Valge kuningriik. Tiit Aleksejev

Hoone ise oli tüüpiline brežnevismiajastu sünnitis. Fuajeesse oli üles riputatud fotonäitus Kiži saare puukirikutest ja kunstibutiigist oli võimalik osta slaavi kitši.

      Trepil tervitas Reinu Vene saatkonna konsulaarsektsiooni teine sekretär Jevgeni Ledokolin. Tema kõrval seisis umbes neljakümne viie aastane liivakarva juustega mees, kellel oli seljas musta värvi hästiistuv surnumatjaülikond.

      „Tere tulemast, härra Mets,” ütles Ledokolin. „Tore, et leidsite aega läbi astuda. Saage tuttavaks, Aleksei Leonov, esimene sekretär poliitikaküsimustes.”

      Rein surus mõlemal kätt ja astus edasi. Saalis viibis umbes kümmekond saatkonnatöötajat, mõned neist abikaasadega. Rein tervitas klubi eestseisusesse kuuluvat Ameerika saatkonna teist sekretäri ja Argentiina saatkonna number kolme. Keegi pani talle käe õlale. See oli Soome saatkonna number neli. „Vaata, millise laua moskoviidid meile katnud on, ainuüksi viina on kolme sorti. Kas proovime?”

      Nad siirdusid baarilaua juurde ja lasid endale joogid segada. Eestpoolt oli kuulda Ledokolini tervituskõnet: „Head kolleegid! Rõõm teid näha. Tundke ennast hästi, tutvuge vene kokakunsti ja kultuuri saavutustega. Ilusat õhtut!”

      „Üks sisukamaid sõnavõtte, mida ma viimasel ajal kuulnud olen,” ütles soomlane tunnustavalt. „Eriti pärast siseministri eilset esinemist.”

      „Kuidas „Mercedes” sõidab?” uuris Rein. Number neli oli hiljuti endale uue auto soetanud. Soomlase nägu tõmbus naerule. „Ära parem küsi.”

      „Kui hästi sa tehnikat tunned? Ütle, kas rakend saab olla mootoriks?”

      Number neli vaatas talle segaduses otsa.

      „Ilmselt ei saa,” pomises Rein. Ta õngitses jahutusnõust jäätüki ja suundus tualeti poole. Seal üritas ta kipitavat silma jaheda kuubikuga rahustada. Sel ei olnud erilist mõju.

      Saali naastes märkas ta sihvakat Sri-Lanka saatkonna pressiatašeed. Rein noogutas talle tervituseks ja tõmmu tüdruk naeratas vastu. Mõne hetke pärast astus pressiatašee tema juurde.

      „Tohin ma teilt midagi isiklikku küsida?” päris ta sotto voce. „Kas Eestis juuakse palju viina?”

      „Vist küll,” ütles Rein, „see tähendab, vist mitte.”

      „Väga kahju. Mulle meeldivad kohutavalt viinakokteilid. Eriti Bloody Mary. Aga ma ei julge saatkonnas sellest kellelegi rääkida. Mõeldakse veel, et olen joodik.”

      „Kokteilid on osa tööst,” märkis Rein. „Millest need segatud on, see on diplomaadi eraasi.”

      „Saadik kavatseb mind nädala pärast Kopenhaagenisse UNESCO seminarile lähetada,” jätkas srilankalanna. „Keset talve!”

      „Kopenhaagen on ilus linn. Arenenud viinakultuuriga.”

      „Te lohutate mind,” ütles pressiatašee ja andis lahkumiseks tõmmut käekest suruda.

      „Arendate Eesti-Sri-Lanka suhteid, härra Mets?” küsis Reinu kõrvale ilmunud Ledokolin. „Vaadake ette, Ida, see on peen asi.”

      Rein ei osanud selle peale midagi kosta.

      „Miks te mulle silma teete?” uuris Ledokolin.

      „Teile ainult tundus nii,” ütles Rein.

      „Võib-olla tõesti,” nõustus Ledokolin. „Kas te veinimessil olete juba käinud?”

      „Ma ei orienteeru veinides eriti hästi. Teadmisi jääb väheks.”

      „Pole seal mingeid teadmisi vaja, vala ja joo,” teatas Ledokolin ja kummutas oma sõnade kinnituseks viskiklaasi.

      Nad olid kuidagi iseenesest vene keele peale üle läinud.

      „See on meeldiv, härra Mets, et te Puškini keeles suhtlemist pahaks ei pane. Baltide seas päris harvaesinev suhtumine.”

      „Vaevalt küll,” ütles Rein. „Te olete valede inimestega rääkinud.”

      „Võimalik,” nõustus Ledokolin. „Selline see amet juba on. Mu esimene lähetus oli Ukrainas. Töötasin konsulaarsektsioonis. Mõned lääneukrainlased olid väga rahvuslikult meelestatud. Tulid teinekord meie juurde dokumente vormistama, vene keeles rääkida ei tahtnud, ühtegi teist keelt ei osanud. Päris tsirkus kohe.”

      „Kurb küll, kui keel süüdlaseks tehakse.”

      „Väga kurb. Aga teie vene keel on suurepärane.”

      „Võib-olla kunagi oli.”

      „Ei maksa end alahinnata, härra Mets,” märkis Ledokolin ja valas Reinu klaasi täis.

      Neile lähenes triibulist ülikonda kandev sõbraliku näo ja kurbade silmadega mees.

      „Dick Frost,” esitles ta end, „Ühendriikide saatkond, regionaalsuhted”

      „Jevgeni Ledokolin, Vene saatkond, konsulaarsektsioon. Millega te tegelete?”

      „Ühendriikide-Prantsuse koostööprojektid, ärikliima…”

      „Või ärikliima.” Ledokolin tõmbas ühe käega taskust visiitkaardi ja sirutas teise käe nõudlikult välja. „Tänan. Mis meil siin siis on? Teine sekretär. Hm-hm. Millega te konkreetselt tegelete?”

      Ameeriklane, kes end ilmselgelt ebamugavalt tundis, üritas seletada. Ledokolin kuulas ja kortsutas kulmu. „Ja kus te elate?”

      „Kuueteistkümnendas.”

      „Meie saatkond on ka Kuueteistkümnendas, Boulogne’i metsa lähedal.”

      „Ma olen kuulnud, et seal pidi palju prostituute olema?” üritas Frost teemat vahetada.

      „Saatkonnas või?”

      „Metsas ikka,” kiirustas Frost end parandama.

      „Vastab tõele. Aga need ei ole tasemel prostituudid.”

      „Kuidas nii?”

      „Lihtsalt. Kuueteistkümnenda kõrvaltänavates on paremad. Kas tahate, räägin täpsemalt?”

      „Ei noh, mis nüüd…”

      Ameeriklane hakkas ilmselgelt ära vajuma.

      „Kui ei taha, siis ei taha. Aga järgmine diplomaatide klubi üritus tuleb teha Ameerika saatkonnas.”

      „See on komplitseeritud. Julgeolek…”

      „Mis julgeolek? Meie tegime enda juures ilma probleemideta. Diplomaatiliselt tuleb mõelda, aga mitte julgeolekust rääkida.”

      Frost maigutas suud ja tammus ühelt jalalt teisele.

      „Kas te vene keelt valdate? Saaksime koos eesti kolleegiga kolmekesi ühes võtmes suhelda.”

      „Ei valda,” ütles ameeriklane ja tõmbus eemale. „Oli meeldiv tutvuda. Loodan, et saate nüüd terve õhtu kahekesi veeta.”

      „Mis siis ikka, nägemiseni. Ärge unustage vene viina proovimast,” sõnas Ledokolin talle järele.

      „Vaat nii, härra Mets. Tore on sellistel üritustel uusi tuttavaid leida.”

      Rein vaatas Ledokolinit huviga. Hoolimata vestluse otsekohesusest oli Ledokolini näol püsinud sõbralik naeratus. Naljakas, mõtles Rein. Milleks oli tal vaja seda ameeriklast üle kuulata. Seletamatu vene hing…

      „Millega te, härra Mets, vabal ajal tegelete?”

      „Ega seda vaba aega eriti olegi,” ütles Rein kohustusliku Pariisi lause.

      „Midagi te ikka teete? Mina käin näiteks nädalavahetustel kalal.”

      „No mängin tennist mõnikord.”

      „Kas tõesti? Üks mu sõber on sellel alal väga kibe käsi.”

      Ledokolin viipas eemal seisvale Leonovile. „Aleksei, härra Mets on tennisist nagu teiegi!”

      „Kas tõesti?” Leonov astus ligemale. „Aga kuidas partneriga lood