Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger

mis mul seljas on, pole midagi viga!” vaidles Monty vastu, kuid tema häälest kostis lüüasaamisnoodike.

      „Onu Monty, nende riietega sa magada ei saa, ja sulle on vaja seepi ja pardlit ja nii edasi. Ära muretse, jäta need asjad minu ajada.” Jessile lisas Bridget usalduslikult: „Eks ta ole meile juba aastaid pisut muret teinud. Hea, et see eile ei juhtunud. Ma olin kogu päeva Londonis ja poleks saanud siia appi tulla.”

      Kuulnud sõnu „seep” ja „pardel”, oli Monty nägu ahastusest krimpsu tõmbunud. Ta avas suu, et protestida, kuid alistus siis ja ronis omaette pomisedes politseiautost välja.

      „Ma kirjutasin siia oma aadressi, koduse telefoninumbri ja mobiilinumbrid,” rääkis Bridget Jessiga edasi ja ulatas talle ühe paberilehe. „Nii et kui teil midagi selle vastu ei ole, siis panen ma onu oma autosse ja tulen siis korraks tagasi, et veel paar sõna öelda, kas nii sobib?”

      Jess hakkas juba mõistma, mismoodi Monty ennast tunneb. Ta vaatas, kuidas teda minema talutati ja nügiti väikesesse sportautosse, kus ta istus kaassõitjaistmele kiilutuna ja põrnitses tigeda näoga. Bridget pani Monty turvavöö kinni, tehes seda nii, nagu paigutaks imikut korralikult kärusse. Tagasi tuli ta samasugusel asjalikul sammul.

      „Ma eeldan, et te ei saa mulle kõike täpselt ära rääkida, mis siin toimub,” ütles ta Jessile, „ja küllap ma mõistan. Aga kes see laip seal on?” Bridget näitas käega maja poole.

      „Proua Harwell, me ei tea seda, ja teie onu ütleb, et ei tunne teda. Pean olema aus ja ütlema, et on raske uskuda, et surnu on siinsetele inimestele täiesti võõras, otsekui oleks taevast kukkunud. Miks ta on just selles majas? Siin peab olema mingi seos, kas pole nii?” Jess lõi korraks kõhklema. „Ega teie vist ei osuta meile teenet ega viska talle pilku peale?”

      „Ma küll ei usu, et mina teda tunnen!” vaidles Bridget Harwell kohe vastu.

      Paistis nii, et sellest kujuneb kogu Bickerstaffe’i klanni lahinguhüüd. Jess tundis, et proua Harwelli võimalikud õrnad tunded ei lähe talle enam eriti korda.

      „Keegi peab ju ometi teadma, kes ta on. Ta võis olla mõni juhuslik tuttav ja härra Bickerstaffe võis olla ta ära unustanud. See võis olla keegi, keda ta polnud mõnda aega näinud. See pluss šokk …” Jess lootis, et on suutnud Bridgetit veenda.

      „Onu Monty ei unusta midagi, pigem vastupidi. Ta võib olla lihtsalt otsustanud, et ei mäleta.” Bridget ohkas. „Te olete parajas plindris. Te peate surnud mehele – nime leidma, sellest ma saan aru. Ma tunnistan, et tahaksin ka ise teada, kes ta on ja miks ta lamab minu onu majas. Viige mind siis sisse. Ma vaatan teda – ainult korraks, pidage meeles! Ma ei kavatse seal aega veeta.”

      Teel majja palus Jess oma soovi pärast vabandust. „Ma tean, minust pole meeldiv paluda teil seda teha.”

      Bridget vehkis selle jutu peal üksnes käega. Elutoas vaatas ta alla surnud mehe poole ja pomises: „Jeerum!” Ta uuris meest veel hetke ja raputas siis pead.

      „Ei oska teid aidata. Mina pole teda kunagi näinud. Kuidas ta siia sai?” Bridget kirtsutas halvustavalt nina. „Ta haiseb pisut. Kas me ei võiks välja minna, enne kui ma veel oksele ka hakkan?”

      „Loomulikult, aitäh, et püüdsite aidata. Me hindame seda.”

      „Hea küll,” Bridget suundus juba ukse poole.

      Väljas tõmbas ta sügavalt hinge. „Ma loodan, et mitte keegi ei palu mul seda veel kord teha. Te ju võtate minuga ühendust, eks ole?”

      Nad vaatasid, kuidas väike sinine auto möirates minema sõitis.

      „Vaene vanamees,” ütles konstaabel kaastundlikult.

      Jess oli temaga nõus, kuid ta ei saanud seda valjusti öelda. Igal juhul oli see väike meelelahutus.

      „Veel keegi tuleb,” täheldas konstaabel.

      Mööda Toby’s Gutter Lane’i sõitis uhkelt Balaclava House’i poole üks punane auto. See oli just möödunud Bridget Harwelli kaheistmelisest masinast ja peatus nüüd peavärava ees. Uus sõiduk oli politseinikele tuttav.

      „See on patoloog,” teavitas Jess konstaablit ja läks tulijat tervitama.

      Kogukas noor mees tumeda juuksepahvakaga oli autost välja roninud ja läks pagasiruumi juurde, kus küürutas, pea maas, avatud kaane alla ja soris sisemuses leiduva koli hulgas.

      „Tere Tom,” ütles Jess. „Sa jõudsid kähku siia.”

      Tom Palmer tuli selg ees pagasiluugi alt välja, hoides käes ühekordset kaitseülikonda. „Tegelikult, inspektor Campbell, helistas mulle teie boss ja ütles, et teil on siin üks kahtlane surnu. Ma olin just jõudnud ärateenitud kruusitäie tee taga istet võtta. Ta ütles, et te olete siin ja et teil on vaja kuriteorühma ja patoloogi. Tema hääletoon reetis mõningast pakilisust. „Noh, mina olen siin – kuigi kuriteopaiga rühma liikmetest ei näe ma veel mingit märki …” Ta vaatas ringi.

      „Nad asuvad kohe teele,” ütles Jess. „Tom, kui aus olla, siis ma ei tea, kui pakiline see asi on. Ainus, mida ma tean, on see, et lugu näib väga kahtlane. Seal sees on üks surnud mees …” Ta osutas maja poole. „Ja mitte keegi ei tea, kes ta on. Maja vanemapoolne omanik leidis ta, kui tuli linnaskäigult tagasi. Ta ütleb, et pole seda meest kunagi näinud.”

      „Kus ta praegu on?” küsis Tom endale kaitseülikonda selga ajades. „Too vanamees, ma mõtlen.”

      „Ta lahkus koos oma sugulasega, kes viis ta enda poole ööbima,” ütles Jess kõheldes. „Nad olid selles sinises Mazdas, mis sinust teel mööda sõitis.”

      Tom urahtas. „Too naine, kes roolis oli, vaatas mind läbi tuuleklaasi sellise näoga, otsekui üritaksin ma teda kraavi suruda.”

      „Ma tean, see oli pisut tavatu,” ütles Jess kohmetult, „aga ma palusin teda (tema nimi on proua Harwell), et ta laibale pilgu peale heidaks.”

      Tom kergitas ühte kulmu. „Kui palju inimesi siit juba üle on käinud?”

      Jess tegi virila näo. „Arvatavasti liiga palju. Aga ma tahtsin olla kindel, et majaomanik tõepoolest ei tunne toda surnut. Ma arvasin, et võib-olla tunneb sugulane ta ära, kuigi härra Bickerstaffe ütleb, et pole teda eladeski näinud.”

      „Kas härra Bickerstaffe on selle maja omanik?” küsis Tom, ja kui Jess noogutas, lisas ta. „Kui ta on vanem inimene, siis ta võib midagi segi ajada.”

      „Oi, Tom, ma ei usu, et ta midagi segi ajab,” kinnitas Jess talle. „Aga proua Harwell ütles, et ta võib olla otsustanud jonni ajada. Kuigi ka tema ei tundnud seda surnut ära.”

      „Hüva,” ütles Tom alistunult. „Näita mulle, kus see salapärane kadunuke asub.”

      Sel ajal kui ta rääkis, kolistas mööda teed lähemale tähistamata väikebuss ja ühines värava juures nüüdseks juba korraliku autode järjekorraga.

      „Ja kuritegude rühma poisid ongi kohal,” ütles Tom, vaadates, kuidas väikebussi reisijad välja tulid ja hakkasid oma varustust maha laadima. „Ma vist lähen ja ütlen neile kõigepealt tere.”

      Hetkeks oli olukord Jessi kontrolli alt väljunud. Ta läks tagasi oma auto juurde ja istus sisse. Istus ja vaatas, mis väljas toimub, kuni kõik kohalesaabunud eksperdid olid majja kadunud, ning siis helistas Jess veidi kõheldes oma ülemusele, peainspektor Ian Carterile.

      „Kuidas läheb?” küsis Carteri hääl tema kõrva ääres.

      „Kõik on sisse läinud, söör.” Jess vakatas. Morton oli koos ühe konstaabliga põõsastikust välja tulnud ja nad suundusid Jessi poole. „Kõik, see tähendab koos Tom Palmeriga. Ta võib kinnitada, kas kõik ikka on nii kahtlane, nagu välja näeb. Aga siin on siiski palju kummalist. Mitte miski ei viita sellele, kuidas kadunu siia sattus. Tal pole kaasas mitte ühtegi isikuttõendavat dokumenti. Härra Bickerstaffe väidab endiselt, et ta ei tunne surnut ja tema vennatütar proua Harwell – või lähim sugulane, ma ei saagi päris täpselt aru – on samuti kinnitanud, et too mees on tundmatu. Siin