Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle. Gillian Butler

põikpäisus, pealetükkivus, ülbus.

      Seega pole mõne arvamuse kohaselt häbelikkuses midagi halba. On inimesi, kes kasutavad tõsiasja, et häbelikkus võib olla väga võluv omadus, täiesti teadlikult ära ja rakendavad oma häbelikkust (ehtsat või võimendatud) teistes uudishimu äratamiseks. Häbelikkusega püütakse teisi meelitada lähenema: vihjates, et temas on avastamisväärseid varjatud omadusi või lahendamist ootavat salapära. Inimesed kasutavad oma häbelikkust mitmeti ja neile võidakse ette heita, et nad teevad liigselt silma, ja süüdistada manipuleerimises, ehkki sageli pole eesmärk kelleski soovitud reaktsiooni esile kutsuda, vaid aidata iseendal tundmatus olukorras suhtlemiseks vihjeid või viiteid taibata. Ohutum on olla häbelik ja end enesekindluse saavutamiseni tagasi hoida kui olla jultunud ja pidurdamatu, eriti kui kardetakse teiste juuresolekul midagi valesti teha ja vajatakse olukorraga kohanemiseks aega, saamaks aru, kes on kes ja kuidas end kellelegi avaldada, mitte teha faux pas’sid (näiteks istuda kellegi teise kohale või pista nahka viimased maasikad).

      Liiga vähe häbelikkust võib olla sama halb kui liiga palju. Teatav hulk häbelikkust võib takistada olemast pealetükkiv, eriti kui keegi peab teist võluvaks ja tahab, et too mõistaks seda, sõltumata sellest, kas tema tähelepanu soovitakse ning kas aeg ja koht on selle näitamiseks sobilikud. Kõikjal hinnatakse oskust arendada pelgalt seltskondlikust suhtest „tõeline“ emotsionaalne side, samuti võimet inimesi naerutada ja anekdoote jutustada, aga selle juures on oluline suuta hinnata, mida on millal kohane teha. Vähimagi häbelikkuseta inimesed ei pruugi pöörata niisugustele asjadele tähelepanu ja võivad öelda või teha midagi nii skandaalset, et see valmistab häbelikele talumatut piinlikkust, nii et nad ei suuda olla nende lähedal ega neid isegi televiisorist vaadata. Seltskondlikke probleeme on vähem, kui pidurdus ja pidurdamatus on tasakaalus. Tuleb tunnistada, et pidurdamatu inimene võib olla hea kaaslane, pidurdatud inimene aga õpetada tundlikkust, samuti ettevaatlikkust (mis võib olla nii kasuks kui ka kahjuks).

Häbelikkus ja ebaviisakus

      Arusaadavalt on hirm ennast peale suruda ja kedagi haavata või olla ebaviisakas mingil määral seotud häbelikkusega. Häbelikel inimestel on sageli raske esitada küsimusi ja mõistagi võib nende esitamine teatud juhtudel olla pealetükkiv või solvav, seega ei saa sellest teemast mööda minna. Küsimused võivad olla uudishimulikud või uurivad. Need võivad olla liiga isiklikud, ajendatud tühipaljast uudishimust, või tekitada inimeses tunde, et teda kuulatakse üle. On küsimusi, mis on vaieldamatult ebaviisakad: „Kuidas teil nii palju raha on?“, „Miks ta nii paks on?“ Loomuomasest uudishimust hoolimata õpivad lapsed üsna kiiresti sellistest küsimustest hoiduma.

      Miks on küsimuste esitamine riskantne, eriti häbelike inimeste jaoks? Üks põhjus on see, et need on seltskondlikult väga olulised, kuid nendega kaasneb oht olla ebaviisakas. Üksteist õpitakse tundma küsimuste abil, ent arusaamad, mis on vastuvõetav, mis mitte, on erinevad. Selleks et õppida kombeid ja tundlikkust, mis sobib mingi kultuuriga, tuleb olla tähelepanelik. Me omandame lapsepõlves terve hulga sotsiaalseid reegleid, näiteks mitte vahele segama, endast mitte ülearu rääkima, teisi mitte häirima. Õpime, et neid või selliseid asju teha on vale, need tekitavad piinlikkust ega ole vastuvõetavad. Kuid et kombed muutuvad, erinedes isegi ühesuguse taustaga, aga eri vanuses inimeste puhul, on alati võimalus kogemata ebaviisakas olla. Võib-olla kardavad häbelikud inimesed ülearu teha vigu ja nende tagajärgi, nii et neile on seltskonnaelu justkui miiniväljal plahvatusohtlike lõhkekehade vahel laveerimine. Ehk on vead neile liiga tähtsad, justkui teeks (tahtmatu) ebaviisakus neid kõlbmatuks või vastuvõetamatuks või koguni eemaletõukavaks. Või on mõnel juhul olnud lapsepõlve vigadel raskeid tagajärgi.

      Teadmisest, mis on viisakas, mis mitte, on kindlasti abi, aga lapsepõlves oleme kõik saanud korraldusi, mida on raske teoks teha, näiteks: „Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!“ ja „Ära vahi mind sellise näoga!“, seega ei piisa üksnes reeglite teadmisest. Alati on erandeid, mida tuleb kohandada konkreetsete oludega. Häbelikkus teeb aga inimesed ebakindlaks, pärsib neid liialt, et nad võiksid üritada midagi teisiti teha. Kui niisugune asi juhtub, tuleb vääritimõistmine kergelt. Näiteks mõtleb üks inimene: „Kui ta tahaks, et ma teaksin, küllap ta siis ütleks mulle.“ Ega esita küsimusi, sest ei taha olla pealtükkiv. Aga teine inimene mõtleb: „Ta ei küsi kunagi, järelikult ei tunne ta huvi.“ Ning mõlemad on vait, ehkki tegelikult ei taha seda kumbki.

      Tõenäoliselt annab miinivälja üle kergemini läbi rääkida, kui õppida teiste suhtes tähelepanelik olema. Oluline on õppida signaale vastu võtma ja viltu mineku korral vigu parandama. Kumbki neist ei õnnestu, kui olla endast liiga teadlik. Häbelike ja sotsiaalärevuses inimeste eneseteadlikkus ning endale keskendunud tähelepanu võivad teha nad teiste suhtes vähem tähelepanelikuks ja nad võivad kogemata teisi solvata. Samal ajal on häbelikele ja sotsiaalärevuses inimestele väga oluline, et nad ei oleks ebaviisakad ega solvaks kedagi. Niimoodi on häbelikud ja sotsiaalärevuses inimesed mõlemat pidi hädas.

Kultuurierinevused

      Häbelikkust esineb kõikjal maailmas, kuid mitte ühesugusel määral. Muidugi pole keegi veel jõudnud koguda andmeid häbelikkuse esinemisest igal maal ja igas kultuuris, ent ikkagi on hakatud tegema esimesi üldistusi. Näiteks esineb Iisraelis häbelikkust kõigest ühel kolmandikul, aga Jaapanis kahel kolmandikul noortest täiskasvanutest.

      Soolisi erinevusi ei paista häbelikkuse puhul eri kultuurides olevat, sundides oletama, et seda esineb võrdselt nii meestel kui ka naistel. Ometi on kultuurilisi erinevusi selles, kuidas naiste ja meeste häbelikkust mõistetakse ja sellele reageeritakse. Üldiselt on seda iseloomujoont peetud rohkem naiselikuks kui mehelikuks ning naiste puhul vastuvõetavamaks kui meeste puhul. Häbelik keskealine naine võib jäädagi häbelikuks ega näe selles probleemi, kui ta elab tavapärast perekeskset elu, keskendudes tuttavale sõpruskonnale. Häbelikud mehed aga leiutavad ja kasutavad viise, kuidas teiste eest oma häbelikkust varjata. Nad õpivad pugema „mängureeglite“ varju, töö või äri taha, omandades rolli, mida läheb mingi ülesande täitmisel vaja, segamata end isiklikult sellesse. Igal pool ja mõlema soo hulgas teatakse, et väike naps vähendab suhtlemispärsitust, ja nii kasutavad häbelikud samuti kui sotsiaalärevuses inimesed alkoholi abi, et end paremini tunda ja enesekindlust süvendada.

Järeldused

      Häbelikkus ja sotsiaalärevus on kahtlemata lähedalt seotud. Nende sümptomid ja mõjud langevad paljus ühte, seega on põhjust arvata, et strateegiad, millest on abi olnud sotsiaalärevuse puhul, aitavad ka häbelikkusest jagu saada. Selle asemel et öelda iga kord sotsiaalärevus ja häbelikkus, on kasutatud siin raamatus edaspidi mõistet sotsiaalärevus, eeldades, et öeldu kehtib nii häbelikkuse kui ka sotsiaalärevuse kohta. Probleemiga tegelemise kõiki strateegiaid on kirjeldatud nõnda, et neid saab rakendada sõltumata sellest, kas domineerib üks või teine probleem.

Mida tuleks arvestada

      • Häbelikkus on üldine probleem, ehkki peaaegu pool selle all lapsena kannatanutest saab sellest täiskasvanuna üle.

      • Häbelikkuse sümptomid sarnanevad sotsiaalärevuse sümptomitega.

      • Häbelikkus erineb introvertsusest. Introvertsed inimesed on vähem seltskondlikud kui ekstravertsed, häbelikud inimesed võivad olla nii introvertsed kui ka ekstravertsed.

      • Häbelikkusel on mitmesuguseid mõjusid, mis sarnanevad sotsiaalärevuse mõjudega, hõlmates elu kõiki külgi, nii tööalaseid kui ka isiklikke.

      • Häbelikkusel on nii eeliseid kui ka puudusi ja see võib olla võluv loomuomadus. Seltskondlik elu võidab, kui haarab kõige erinevamaid inimesi: nii häbelikke ja pidurdatud käitumisega kui ka jultunud ja pidurdamatu käitumisega inimesi.

      • Häbelikud inimesed kardavad sageli olla ebaviisakad või teisi solvata ja püüavad seda viga mitte teha.

      • Arvatavasti on häbelikkusel mõningaid kultuurierinevusi, aga pole erilist vahet esinemissagedusel meeste ja naiste puhul.

      • Edaspidi kasutatakse ka häbelikkusele viidates mõistet sotsiaalärevus.

      3. Kas sotsiaalärevus läbib kõiki mõtteid? Mõtlemise keskne osa

      Sotsiaalärevus lähtub mõtetest. Sotsiaalärevuses