Valge varese anatoomia. Andrea Portes

ri märkus

      See romaan põhineb minu keskkooli üheksandas klassis juhtunul. Soovin, et saaksin tollesse aega tagasi minna ja edastada endale selle sõnumi.

      1

      Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes. Üks neid filmilikke hetki, millest arvad, et sinuga neid kunagi ei juhtu, aga siis ikkagi juhtub ja nüüd on see hetk käes.

      Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see on mu ainus võimalus seda hetke peatada. See on koht, kus tundub, et kõik läheb kohutavalt valesti ja lootust ei ole, aga kuna see on film, siis ikkagi on lootust ning ees on üllatus, mis muudab kõik, kõik hingavad kergendatult ja pääsevad koju ja tunnevad end hästi ja jäävad võib-olla autos magama.

      Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes, see on hetk, mida ma mäletan oma ülejäänud öödel ja päevadel ja lakke vaadates. Üle selle künka ja järgmisest alla, nende puude vahelt läbi ja koolist mööda.

      Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes, selleks ajaks, kui sinna jõuan, on näha tulesid, mis vilguvad siniselt, punaselt, valgelt, siniselt, punaselt, valgelt, siniselt, punaselt, valgelt, väikesed sõõrid, mida lõikavad läbi sireenid, ja sa arvad, et suudad seda peatada, ent muidugi ei suuda, kuidas sa võisid seda üldse arvata?

      Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes.

      See hetk on käes ja on juba hilja.

      2

      Te ei usu elu sees, mis juhtus. Okei. Alustame siis algusest.

      Logan McDonoughi isa ostis talle mopeedi. See oli esimene asi.

      Oletame, et Logan oleks ilmunud kümnenda klassi esimesel koolipäeval Lincolni Nebraska Poundi keskkooli, kuhu ta polnud varem jalgagi tõstnud, oma mustal mopeedil mustas mod-riietuses ja musta mod-soenguga. Ta oleks olnud pomm. Isegi kooli populaarseim tüdruk Becky Vilhauer, teise nimega Darth Vader, oleks minestanud.

      Aga Logan käis siin ka varem, üheksandas klassis. Kui ta oli nohik.

      Nii et saate isegi aru, et tema käitumine oli täiesti ebaseaduslik.

      Ei saa lihtsalt millalgi mai ja augusti vahel otsustada, et muudad kogu oma identiteeti, teed hüppe friigist lahedaks tüübiks, hangid endale süsimusta soengu, tõmbad jalga süsimustad teksad, võtad kakskümmend naela maha ja sõidad Vespaga. Mitte mingil juhul. See on täiega reeglite vastu ja kõik teavad seda.

      Oh seda jultumust! Becky Vilhauer ei kavatsenud seda niisama jätta. Tean seda, sest Becky oli otse minu kõrval, kui Logan kooli juurde jõudis, ja te oleksite pidanud nägema, kuidas ta suu ammuli vajus. Ta oli tõsiselt tige.

      Kui te panete imeks, mida tegin mina otse Becky ehk mustade jõudude kõrval, siis olin seal põhjusel, et olen siinses hierarhias kohal number kolm. Mul pole vähimatki lootust oma positsiooni parandada – miks, sellest räägin hiljem. Ent number kolmeks ma jään ning nagu mulle pidevalt meelde tuletatakse, on mul vedanud, et sellelgi kohal olen.

      Number ühe ja kolme vahel on Shelli Schroeder. Number kaks. Shelli on mu parim sõbratar, kuigi ta on paras lipakas. Ta rääkis mulle midagi, mille oleksin otsemaid tahtnud unustada, ning nüüd räägin ma teile ja ka teie soovite, et poleks seda kuulnud. Ta on paras ameleja ja teeb keskkooli rocker’itega koguni seda vana sisse-välja värki. Nagu jumala tihti. Ükskord ütles ta mulle, et Rusty Beck olla öelnud, et Shellil „on suurim vitt, mida ta on eales keppinud”. Väkk. Püüdke seda mitte kuulda. No ei, see pole võimalik. Muide, Shelli rääkis seda mulle nii, nagu olnuks see kompliment. Mul polnud südant talle öelda, et olen päris kindel – sedamoodi ta endale lõpupeoks kaaslast ei hangi.

      Shelli meeldib mulle, kuid on suht kentsakas, kuidas ta oma silmalainerit kasutab. Ta tõmbab mõlemale silmale ringi ümber, nii et sind vahib kogu aeg kaks musta mandlit. Anuvalt. Shelli välimuses on kindla peale midagi säärast, mis tekitab tunde, et sa peaksid teda kuidagi aitama. Võib-olla seepärast need rocker’id aitavadki tal alati riideid seljast heita.

      Okei, põhjus, miks ma olen number kolm ega saa unistadagi sellest, et võiksin olla number kaks või üks, on selles, et mu isa on rumeenlane ja näeb välja nagu krahv Chocula. Tõsiselt. Ta näeb välja nagu vampiir. Pole tähtis, et me ei näe teda iial ning et ta elab pool aega Princetonis ja pool Rumeenias. Sellel pole tähtsust. Tähtsus on vaid sellel, et ta andis mulle kentsaka perekonnanime: Dragomir. Ja kõige krooniks veelgi kentsakama eesnime: Anika.

      Anika Dragomir.

      Nii et näete ise – ei mingit lootust.

      Katsuge käia Jennyde ja Sherride ja Juliede koolis säärase nimega nagu Anika Dragomir. Laske käia! Tehke proovi!

      Aga praegu pole asi selles. Praegu ei suuda keegi uskuda, kuidas Logan koolimaja treppi sõidab.

      Nagu viimase peal.

      Ja mis veelgi parem, ta isegi ei märka Becky Vilhauerit, kui see teda ja tema uut mopeedi põrnitseb.

      „Ja siis? Et nüüd on ta siis ratastel nohkar?”

      See ongi kogu selle värgi juures kõige kentsakam: isegi Shelli paneb seda tähele, mida ta mulle ka hiljem meie lõputul, tõsiselt lõputul nagu-lastekaitse-peaks-sellele-tähelepanu-pöörama-lõputul koduteel räägib.

      Logan ei märkagi, mida Becky ütleb, sest ta ei vaata Becky poolegi. Ja ta ei vaata ka Shellit. Ei, ei.

      Logan McDonough – gooti romantiliseks kangelaseks muutunud nohkar – vaatab mind ja ainult mind.

      3

      Selleks ajaks, kui ma koju jõuan, on mu tobedad õed juba oma toas luku taga, kuulavad Stonesi ja räägivad telefonis poistega, kellele nad ei meeldi. Mu vennad on kusagil tagapool, panevad ennast arvatavasti põlema või tapavad kedagi.

      Juhuks kui teid peaks huvitama siinne hierarhia, siis see on järgmine: mu vanim õde Lizzie, karja juht, on see, kes näeb välja, riietub ja käitub nagu Joan Jett ning narrib mind lõputult selle eest, et mul on rinnad, sest ta ise on lame nagu pesulaud, nii et mingu metsa. Vanuselt teine on Neener, tema näeb välja umbes nagu Bambi ja niipalju kui mina öelda oskan, on tema ainus iseloomulik joon see, et talle maitsevad maasikad. Järgmine on Robby, tema on seda rõõmsameelset sorti, kes meeldib kõigile, kellel pole kunagi probleeme ning kes näeb välja särasilmne ja nunnu nagu Gerberi beebi. Siis tuleb mu teine vend Henry, kes näeb välja nagu Peter Brady ja on juurdlevat tüüpi ajast, mil sai kolmeseks. Ja viimane, kuid sugugi mitte kõige tähtsusetum olen mina. Ma olen noorim ja kõigi teiste arvates peast segi.

      Muidugi nad eksivad, kuid minu pärast võivad nad seda mõelda, sest kõik elavad pidevas hirmus, et ma tapan ennast ära, ja mulle see sobib.

      Vean kihla, et teie arvates on mul tumedad juuksed ja tumedad silmad ning ma näen välja, nagu kuulaksin The Cure’i, aga selles te eksite. Väljastpoolt näen ma välja nagu vaniljepuding, nii et keegi ei tea, et seestpoolt olen ma ämblikusupp.

      Kui nad just lähemalt ei vaata.

      Näiteks… Nojah, mul on heledad juuksed, sinised silmad ja hele nahk. See on tõsi. Aga vaadake… siin on kõigil nöbinina ja minu nina näeb välja rohkem nii, nagu oleks see lihakirvega otsast löödud. On veel üks asi. Mul on poisilik lõug, kandiline lõug ja sarnad, millega võiks endale sisse lõigata. Lisaks on mu silmade ümber lillakad rõngad, mis võiksid olla jumalikud, kui oleksin pesukaru. Nii et näete ise, ma olen kole. Lisaks veel tõsiasi, et Becky kutsub mind lakkamatult immigrandiks. Sellest pole ka just abi.

      Ja ometi… kui ei vaata piisavalt lähedalt, ei saa aru, et ma ei ole tehtud õunakoogist. Mind tuleb tõsiselt uurida, et saada aru, et ma olen ilmselt pärit paigast, kus Vlad Teibasseajaja on kõigi vanavanavanaisa ning elus tuleb püsida ühe naeriga nädalas, mida pead jagama oma vendade ja kolme nõoga, kes elavad pööningul.

      Kuid see pole ainult halb. Tegelikult on see arvatavasti põhjus, miks ma kahe aasta eest jäin võitjaks tolles kakluses rulluisuväljakul. Juhtus vaat mis: ma meeldisin Russ Kluckile, kes oli pärit vaesest perest ja üritas keelitada mind koos endaga uisutama. Kuigi kõik teavad, et ta elab haagises, arvasid kõik ikkagi, et peaksin olema meelitatud, aga ma tõesti ei tea, kuidas poistega suhelda, nii et ma lihtsalt pritsisin ta üleni ketšupiseks.

      Tema