Kaamos. Erik Tohvri

valupunkti juurde. Mine tea, võib-olla tuli Jaanusele see jant ja pahandus isegi kuigipalju kasuks, pärast seda on ta palju tõsisemaks muutunud. Samas on ta ka rohkem endasse tõmbunud, räägib vähem ja… Mõnikord tundub, nagu meil polekski omavahel millestki rääkida. Mis abielu see on, kui elatakse kõrvuti nagu kaks tummahammast… arutles naine, ent lõpetas viimase väite lahkamise kohe kiiresti. Ta oli aru saanud, et nende kooselu on saavutanud mingi keskmise nivoo, mis arvustamisele ei kuulu ja millega peab rahul olema. Ka siin peab vist piiri teadma, võimatu soovimine võib inimesed ainult õnnetuks teha.

      Pärast seda, kui Raine Tartu ülikooli õppima läks, olid Vainumäe peres mõnedki asjad muutunud. Riinale tundus, et juba viimastel gümnaasiumiaastatel oli vanem tütar kuidagi ootamatult kiiresti täiskasvanulikud maneerid omaks võtnud, seda nii käitumises, kõnelemises kui suhtlemises üldse. See oli ema jaoks midagi uut, kui Raine oma tihti pirtsutamisena tundunud tahtmiste asemel oli edasiõppimise suhtes kõigutamatu seisukoha võtnud ja suutis seda rahulikult ning kindlalt kaitsta. Riina mäletas veel hästi aega, mil ta ise oli keskkooli abituuriumi jõudnud ja hirmuga mõelnud, et peab iseseisvalt otsustama, kuidas edasi elada. Tema üsnagi nõrgad hinded ei oleks edasiõppimist õigustanud, isegi klassijuhataja oli lohutavalt soovitanud ühe aasta tööl käia, et selle ajaga oskaks kindlamalt otsustada, mis edasi ette võtta. Ning siis juhtus ta kodus kuulma, kuidas ema-isa omavahel samal teemal aru pidasid ja isa kindlalt väitis, et kõigil pole vaja ülikooli trügida, tööinimesi on ka vaja…

      „Kui pea ikka ei võta, peavad vähemalt käed osavad olema, muidu lükkab elu inimese kraavi,” oli isa öelnud ja selle ütlemise kujundlikkus jäigi Riinat pildina saatma: mingi kitsuke looklev teekene, kahel pool sügavad mudased kraavid ja kuskil varitsev ebamäärane Elu… Tõsiasi, et tegemist oli juhuslikult pealtkuuldud lausega, andis sellele hoopis tõsisema värvingu – see ei olnud isa tavapärane kasvatuslik jutt, vaid hoiatusena kõlanud tõdemus.

      „Vähemalt käed peavad osavad olema…” Riina vaatas oma vastuvõtupunktis ringi ning isa ammu kuuldud ütlemist meenutades kirtsutas põlglikult nina. Siin töötades polnud isegi osavaid käsi vaja, et puhastusse toodud riideesemeid lapata. Ning puhastusmeetodi määramiseks oli silm juba küllalt kogenud, nii et otsuseid võis teha pikalt mõtlemata.

      „Ongi käes… Täiesti ajuvaba töö, mida ma siin teen!”

      Naine sai korraga iseenda peale tigedaks. Näe, toosama Manivald-Mustvunts paistab küll igavene äpu olevat, aga oskab võtmeid teha, jalanõusid parandada ja ajab isegi mõnele kellale elu sisse – ka selle on ta ära õppinud. Aga mida mina siin olen õppinud, juba neli aastat siinsamas ühe koha peal istudes? Laisklemist ja jäätise söömist, muud midagi!

      Inimese mõttekäigud teevad kummalisi käänakuid, sest neid mõjutavad mitmesugused, nii sisemised kui välised tegurid. Mõnikord piisab vaid tillukesest väljastpoolt saadud impulsist, et mingi mõte tüütu putukana pirisema hakkab ja enam rahu ei anna. Nii võivad tekkida hetkeideed, mis järele mõeldes võivad lõpuks üha kindlama plaani kuju võtta, ja midagi niisugust juhtus ka Riina Vainumäega – mitte küll ühtäkki ja üleöö, aga temas tekkinud rahulolematuse pisik hakkas endale aina enam eluõigust nõudma.

      Ma pean töökohta vahetama! Enne kui on lõplikult hilja, enne kui siin hallitama lähen ja jään nii vanaks, et ei suudagi enam midagi uut õppida… Esialgu ebamäärane rahulolematus oli hakanud naist jälitama. Seda toitis aina kindlamini juurduv tunne, et igapäevatöö peab inimesele midagi enamat pakkuma, vähemalt teadmise, et ta on oma kätega midagi valmis teinud. Ainult sel juhul saab inimene oma tööst rõõmu ja rahuldust tunda. Nii oli Riinale kunagi kooliajal pateetiliselt seletatud ja võib-olla oli sel tõetera sees…

      Aga mina olen siiamaani rahuldunud vaid sellega, et kellast kellani tööl käia ja selle kõrval ka kodutööd enam-vähem ära teha; sealgi on viimasel ajal koristamine kuidagi soiku jäänud… Tõele au andes olen ma harja, kühvli ja tolmuimeja enamasti Raidi hooleks jätnud ja leidnud põhjendusegi: tüdruk saab varsti üksteist, ta peab harjuma teadmisega, et naise esmane ülesanne on kodu korras hoida.

      Ühiseid söögikordi, kus kõik kolm kodus elutsevat pereliiget korraga ühise laua taga istusid, oli Vainumäe peres õige väheks jäänud. Nüüd juhtus see ainult nendel õhtutel, kui pereisal juhtus vaba päev olema. Raine elas Tartus oma üliõpilaselu, Jaanus oli alatasa bussiga sõidus, Raidi päeval koolis, õhtuti aga tihti klassikaaslaste juures… Kas niisugune peabki perekonnaelu olema, selle kohta Riina ei osanudki seisukohta võtta. Tema oli koduse pereema ametit vaid õige lühikest aega kogeda saanud. Need perioodid seostusid sünnituspuhkusega ja olid sellega nagu põhjendatud; pärast mööblivabrikust vallandamist kodus olles oli tal aga kogu aeg veider priileivasööja tunne. Küllap seegi oli veel jälg lapsepõlvest, mil mõlemad vanemad usinalt tööl käisid – nõukaajal oli see nii meeste kui naiste kohus. Kõigile kehtiv töökohustus oli riigi põhiseadusesse sisse kirjutatud ja kunagise kardetud riigijuhi poolt lühidalt ja selgelt, lausa ähvardusena formuleeritud: kes ei tööta, see ei söö! Ning töötamiseks peeti ainult kuskil tehtavat palgatööd, koduseid toimetamisi tööks ei nimetatud.

      Sel viisil edasi-tagasi mõtiskledes jõudis Riina praegugi seisukohale, et niisama kodus ta olla ei tahaks. Oli piinlik ka iseendale tunnistada, et see oleks… lihtsalt igav! Siin supermarketis oli ta harjunud klientidega suhtlema, kellest mõni oli õige jutukas ja suutis mõne minutiga terve enda eluloo ära jutustada. Ja isegi tegevuseta olles oli siin võimalik möödakõndivaid inimesi jälgida või siis tegeleda millegi huvitavamaga, näiteks lahendada ristsõnu. Aga ainult kodune olla, tolmuimejaga mööda korterit ringi tuuseldada, pesu pesta ja iga päev lõunat keeta – ei, see ei pakuks midagi. Jaa, seda ma pean nagunii tegema, aga ainult kodused tööd mind ei rahuldaks!

      Ei, tööl käimisest ma ei loobu. Aga parema töö pean otsima. Huvitavama, niisuguse, mis ka otsest tegevust sisaldaks. Siis läheksid ka tööpäevad kiiremini õhtusse, mitte nii nagu siin!

      7

      Loone Kuusik oli pikalt kaalunud, enne kui lõplikult otsustas Soomest tagasi Eestisse kolida. Isegi end Tartus kodus juba sisse seadnuna oli ta veel kahevahel, kas tagasitulek oli olnud õige samm või lihtsalt teda sealpool lahte pidevalt jälitanud koduigatsuse mõjul sündinud nostalgilise otsuse tagajärg. Nelja aasta jooksul oli elu siinpool lahte kuigivõrd muutunud, linna oli uusi hooneid juurde ehitatud ja tänavaid remonditud, aga inimeste elujärje silmanähtavast paranemisest oli vähe märke – kui mitte arvestada meeletut uute autode hulka, mis tänavapildis isegi Soomes nähtust üle käis. Tahtmatult tekkis tunne, et võimalus istudes edasi liikuda on eestlastele omaette eesmärk, mille nimel ohverdatakse liigagi palju sellest, mis igapäevaelus kindlasti vajalikum ja tähtsam oleks; näis, et bensiini ostmiseks kulutatakse sissetulekust kõige enam, alles teises järjekorras on korter, toit ja riietus, kultuuriüritusteks ja muuks enese harimiseks jääb aga õige vähe. Aga siin oli Loone kodumaa ja oma kahetoalises korteris Annelinna paneelmaja kolmandal korrusel tundis ta ennast kõigiti mugavalt ja turvaliselt. See oli kodu.

      Jaanus Vainumäe Soomest lahkumine tõi Loonele suure kergenduse, sest talle antud lubadus Helsingist ära kolida ja tema elust jäädavalt kaduda oli sellega mõttetuks muutunud. Jaanuse lahkumisest sai ta teada täiesti juhuslikult, justkui nimme selleks tema teele saadetud kuigivõrd tuttava inimese kaudu ja vaid poolteist kuud pärast Jaanuse jõuluaegset saatuslikku külaskäiku.

      Seda inimest, kes kaubamaja eskalaatoril tema ees üles sõitis, poleks Loone põhjalikult silmitsemata ära tundnud. Ammugi siis mitte selja tagant, aga mees oli ära tundnud tema. Ta pöördus liikuval eskalaatoril ühtäkki ümber ja ütles pesuehtsas eesti keeles:

      „Tere, preili Põgeneja!”

      Taevas hoidku, see on… Argo Lausberg! Toosama bussijuht, kelle Jaanus oli talle peokaaslaseks otsinud ja kelle juurest hotellitoast oli Loone sõnagi lausumata ära põgenenud. Ning mees tuletaski kõigepealt seda meelde, oli ta sedamaid Põgenejaks ristinud! Loone tundis, kuidas veri talle näkku tulvas, aga eskalaator oli pikk ja pääsu polnud kuskile.

      „Tere,” vastas naine lühidalt, lootes et kõik sellega ka piirdub. Aga ei!

      „Ma arvan, et te võlgnete