Tuulearmuke. Betti Alver

sama lugu.

      Drilling, juba tõsiselt pahane, käib närvlikult edasi-tagasi, pidades pikki loenguid tõsisest muusikast.

      „Milles peitub viga?“ pärib ta mu ees seisatades – „on teil veel üldse tuju harjutamiseks?“

      „Jah. Aga neid sonaate ma küll mängida ei taha!“

      Kuldsete prilliraamide taga välgatab midagi. Professor Drillingi särav kogu – (ta küljes on nii palju hiilgavaid asjakesi, alates uuriketist kuue geeniuspääga ja lõpetades alati niiskete ning sädelevate silmakestega) – see kogu muutub äkki majesteetlikuks ja kurjaks. „Mis?“

      „Aga ma ei saa ju, ei tahagi neid igavaid asju mängida! Vihkan neid. Iseäranis seitsmendat. Ah, härra professor, palun jätame need üldse vahele! Ma ei saa neist ju põrmugi aru. Mõtelge, kui ammu-ammu nad on kirjutatud, kui vanad nad on! Surma ja hallituse järele lõhnavad nad. Kardan sellaseid asju, uskuge mind! Neid mängides näib, kui oleks kogu ilm täis ämblikuvõrku.“

      „Palun jätke rumalused! Mul on kahju, et teie maitse veel sedavõrt arenemata, et selle muusika jumalikus ilus üldse võite kahelda. Nii siis number seitse järgmiseks korraks, palun!“

      Seda ütleb ta ainult nii.

      Kuidas võivad need värvitud, elutud sonaadid meeldida? Mulle ei anna nad muud pääle õuduse ja tühjustunde. – Võib olla, et kunagi ammu, kui inimeste mõtted ja ihked olid teissugused – võib-olla olid nad siis õigel kohal.

      Ehk suutsid need toonid siis mõnd krinoliinis tusklevat südant etiketi raamesse tagasi suruda, oma külma, graatsilise rahuga mõnd palavikulist tuju taltsutada – võib olla!

      Ent mis puutub see minusse?

      Mina, Lea, olen mere ja väljade laps, mina vajan teist muusikat! Suurt, meelitavat elu ennast on mulle vaja, mida nii vähe tunnen, seda enam aga armastan.

      Ihkan toone, mis kuuluksid elavaile südameile, laule elu salapärasest võlust, ent nüüd pean hingestama viise aastasadade eest liikunud võõrailt olevusilt. Ei, tänan, professor Drilling!

      Mõttetus oleks seda talle öelda.

      Ta kehitaks õlgu, naerataks kaastundlikult ja ütleks:

      „Ärge unustage üht, mu preili: need asjad on klassilised!“

      Klassilised!

      See autoriteetlik sõna lepitaks professorihärra veel palju halvemaga kui need sonaadid.

      Et neid peab jumaldama ja kiitma, on Drillingile sama enesestmõistetav kui aamen issameie lõpus: kõik arusaajad inimesed teevad seda! Kiitis ja jumaldas neid tema õnnis professorgi, rahu põrmule!

      Ja mina pean neid mängima, härra Drilling?

      Hää. Olgu siis nii.

      Ent ma ei tunne neid.

      5

      Kokkupõrge tädiga ei jää tulemata. Järgmise päeva õhtul kutsub mu magamistuppa, keerab ukse lukku ja peab pika, liigutava manitsuskõne.

      Palub pisarsilmil, ma võtku kord ometi mõistus pähe ja püüdku end vähegi taltsutada. Voolab üle õrnusest, nõretab häätahtlusest, näol higipisarad väsitavast kõnelusest. Silmist piilub peidetud rõõm ja enesega rahulolemine.

      Arusaadav. Kalevi hind on tunduvalt kerkinud.

      „Eval on ju väga piinlik, et ta mulle läinud öö inetust loost pidi rääkima“ – lõpetab tädi Matilde. „Aga ta, hää laps, saab aru, milline vastutus meie õlul lasub!.. Ja nüüd loodan, et ma sinuga enam kunagi sellest rääkida ei pruugi – jah? Vaikid? Tähendab, said aru oma süüst? Hääd und, maga rahuga!.. Enne astud aga Eva juurde sisse ja palud paari sõnaga andeks, et ka tema selle loo unustaks. Lubad mulle seda?“

      „Ei, tädi. Enne tulgu Eva ja palugu minult andeks.“

      Aga sellast häbematust ei olevat tädi Matilde tõesti varemini kuulnud!

      Vaatlen ta vihast punetavat nägu ja kärmelt liikuvat suud, millest langeb mu õlule ikka uusi etteheiteid ja süüdistusi, – ning ääretu tusk tõuseb minus. Kuulan häält, mille ülemised kiunuvad toonid vahelduvad madalamate hingeldavate ähkimistega ja korraga tuleb meelde vile, millist puhub konservatooriumi koridori seinale maalitud pungispõskne paan. Fistula panis… seitsmeharuline vinguv flööt! Kuis on mulle korraga vastik see mugav magamistuba, vihane, tüse kogu tumelillas kleidis, pudelikesed ja puudrikarbikesed peeglilaual! On rõhuv kogu see soe, mõnususega küllastunud õhk.

      Olen rõõmus, kui tädi mu viimaks välja tõukab ja üles oma ärklituppa võin pugeda.

      Köögis tikke otsides märkan, et Juula, kes puukastil istub ja saapaid puhastab, musta käega üle silmi pühib.

      Mis on, Juula?.. Ah, ei midagi erilist, talle tulnud jälle see Julius meelde ja… ja kas ma ei kirjutaks jälle ühe kirjakese sellele petisele poisile?.. Jajah, miks mitte!

      Juula dikteerib õrnusest nõretavaid ridu ja äigab üsna sageli käeseljaga üle näo.

      Kui kiri valmis, algab ta pikka ja laia juttu Juliusest, kes juba lähemal ajal sepikoja ehitavat ja omal käel töötama hakkavat. Kord tahtnud Julius…

      Juulal on veel kolm paari saapaid ja proua lakkkingad puhastada.

      „Hää küll, Juula! Hääd ööd!“

      „Nojah, hääd ööd!.. Jah, et eks Julius tahtnud õpetajale sulaseks minna, aga vana sepp öelnud: Ei, Julius! Selleks oled liiga hää! Niisugune on see Julius, jah! Hääd ööd siis päälegi, attäh kirjutamise eest!“

      6

      Rumalus, rumalus, ma ei kahetse midagi, mul ei puudu midagi!

      Öö nii tume ja tuuline, Lea nii üksi, nii väike, nii nuk… ah, rumalus!

      Tugev olen, iseseisev olen! Kedagi pole mul vaja, mitte kedagi! Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! Haa, nii palju jõudu minus, nii palju põlgust mahutab rind, nii palju suuri soove mu aju!

      Surun pää sügavale patja, sulen silmad ja mõtlen, kuis oleks küll hää tädile praegu kuidagimoodi haiget teha, teda näiteks valusalt-valusalt näpistada või jalale astuda, nii et helesinised silmad pisaraiga täituksid. Mitte viha- või haavumispisaraiga – ei! vaid et terav, tugev valu nad laugele suruks.

      Ka Evale teeksin nüüd midagi õige, õige halba.

      Lõikaksin ta uue siidkleidi väikesiks-väikesiks raasukesiks, läheksin aknale ja puistaksin välja õhukesed riideribad, mida tuul kui sinirohelisi liblikaid üle katuste kannaks. Ja Eva vaataks neile järele, tal oleks nii kahju uuest ilusast kleidist ja meeletu viha puhkeks ta silmis.

      Ent kleit on juba pilvis ja tal ei jää muud, kui rinnalevajunud pääga oma tuppa minna. Mina seisaksin võidurõõmsana ja naerataksin vaevalt-vaevalt vasema suunurgaga, nagu Hans Grit, oma üleolekut tundes.

      Ja mitte keegi ei pea mind nukrana nägema, mitte keegi ei tohi aimata, et end nii ääretu üksi tunnen! –

      Homme on pühapäev.

      Enne lõunat harjutan seitsmendat, õhtuks oleme Lipovite poole kutsutud. Ning mina lähen sinna, olgugi, et varemini mõista „andsin, kui vähe mind see seltskond huvitab. Ent nüüd lähen, nimelt lähen, naeran ja tantsin kuni kõik näevad, kui õnnelik-muretu, lõbus on Lea!

      7

      Kella kuuest poole üheksani riietub Eva.

      Viimaks on ta minekuvalmis ja tuleb alla. Ere elektrivalgus langeb ta naeratavale kogule, külvates kollaseid laike sädelev-rohelisse siidi. Hoolega lokitud heledad juuksed on kuldseks raamiks ta ümmarikule lapsenäole, millel veel värsked puudrijäljed.

      Pean tahtmata tunnistama: täditütar Eva on ilus.

      „Noh, kuidas meeldin sulle täna?“ pärib ta ja teeb peegli ees paar ebamäärast tantsusammu, silmis küsiv ootus.

      Ei, täna