Hukatus, häving ja mõrv. Ann Granger

lukustamata. Kohalikud narkomaanid, hulgused, koolilapsed, matkajad – kõik, kes seda piirkonda tunnevad, võivad seda teada. Siin võib olla kellegi jaoks ideaalne peidupaik. Monty ei saaks sellest kunagi teada. Mulle hakkab üha enam tunduma, et keegi jättis selle surnukeha siia majja. Me vajame sõrmejälgede võtjaid.”

      „Narkootikumidest mingeid jälgi ei ole,” osutas Morton, olles ringkäigu lõpetanud. „Ei ühtki tühja õllepurki, toidupabereid ega muud rämpsu, mida võiks oodata.”

      „Keegi on selle kõik ära koristanud. Oletagem,” jätkas Jess, „et too, kes selle surnud mehe sinna alla jättis, teadis sellest toast, tuli siia üles ja korraldas väikese kiirkoristuse. Aga kes ta ka polnud, palju aega ei saanud tal olla. Helista ja ütle, et kuriteorühm kohale tuleks. Ma tahan, et nad jõuaksid siia enne, kui laip on ära viidud.”

      Morton lohistas õnnetul ilmel jalgu. „Kas sa ikka kindlasti tahad seda?”

      „Ma õigustan oma otsust ja kulutusi!” vastas Jess teravalt. „Ja see on minu otsus.”

      Phil punastas ja oli jonnaka näoga, kuid mõistis, et vaidlus on mõttetu. „Olgu,” ütles ta, „kui veab, võib kuriteorühm siit paar sõrmejälge saada, nagu sa ütled. Võib-olla on meil tõesti õnne ja sellelt tekilt leiab pisut DNA-d. Seal peaks seda olema, kui seda on kasutatud sel otstarbel, mida ma silmas pean.”

      Nad läksid taas trepist alla ja väljusid majast. Üks kahest konstaablist tuli nende juurde.

      „Proua inspektor Campbell, võib-olla tahaksite sellele siin pilku heita.” Noore konstaabli hääl oli erutatud ja nad kiirustasid koha poole, mida ta oli silmas pidanud. Mees näitas käega võssakasvanud põõsastiku poole.

      Teel möödusid nad pikast vaost, mis oli jäänud kruusasele sissesõiduteele.

      „See on värske,” ütles Morton käega vaole osutades.

      Veidi maad eemal paistis segi paisatud kruusast teine samasugune jälg, mis lõppes üsna põõsastiku servas.

      Konstaabel näitas käega džungliks muutunud põõsaste ja kärpimata puude poole. „Inspektor, seal on mõned murtud oksad ja maha trambitud rohtu, mis meenutavad pisut nagu teed või jalgrada. Ma ei tahtnud seal midagi rohkem puutuda, aga näib, et see viib välismüüris oleva avauseni maantee pool küljes.”

      „Tubli töö!” hüüatas Jess. „Meil on vaja siia ka läbiotsimismeeskonda.”

      „Kulutustega kokku ei hoita,” pomises õnnetu Morton.

      „Phil, ma tean väga hästi eelarvesse puutuvat, tänan sind. See on detektiivile nagu ahelad jala küljes! Aga ma ei arva, et peainspektor Carter hakkab selles punktis vaidlema. Isegi kui mitte arvestada identifitseerimata surnukeha, mis asub kohas, kus ei peaks olema ühtki surnukeha, see koht lausa kubiseb nähtustest, millel puudub seletus.”

      Morton noogutas nõusoleku märgiks, kuigi vastu tahtmist. „Mis sa arvad?” küsis ta, kui nad olid taas peavärava juurde jõudnud. „Kas sulle ei tundu, et keegi tõi tolle selli sealtkaudu sisse? Mitte läbi selle värava, vaid läbi müüris oleva tühimiku, lohistas või kandis teda läbi põõsastiku sissesõiduteeni ja sealt eesukseni, kontsad kruusas lohisemas?”

      „Noh, teda läbi selle värava lohistada oleks olnud peaaegu võimatu.” Jess näitas käega roostes peavärava suunas. „Seda pole juba aastaid lõpuni lahti tõmmatud ja ta on selles asendis arvatavasti kinni jäänud. Üks või kaks inimest, kes olid surnukeha või sureva mehega ametis, poleks suutnud seda teha. Pidi olema mingisugune teistsugune moodus. Jah, peaaegu kindlasti tulid nad läbi selle padriku. Ma kahtlen, kas üks inimene oleks suutnud teda nii kaugele kanda. Minu meelest on see siin kuriteopaik ja me otsime kas kahte mõrvarit või ühte mõrvarit ja tema kaasosalist.”

      Morton avas suu, et vastata, kuid enne kui ta seda teha jõudis, sõitis mööda Toby’s Gutter Lane’i ebatasast pinda hüpeldes lähemale sinine kaheistmeline lahtine auto, mida juhtis naine. Värava juures seisev konstaabel astus lähemale ja tegi käega peatumismärguande. Juht oligi juba pidurile vajutanud. Naine sai auto seisma ja hüüdis: „Kes on siin ülemus? Minu nimi on Harwell.”

      Jess polnud arvanud, et Bridget Harwell tuleb kohale sportautos. See tundus asjaolusid arvestades liiga kergemeelne. Konstaabel kummardus madalamale ja selgitas, milles asi. Jess teadis, et proua Harwell ei saanud sõita oma autoga krundile, sest uued jäljed oleksid veel rohkem segadust tekitanud ja väravad ei tulnud niigi lahti. Juht tuli masinast välja ja kõndis kärmel sammul Jessi poole.

      „Te ei tohi väravast ka jala sisse minna! Te ei tohi krundile siseneda!” ütles konstaabel valjult ja lõikas Bridgetil tee ära.

      „Tean, tean! Tegite mulle asja selgeks.” Bridget Harwell vehkis konstaabli poole käega. Jess nägi, et Monty, kes istus endiselt politseiautos, žestikuleeris meeletult. Viis, kuidas tema suu oli väändunud, andis tunnistust sellest, et ta loobib needusi. Monty vennatütar polnud teda märganud. Jess läks kiirustades värava juurde ja lipsas prao vahelt läbi, et uustulnukat tervitada. Ta ei suutnud uudishimule vastu panna.

      „Mina olen Bridget Harwell,” ütles tulija Jessile. Ta rääkis viisakalt, aga tema silmad hindasid Jessi, samal ajal kui Jess teda pilguga mõõtis, ning ta oli endiselt väga asjalik. „Kus mu onu on?” Kas temaga on kõik korras?”

      Bridget rääkis rabedalt ja närviliselt ja Jess ei teadnud, kas see tuli tavatust olukorrast või oli tal lihtsalt nii kombeks. Bridget Harwell oli neljakümnendate eluaastate keskpaigas ja tema ilu ilmutas kergeid närtsimise märke. Ta oli väikest kasvu naine, kena kehaehitusega, tihedate, hästi soengusse lõigatud tuhkblondide juustega. Kui ta seal Jessi ees seisis, tundis Jess end kohmetu ja ebanaiselikuna. Ta võttis end kokku ja ütles endale, et on politseiametnik ning et praegu pole aeg muretseda selle üle, et tal polnud raha spetsiaalselt talle õmmeldud teksaste ja kirsipunase kampsuni jaoks, mis nägi välja ja vahest oligi kašmiirvillast.

      „Mina olen inspektor Campbell!” Need sõnad tuletasid nii Jessile kui ka uustulnukale meelde, et tema on siin vastutav. „Teie onu on seal, politseiautos.” Jess kõndis masinani ja avas ukse. „Tulge, Monty, te võite nüüd välja tulla. Te vennatütar on siin.”

      „Suur tänu, mul on siin, kus ma olen, väga hea olla,” põrutas Monty vastu, käed rinnal risti.

      Bridget Harwell kummardus politseiauto kohale ja võttis olukorra juhtimise vaevata üle. „Kuule, lõpeta ära, onu Monty! Ole kordki mõistlik. Kuidas sa ennast tunned?”

      „Kuidas ma tunnen?” Monty vaatas talle suu ammuli otsa, suutmata rääkida. „Olen maruvihane, kui sa teada tahad. Mingi mölakas on mulle majja laiba sokutanud. Kõik kohad on võmme täis. Sina tulid kohale, et mind ära röövida ja sa küsid veel, kuidas ma end tunnen?”

      Bridget pöördus Jessi poole. „Temaga näib kõik korras olevat?” ütles ta kergendatult. „Vähemalt on ta samasugune nagu tavaliselt.”

      Bridgeti asjalikkuse maski alt võis näha, et sisimas on ta vihane, aga Jessi arvates valitses ta end hästi.

      Bridget jätkas kärmelt: „Ta on ikka olnud üks tülinorija jubedik. Samas jääb ta kogu aeg vanemaks ja minu meelest ei peaks ta siin sellistes tingimustes elama. Ma võtan ta enda juurde, eks?” Bridget heitis Jessile küsiva pilgu.

      Jess tabas end häirivalt mõttelt, et proua Harwellil oli kulunud vaid paar minutit, et enne siiatulekut endale ripsmetušši peale panna, või siis käis ta kogu päeva niiviisi ideaalselt meigituna ringi. Miks hakkab minul ripsmetušš alati jooksma, kui ma seda kasutan, küsis Jess endalt. Kas see on sellepärast, et ma ostan odavat kraami?

      „Ma ei taha sinuga kaasa tulla,” karjus Monty politseiautost oma vennatütrele. „Ma tahan minna tagasi omaenda majja.”

      „Me oleme sellest juba rääkinud, härra Bickerstaffe,” ütles Jess kannatlikult. „Tulge nüüd, te ju teate, et ei saa tagasi sisse minna.”

      „Aga asjad,” küsis Bridget. „Tal on vaja vähemalt mingit reisikotti.”

      Jess krimpsutas nägu. „Andke andeks,