Stseene meie elust. Johanna Reeds

Ja ka praegu tundis Norman kuivust suus.

      “Kas läksite tööle?”

      “Jah, oma kauplusesse. Mul on noorpaaride salong.”

      Norman noogutas hajameelselt, vaadates tähelepanelikult pimedusse nende ümber. Kui mõni kurikael siin kusagil ringi hulgub, tuleb valmis olla. Norman ei tahtnud, et tema kaaslane hätta satuks.

      Sara ohkas. Nad olid juba oma tänavale jõudnud, aga Sara polnud ikka veel välja selgitanud, mida tahtnud oli.

      “Kas te jalutate nii hilja sellepärast, et inimestega mitte kohtuda?” küsis ta.

      “Ära arvasite, kuid nagu näete, see ei aidanud.”

      Sara valgustas tema nägu taskulambiga, et veenduda, kas mees teda mitte ei narrita. Kuid Normani silmad olid läbitungimatud.

      “Rääkige mulle nendest huligaansustest,” pani mees ette, varjates silmi taskulambi valguse eest.

      Sara ei taibanud, miks ta oli nõus mehele vastama. Kui ta jõudis sõnadeni “värvi mind” William Colemani garaaži seinal, hakkas Norman naerma.

      “Ma ei näe mitte midagi naljakat selles, et elatunud inimesega selliseid häbematusi tehakse,” ütles Sara vihaselt.

      “Ma olen seda kunstnikku näinud! Vana naine lühikeste hallide juustega.”

      “Missis Coleman?” ei uskunud Sara. “Miks oli temal tarvis garaaži seina sodida?”

      “Ma ei tea, kes ta on, aga võin vanduda, et nägin oma silmaga, kuidas see austatud leedi eelmisel nädalal garaaži seina pintseldas. Tõsijutt!”

      “Aga kõik muu?”

      Sara kehitas õlgu. Tundub tõesti, et missis Coleman – kaval ja taibukas olend – võis selle kirja garaaži seinale meelega teha, et tema abikaasa huligaanide peale kaevates endast välja läheks. See paarike oma käitumisega oli Sarat juba varemgi imestama pannud.

      Parkerite majas süttis valgus ja Sara lisas sammu. See veel puudus, et naabrid teda selle hulguse seltsis tabaksid. Pole kuigi meeldiv, kui nad hakkavad ka teda röövimistes osalemises kahtlustama!

      “Jõudsimegi kohale!” teatas Norman, peatudes Sara maja vastas ja kui naine jalgväravat avas, lisas:

      “Kuna ma heitsin valgust ühele nendest salapärastest nurjatustest, võiksite teie paluda oma noori sõpru, et nad mind rahule jätaksid. Ma ei tahaks oma maavaldusele veekraavi ümber kaevata.”

      “Polekski mõtet. Poisid ületavad selle parvedel.”

      Olukorra absurdsus ajas Normanit naerma. Kui ta naeris, muutus ta veelgi vastupandamatumaks ja Sara oleks teda hea meelega veel kord suudelnud.

      “Norman, kui te käituksite nagu normaalne inimene,” ütles ta ohates, “poleks meil teiega mingeid probleeme.”

      “No muidugi,” heitis mees kerge irooniaga, “usun, et mul oleks õige aeg alustada binoklitega äritsemist – eks varsti algab minu totaalne jälgimine.”

      “Kas teil on midagi selle vastu, et meie kandi inimesed end ohutult tunneksid?” imestas Sara, mõistmata mehe ärritust.

      “Sugugi mitte. Ma vaidlen vastu vaid sellele, et süütud inimesed selle all kannatavad.”

      “Kas tahate öelda, et teil ei ole midagi varjata?”

      “Mõistsite mind õigesti, preili!” Norman naeratas laialt. “Öised valvekorrad on teid nuhiks muutnud.”

      Norman pöördus ja hakkas oma maja poole sammuma.Häiritud vestlusest kangekaelse naabriga, läks Sara samuti koju, selle asemel et patrullimist jätkata. Tänaseks aitab.

      Ta sulges ukse ja nõjatus seljaga vastu seda. Norman oli musta töö ära teinud: juhtis ta tähelepanu kõrvale ja haaras otse oma embusesse.

      Kurat küll! Sara suundus vannituppa, tee peal riideid seljast koorides ja vaibale pildudes. Kas see pole mitte sümboolne? Esimene mees, kelle ta leidis pärast Nicki surma natukenegi huvitava olevat ja kes meenutas talle, et ta on naine, kutsudes temas esile iha, on inimesepelgur või, veelgi hullem, jalgalasknud kurjategija.

      Oleksin pidanud talle kõrvakiilu andma, kui ta suudlema ronis, taipas Sara hilinenult.

      Samal ajal istus Norman pimedas akna all ja vaatas, kuidas naabri juures süttisid üksteise järel lambid. Ta oli püüdnud Sarat hirmutada, kuid sellest polnud midagi välja tulnud – naine polnud argade killast.

      Lõpuks jõudis Norman järeldusele, et ta peab kiiresti linnast ära sõitma, enne kui ta Sarat uuesti suudleb või veel midagi hullemat juhtub.

      Homme. Homme hommikul sõidab ta selle maja juurde, mida ta peaaegu iga päev vaatamas oli käinud. Ilma igasuguse ettevalmistuseta teeb ta seda, mille pärast ta sellesse linnakesse tuli: kohtub oma isaga.

      6. peatükk

      JÄRGMISE PÄEVA VARAHOMMIKUL istus Norman autos isa maja vastas. Närvid olid viimseni pingul.

      Mine ja koputa uksele, käskis ta ennast, lõpeta see asi ükskord ära! Ja pärast seda tuleb sul Saint Edmundist otsekohe lahkuda, Sara Cole’i võludest kaugemale.

      Norman lõi peopesaga tugevasti vastu rooli.

      Miks see juhtus minuga just praegu? Miks just praegu komistasin ma naisele, kes suudab minus tundeid elustada? Miks, selle asemel, et keskenduda kohtumisele isaga, olen ma haaratud mõtetest naisest, kel on suured pruunid silmad ja süda, mis on avatud kõigile abivajajatele?

      Norman ohkas sügavalt ja pööras oma tähelepanu Gerard Bakerile. Isa ammune äraminek perekonna juurest oli põhjuseks, et Norman pole siiani suutnud oma eraelu korraldada, et kogu tema elu sisu oli töö ja ta oli muutunud inimpelguriks. Kui ta oma minevikus lõpuks selgusele saab, tekib tal ehk võimalus alustada normaalset elu.

      Aeg läks. Norman sundis end autost väljuma. Ta sammus ukse juurde ja koputas kergelt. Ei möödunud viit sekunditki, kui uks avanes ja aeg peatus.

      Norman oli sellest hetkest mõelnud ja unistanud peaaegu kakskümmend aastat, kuid praegu, kohtudes oma isaga näost näkku, ei teadnud ta, mida öelda. Mõlemal olid tumepruunid kastanivärvi juuksed, kuigi Gerardil, tõsi küll, juba hallisegused. Ka kehaehituselt olid mehed sarnased – pikka kasvu, laiaõlgsed. Baker vanemal oli siiani lame kõht, kuigi ta oli juba üle kuuekümne.

      “Kui oled kaupmees või suli, siis ära viida aega. Mul ei ole hinge taga pennigi,” soovitas Gerard keerutamata.

      “Usun meeleldi.”

      Norman surus rinnus alla kahjutunnet.

      Ta ei soovinud, et tal tekiks mingid tunded isa vastu, sest see oleks tähendanud, et vanamees talle midagi tähendab. See aga ei vastanud tõele.

      Gerard Baker arvas ilmselt, et tema ukse taga seisab mingi poolearuline. Tema silmadesse ilmus ärevus, ta tõmbus tagasi eeskotta ja valmistus ust sulgema, kuid Norman jõudis jala vahele panna.

      “Oota! Ma olen Norman!”

      “Jumal küll!” pomises Gerard ja ta silmis vilksatas lootusesäde.

      Jälle oli Normanil tunne, nagu lööks ta maaslamajat.

      Kuid kui ta meenutas noorema venna nägu, kelle sotsiaaltöötajad igaveseks ära olid viinud, aitas see tal süütundest vabaneda.

      “Astu sisse, Norman, astu sisse, palun!” lausus Gerard segaduses olles ja ust laiali lahti tehes.

      Norman astus üle läve ning isa tegi liigutuse, nagu tahaks ta poega emmata. Too aga sirutas tõrjuvalt käe ette. Gerard peatus ja ilmselt olukorda mõistes, noogutas aeglaselt.

      “Võta istet, pojake.”

      Mis siis ikka, mõtles Norman, võib ju ka istuda. Istume, räägime, ja ma esitan paar küsimust. Näiteks, miks ta perekonna maha jättis? Miks ta varastas minult ja Arthurilt poisikesepõlve ning nooruse? Kuidas ta üldse sai oma lastega nii alatult käituda? Pärast seda lähen ära ega meenuta teda enam kunagi.

      Vaadanud tillukese