Tuulearmuke. Betti Alver

hää meelega näha, milline nägu me vanal Kindluse tänaval täna!

      Niisugune, nagu ikka, ütled sa?

      Ei tädi, kuis võiks see olla? Kas sa siis ei näe, et täna kõik, kõik teistmoodi? Ka sina, tädi, näid veidi parem kui tavaliselt.

      – Pean jälle seda koledat rohtu jooma? Uhh, tädi Matilde, saan selletagi terveks! Sa ei pruugiks tõesti nii palju muretseda ja trepist üles-alla käia, tean kui raske see sulle on.

      Vaata, kell käib juba kümnele, oled siis äri unustanud? Pead tõttama, tõesti, tädi! Täna on sind sääl ju nii väga vaja, usu mind, äri on täis ostjaid… Milline päike, milline taevas! Olen veendunud, täna tunnevad kõik tarvidust uue kleidi ja mantli järele… pole see nii? Juula toob juba, mis vaja, mine, tädi! Mine!

      Tädi võtab termomeetri mu kaenlast. 39.4… Ei, ta ei või mind Juula hooleks jätta, olgugi et äris nii mitu hädalist asja õiendada. Vaja Kristjan arsti järele saata. Ta vist lõhub praegu hoovis puid. Juula, mingu Kristjan dr. Anderseni järele!.. Prokuröriproua jumaldab teda… olevat haruldaselt osav ja moes praegu, see dr. Andersen.

      „Tädi, ma ei taha dr. Anderseni! Ma ei taha kedagi! Tunnen, olen juba peaaegu terve!“

      „Ära räägi mõttetust, Lea! Näeksid ise, missugune oled! Kristjan, olete teie sääl?“

      „Tädi, tädi, ainult mitte dr. Anderseni, pai tädi! Dr. Sheff näiteks on nii armas… tahan dr. Sheffi!“

      Ent uus arst on millegi pärast tädi Matilde silmis armu leidnud ja päälegi olevat Sheff ajast ning moest. Seda ütlevat ka prokuröriproua. Nii siis, Kristjan, Vana-Puiestee!

      „Ma tiia, tiia toda küll, prouake! Valge maja aia sehen. Miu vend oli sääl kojamiheks, kui veel tohtriärra isa elli. Küll ma ütle, küll ma ütle joht kõik nigu proua soovis, et latske om sängün kui külmavõetu ätsmeke… Nojah, majanummer oli jah katsatõist!“

      „Tädi! Kristjan! Tädi Matilde, kuule siis ometi!“

      Ent tädi sulgeb juba Kristjani järel ukse. Kuulen, kuidas kanged vanainimesejalad raskeis veesaapais trepist alla lohisevad, eeskoja uks käib ja sammud üle hoovikivide kajavad. Värava juures räägib Kristjan koeraga ja ajab teda tagasi. Mopi tükib vist jälle kaasa.

      Pöörased, pöörased!

      On’s seda vaja? Ah teie mõistmatud, oleks teil aimu, kuivõrt sobimatu on see, mis tegite! Millist närivat rahutuspiina mu olemisse valasite! Paljas mõte järgnevast visiidist võib mu hulluks teha! Pöörane tädi, inetu, naeruväärne tädi!

      Puhh, palav on mul, võta ära need rasked vaibad!

      Joo ise oma kibedaid vastikuid tilku, mõõda omaenese palavust!

      Olen väsinud nüüd, jäta mind rahule!

      Hää, et kinnisilmi lamades neid tüütavaid õisi su kleidil näha ei pruugi! See on patt, tädi Matilde, sellasel heledal hommikul seda koledat, halli kleiti kanda, kuuled sa?

      Ning tänapäev peab Juula need pleekinud pildid siit välja viima, ma ei suuda neid enam kannatada! Kuis on meil ometi kõik värvitu ja luitunud, tädi! Kas sa siis ei näe, kui maitsetu mu tuba on? Ainustki lille, ainustki mõistlikku vaipa ega eesriiet! Imelik, et ma varemini sellele ei tulnud…

      Ja silmapilk otsi välja mu uus öösärk! Tead, see voldikeste ja viinamarjapitsiga, mille jõuluks kinkisid. Sääl kummutis, kuskil paelte all peab ta olema… Mitte sääl, ah sina küll! Ülal, ülal vasakul! Jajah, sääl! Tänan… Nüüd uus taskurätt Ja punased sukad! Mis, neid ei anna sa?.. Aga kuule, ma pean nad saama, siia mu ilusad, läikivad sukad!

      Tädi pomiseb midagi pahaselt ja leiabki viimaks sukad rohelisest karbist.

      „Pean sulle ehk kindad ka andma? Ja kübara?“ küsib ta irooniliselt.

      „Ei, tänan. Ainult peegli ja kammi säält laualt, tahan näha milline olen.“

      Viimaks on kõik korras. Nii!

      Tädi läheb alla. Tolmu pühkima, ütleb ta. Tean aga, ta ei pühi midagi, värskendab vaid veidi oma luitunud välimust.

      Nii halb on mul praegu, pää täis rahutuid mõtteid. Ikka ja ikka uuesti kerkib silme ette pilt: Vana-Kristjan pleekinud kampsunis, vihmast ning tuulest luitunud kaabulotis ja dr. Andersen.

      Olen veendunud, Andersen tunneb midagi kahjurõõmu taolist mu haigusest kuuldes. Kardan silmapilku, mil ta mu voodi ette astub, üleolevana-targana mõne haavava märkuse teeb. On ometi loomulik, et ta juhust kasutamata ei jäta, mulle mu naeruväärset väiklust tunda anda.

      Ja mina ei oska talle midagi vastata, pean lamama rumalana ja allaheitlikuna, kui laps, kes ei pääse teenitud karistustunnist.

      Ent ma ei taha seda!

      Paljas mõte uuriv-pilkavast hallist vaatest täidab mu piinava vihaga.

      Või on see hirm sinus, Lea?

      Ei, ei, ei!

      Kuhu paiskasin eila mantli ja kingad? Ruttu, ruttu, iga hetk võivad nad tulla! Ah see kleit, miks ei lähe ta mulle enam selga? Aga see polegi kleit, vaid tädi sinine põll… Kus on ometi mu teine king?.. Mu jumal, milleks rebin siis sukad jalast, tahtsin ju… jah, mida tahtsin siis praegu teha?.. Mu vaene, vaene pää, täis undavat kuminat ja kivikesi oled sa!..

      Aga taeva pärast, kes tuleb siis trepist üles? Ah, need on ainult tädi sammud. Laskun kärmelt voodisse, südames sada rahutut vasarat, küljes torkivad nõelad.

      ,,Magad, Lea?“

      Ent ma ei mõtlegi silmi avada ja vastata. Tuba kõigub üles-alla, jään uimaseks sest hõljumisest.

      Või on need ainult mu mõtted, mis nii tantsivad?

      Tädi käib varvastel ringi, kuulen, kuidas ta nurgariiulil noote korraldab, laual raamatud ning paberilehed riita laob. Istub siis akna alla ja süveneb ajalehte.

      Majas on vaikne. Hääletus päikesesädeluses kõiguvad puie varjud, libisedes seinal edasi-tagasi ning sirutades harulisi, pikaksveninud oksi põrandale.

      Tänavalt kostab nõrka ratastemürinat. Aeg-ajalt sõidab mööda huiskav auto ja kõliseb tänavraudtee kell, siis vaibub seegi ja maja kastub endisse hääletusse. –

      Imelik, olen jälle koolis, vanal Piiskopi tänaval.

      Madala klassi luitunud seinul värisevad kartlikud päikeselaigud ja libisevad tuules kiikuvate okste varjud.

      On matemaatika tund härra Menteli juures.

      Vaatlen ükskõikselt sõõri sisse joonistatud nurki tahvlil. Igav on. Lahtise akna taga kahisevad langevad vahtralehed, eemalt direktori aiast paistavad kollased pirnid.

      Härra Mentel on sama üksluine-värvitu kui ta geomeetriagi.

      Hammustan huulde haigutuse ja keeran laua all salaja uue lehekülje romaanis. Äkki sosistab keegi mu taga:

      „Täna… täna õhtu läheme, Lea!“

      See on Leida Laur, ,,Panter“.

      ,,Kuhu, Leida?“ küsin samuti tasa.

      ,,Rohelisse Öövahti“. Tead Peetrit, kes meil varemini jooksupoisiks oli? Nüüd on ta „Öövahis“ kelneriks ja muretseb juba, et meid ei nähtaks. Mõtle ometi, kui tore!“

      Ja terve tund sosistame Pantriga „Rohelisest Öövahist“, muusikast, lõbutsevaist härraseist ja tantsust. Ah suurepärane! Ah taevalik! Meie näeme täna kõik, kõik!.. Silmad tumenevad, põsed kuumavad ootuspalavikust. Pantri hääl kahiseb kui tuul koltunud puis. –

      Ning juba hiilimegi üles „Rohelise Öövahi“ trepist, poeme rasvaläikelise kelneri juhatusel pudelite ning kastivirnade taha ning hingame januseina salapärase ümbruse õhku.

      Pantri ninasõõrmed värisevad saali vaadates, kramplikult pigistame teineteise kätt. Näha, enam näha!

      Ent pilu on liiga kitsas, seletame vaid klaveri musta nurka ja osa krohvitud sambast. Aeg-ajalt