Kaamos. Erik Tohvri

parajalt soojust ja niiskust saanud taim. Naise tulevikku varjavasse müüri oleks ühtäkki nagu mingi seniolematu uks ilmunud ning ta teadis, et sellest sisenedes oleks võimalik edaspidi palju nauditavamat elu elada. Paraku oli see uks lukus ja nüüd tundus Loonele, et selle luku võti oli tal juba peaaegu peos olnud. Võti, mille nimi on – isa ja poja suhe. Aga mõtlematusest, rumalusest, õigemini hetkesoovist piinlikust olukorrast kiiresti vabaneda oli ta selle võtme lausa tagantkätt minema virutanud, niiviisi et seda enam leida ei ole võimalik. Mis mulje mehele jääks, kui ta uuesti tema ette ilmuks ja hakkaks seletama: anna andeks, ma valetasin, tegelikult on Taavi meie ühine laps… Ja seda kõike pärast Helsingis antud lubadusi – ma kaon jäägitult su elust, sa ei näe mind enam mitte kunagi!

      Oi, kuidas ma seal Helsingis hingeliselt sassis olin! Alles hiljem taipasin, et olin Jaanusesse ülepeakaela armunud ja pidin end jõuga tagasi hoidma, sest taipasin, et seda meest ma endale ei saa… Aga seda enam kinnistus minus soov just temalt oma laps saada, ükskõik millise hinnaga, sest siis saaksin endale ka osakese temast. See tundus minu ülim eesmärk, ja see läks täide! Ma sain endale Taavi, olin selle üle õnnelik, aga nüüd… nüüd Jaanust nähes tundsin, et ma tahan rohkem! Ma ei tea, mis ma praegu annaksin, et see rumalus heaks teha…

      Loll! Jäta oma tobedad unistused, sa ju tead, et see on võimatu! lõikas parastav sisehääl vahele. Isegi siis, kui te ära lepiksite – miks peaks Jaanus sinu vastu huvi tundma, kui tal on korralik kodu, lapsed ja oma naine? Pealegi on tema naine sinust kindlasti palju ilusam ja naiselikum! Sinus on vähe naist järele jäänud, sina oled vaid elust pargitud ja oma ametis peaaegu läbi kulunud tohter. Oled rohkem ligimeste heaolu kui iseenda eest seisja… Sul polegi enda jaoks aega, sa ei teagi, mis on näohooldus ja iluravi, isegi juuksurisse lähed alles siis, kui mõni kolleeg vihjab, et on olemas niisugused ettevõtted, mis juustega tegelevad…

      Sel õhtul ei saanud Loone kaua und. Ja kui ta lõpuks magama jäi, oli uni rahutu ja täis veidraid, isegi ähvardavaid unenägusid, kus valitses lauspimedus ja keegi ajas teda ähvardavalt taga, nii et vahepeal ärgates tundis naine laubal hirmuhigi.

      „Täitsa psühh… Ometi oled tohter ja peaksid niisugustest asjadest üle olema!” püüdis ta end korrale kutsuda, aga kohe tuli ka vastuväide: ka arstid on vaid inimesed oma himude, hirmude ja tõekspidamistega. Üliinimesi ei ole olemas, kõik nad on vaid oma piiratust tunnetavate kirjanike või kroonikute välja mõeldud!

      Mida ma peaksin tegema – kas tõesti Jaanuse jälle üles otsima ja talle kõik ausalt ära rääkima? Kas see aitaks? Ja… kuidas seda teha, et ta mind uskuma jääks?

      Need küsimused jäidki vastuseta, kuigi Loone Kuusik üle poole oma magamisajast unetult tänavalaternast triibutatud lage põrnitses.

      6

      Supermarketi koridoris tegutsev võtmetegija polnud juba kolm päeva oma töökotta ilmunud. Tema tillukese töökoja klaasuks oli suletud, sellel polnud isegi mingit silti, mis oleks seletanud Manivaldi puudumist, ja Riina Vainumäe hakkas naabri pärast muret tundma. Kui niiviisi ootamatult ära jäädakse, peab olema tegemist mingi õnnetusega, arvas ta, kuid ei osanud kelleltki selle üle järele pärida. Nende tutvus oli jäänudki niimoodi distantsi hoidvaks, et oma igapäevasest eraelust räägiti vaid möödaminnes. Manivald oli Riinale mõnikord maininud, et tal on kontsert tulemas, ja teda kuulama kutsunud, aga pärast mitut äraütlevat vastust mees nähtavasti taipas, et räägib kurtidele kõrvadele, ning loobus. Riina oleks tahtnud talle poolnaljatamisi otse öelda, et ta on tema kontserdil juba käinud ja enam pole põhjust minna, aga see poleks nende tutvusele kasuks tulnud ja jäi ütlemata. Naise arvates sobis puhkpilliorkester väga hästi paraadidele ja mitmesugustele vabaõhuüritustele, aga mitte kontserdisaali, ning tookordne koos Raidiga külastatud ja poolikuks jäänud kontsert oli seda vaid ilmekalt tõestanud.

      Sellest ajast, kui Manivald otse välja ütles, et Riina on paksuks läinud, tekkis naisel tema vastu kerge vimm. Aga seegi oli kuidagi poolik tunne nagu kõik muugi, mis selle äbariku mehega seondus; Riina oli endale korduvalt püüdnud sisendada, et toda pillipuhujast võtmetegijat ja tema ütlemisi ei tohi võtta samamoodi nagu teiste inimeste suust kuuldut. Samas oli tobukeseks peetud Manivald Kannike mõnikord üllatavalt taiplik ja isegi õrnatundeline; eriti lõi see välja siis, kui ta jutuhoogu sattudes mõnikord juhtus oma ema meenutama – sel puhul võis mehe silmanurgas isegi pisarat märgata.

      „Eks sa oled ikka oma ema pojaraasuke olnud,” tegi Riina kord niisugustest juttudest kokkuvõtte ja Manivald jäi sellega kohe nõusse.

      „Just! Nii head ema ei ole kellelgi teisel, kui minul oli!”

      „Ja sellepärast sa pole naistki võtnud, et oma emale võrdset sa ei leidnud,” ütles Riina äkki pähe tulnud mõtte välja. „Oleksid pidanud hoolikamalt otsima.”

      See alasti tõde pani Manivaldi järele mõtlema.

      „Oota, ma…” Mees sügas kuklatagust ja tema puhul polnud see sihilik teatraalne žest, vaid tõesti impulsiivne liigutus. „See et… jaa, Riina, sul võib isegi õigus olla! Otsima, jah… Otsinud ma ei ole, naised pole mind ligigi lasknud ja ega ma pole tikkund kah, aga mõteld olen tõesti, et kui kuskilt sama hea leiaks, kui ema oli… Siis vist võiks plaani pidada küll!”

      „Ja sa ei tea ühtegi naist, kes natukegi sinnapoole oleks?”

      Manivald heitis Riina poole kiire pilgu, aga pööras näo kohe ära. Muigutas suud ja seletas siis häbenemata:

      „Sina natuke oled, aga sa oled liiga tige!”

      Riina turtsatas, see oli midagi naeru ja pahameeleväljenduse vahepealset. Kuuldut oleks saanud isegi komplimendina võtta, aga… liiga tige!? Kuidas ta seda saab öelda, kui me temaga pole kordagi tõsiselt sõnavahetusse sattunud? Kui see juhtuks, siis ta alles näeks, mida ma oskan! Aga miks me peaksime pahuksisse minema, võõrad nagu me teineteisele oleme?

      „Tead, Manivald, naised peavadki tigedad olema, sest mehed veavad neid kogu aeg ninapidi. Petavad!” See oli Riina poolt küll rohkem teoreetiline avaldus, aga kohe, kui ta oli selle niimoodi välja ütelnud, tuli meelde Jaanuse afäär mere taga ja mõte rändas aega, kui mees oli Helsingis bussijuhi ametit pidanud ja siis oma töö seal ühtäkki lõpetanud.

      Jaa, Jaanus tuli lihtsalt ära ja ütles, et perekonnainimesele niisugune eluviis ei sobi, aga mis seal tegelikult juhtus, sellest pole ta ka hiljem rääkinud. Küsisin küll, isegi mitu korda, proovisin nii hea kui halvaga teda rääkima panna, aga õiget sotti ei saanudki. Huvitav, kas see imelik tohter Loone on temaga pärast seda veel püüdnud ühendust võtta? Ega seda vist saagi teada, Jaanus seda mulle rääkima ei hakka…

      „Kõik mehed ei peta! Mina ei hakkaks eluilmaski oma naist petma!” pistis Manivald sedamaid seletama ja manas selle juures näole sedavõrd paipoisiliku ilme, et Riinal Jaanuse afäär hetkega ununes. Jah, Manivald ongi loodud niisugusena, et jääb vist surmani lapseks… mõtles naine. Tema ei saagi teada, mis üldse tähendab abielu ja missuguseid karisid see pakkuda võib. Ja ega temasugune vist oskakski abielumees olla! Või mine sa tea, eks paljugi oleneb ikka naisest, kellega elatakse – kuidas ta meest dresseerida oskab. Küllap ütlemisel, et naine on abielu lukk, on oma tõetera sees… Nagu ka sellel, et õnneliku abielu võti on targa naise taskus!

      Õnnelik abielu…? See mõte kiskus Riina näole kahtlusevarjundiga muige. Mine tea, kas niisugune abielu, kus ühtki lahkheli ei ole, olekski see ainuõige ja õnne toov? See vist saaks püsida ainult nii, et vaid üks pool juhib ja kamandab ning teine peab temale igas asjas alluma. Peab kõik teise otsused kriitikata heaks kiitma… Vahest saaks ehk kuidagi ka siis, kui õnnestuks kõik abielus ette tulev sedaviisi kahte ossa ära jagada, et ühe osa eest vastutaks ainult üks ja teise eest teine. Muidugi ilma et kumbki end teise asjadesse segaks, aga see pole vist võimalik. Mina küll niiviisi ei saaks, mul on ju iga asja kohta omad arvamised ja tahtmised – kuidas ma neid maha salgama hakkaks? Ei, sellest ei tuleks midagi muud kui ainult pahandust!

      Aga näe – Manivald ütles, et mina olen natuke tema ema moodi, ainult liiga tige… Muidugi loll jutt, sest ma pole üldse tige inimene, aga mul on omad nõudmised ja nende eest ma võitlen. Kui tema mulle ütleb, et ma olen paksuks läinud