees oli haud. Võib-olla ühel päeval variseb müür iidse maa surve all kokku ja kogu kogu mäda ning kõdu purskub hauast välja.

      Meredith kutsus end korrale. Taolisi asju esineb ainult õudusfilmides. Isegi siis, kui müür järele annab, pole teisel pool midagi peale mulla. Hauad siin müüri ääres on surnuaia kõige vanemad. Kõik, mis nendes võis kunagi olla, on ammu põrmuks muutunud. Põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa saama. Antud juhul