Stseene meie elust. Johanna Reeds

on minust küll heal arvamusel, mõtles Norman, kuid ma ei pea sellele naisterahvale, kes lapsehoidjana käitub, aru andma. Ta silmitses Sara kõhna kuju, vaatas suurtesse pruunidesse silmadesse ja tundes tema vastu külgetõmmet, krigistas hambaid, püüdes sellega oma nõrkust varjata. Teisel ajal ja teises kohas oleks ta kahtlemata tiiba ripsutanud, kuid mitte siin, Saint Edmundis. Siia oli ta tulnud tähtsa asja pärast, nii et romaanideks siin aega ei jätku.

      “Igal juhul olen ma kindel, et kui Jimmy teie krundile ilmus, oli tal selleks tõsine põhjus,” teatas Sara kindlalt, kuna tundis Jimmyt juba titeeast peale. Poiss ei olnud huligaan.

      “Kõigepealt tõestage mulle, missis Cole,” ütles Norman aeglaselt, “et see väike koletis midagi halba ei tahtnud.”

      “Jimmy on heasüdamlik ja tõsine poiss. Ja peale selle on ta geenius.”

      Sara läks otsustavalt Normani juurde ja võttis tema käest altpoolt küünarnukki kinni. Vaba käega surus ta lahti mehe tugevad sõrmed ja vabastas Jimmy punaseks läinud kõrva. Tema pilk langes uuesti armile, mis jooksis üle käe päevitunud naha. Norman hingas järsult sisse ja Sarale tundus, et tema sisemuses lahvatas leek.

      See ei meeldinud talle ja ta lausa tõukas Normani käe eemale. Ta poleks pidanud seda inimest puudutama. Oma kahekümne seitsme eluaasta jooksul oli Sara biovooludest nii mõndagi mõistnud.

      “Jimmy pole selline poiss, kes inimestele ebameeldivusi põhjustaks,” ütles ta, hakates millegipärast kiiremini hingama. “Ta armastab raamatute taga istuda või midagi meisterdada. On ju nii, Jimmy?”

      Poiss suunas pilgu oma hiljutiselt piinajalt naisele, kes ümbruskonna lapsi sageli küpsistega kostitas ja vahel koos nendega isegi jalgpalli mängis, ning noogutas.

      “Ma tulin ainult ütlema, et tema sildi tõttu puu küljes võib tulla ebameeldivusi. Kuid ta hüppas nii ootamatult majast välja, et ma hakkasin kartma ja pistsin jooksu.”

      “Jah, loomulikult,” lausus Norman irooniliselt. Ta ei uskunud poisi sõnu – oli ta ju ise kunagi paras võrukael olnud. “Kui keegi sellele sildile tähelepanu pööraks, poleks mul mingeid ebameeldivusi.”

      “Oleks küll,” vaidles Jimmy vastu. “Keegi…”

      “Jimmy,” katkestas teda Sara, “on sul kõik?”

      “Jah!” imestas too.

      “Kas tõesti?” salvas Norman skeptiliselt huuli kõverdades.

      Oleks rumal jätkata vestlust Bakeriga, kui Jimmy on juba vabaks saanud ja võib takistamatult ära minna, otsustas Sara ja kamandas:

      “Marss koju!”

      Jimmyt ei olnud vaja veenda. Ta pistis punuma, nii et päkad välkusid. Sara vaatas jälle naabri poole. Ta oleks tahtnud ära minna ja teha nägu, et Norman Bakerit pole maailmas üldse olemas. Kuid too oli tõstnud käe ja kohendas häiritult oma juukseid. Sara nägi jälle arme. Need tundusid vanana, kuid nende järgi otsustades oli vigastus olnud tõsine. Küsida, kuidas ta need saanud oli, Sara loomulikult ei kavatsenud, sest uudishimu oli teda juba kord alt vedanud.

      “Millised jubedad armid teil on!”

      “Traat lõikas.”

      “Imelik…”

      “Okastraat, selline, mida harilikult vangla müüridele pannakse,” selgitas Norman järsult. “Just selline traat.”

      “Ooo!”

      Mismoodi ta end sellise traadiga, mida vanglamüüride peal kasutatakse, vigastada sai? Kui ta just… Oh ei, seda ei saa olla! Sara taganes paar sammu, olles häiritud hirmsast mõttest, mis talle pähe tuli. Kas tõesti lõikas traat talle kätte, kui ta üle müüri ronis? Kui ta põgenes… vangist?

      Jälgides naise näoilmet ja seda, kuidas ta silmad hirmust ümmarguseks muutusid, oli Normanil päris lõbus. Kui kergesti sattus tema naaber õnge otsa väljamõeldisega vanglamüürist. Tegelikult oli ta okastraadiga sisse lõiganud teismelisena, kui oli aidanud nooremat venda Arthurit.

      Nähes, kuidas Sara nõutuks muutus, tundis Norman end peaaegu süüdi, et naise segadusse ajas. Kuid ainult peaaegu. Sest kui see kaunitar teda endiseks kurjategijaks peab ja seetõttu ta rahule jätab, ongi hea. Tal ei ole plaanis jääda Saint Edmundise kauemaks kui vaja.

      Veetleva naabrinna näo järgi otsustades ei tahtnud ka tema rohkem suhelda.

      Norman teadis Sarast kõike. Selle informatsiooniga oli teda varustanud majaomanik Nahum Lazarus, kes oli vaid unustanud öelda, et Sara on kaunis naine. Tema suured tumedad soojad silmad, raamitud tihedate ripsmetega, sarnanesid hirve omadele. Sara väljanägemine oli nii suurepärane, et ükski mees ei oleks saanud teda märkamata mööda minna. Lühidalt – Sara kujutas endast naist, kelle õlale oleks Norman tahtnud toetada oma väsinud pea. Kuid ei, seda ta ei tee. Ta ei lähe naisele ligilähedalegi. Praegu vajas ta üksindust, mis antud eluhetkel oli tema jaoks tunduvalt vajalikum kui kõige etem naisterahvas.

      “Võin kihla vedada, et kõik ümbruskonna nagamannid kasutavad häbenemata teie headust ära. Peab olema äärmiselt usaldav, et uskuda seda, mida see nolk siin kokku rääkis…”

      “Loomulikult ma usun teda!” hüüatas Sara tuliselt. “Jimmy ei ole kunagi kellelegi mingeid ebameeldivusi põhjustanud. Ta on eeskujulik laps, lisaks veel väga andekas. Ta ei hakkaks mingi koerustüki pärast võõrale territooriumile tungima.”

      “Teie Jimmy on poisike.”

      Normani sõnades lõi jälle lõkkele ärritus kohalike võrukaelte pärast, nihutades tagaplaanile vallatud mõtted naabrinna võludest. Elu oli teda õpetanud oma emotsioone alla suruma.

      “Aga poisikesed teevad alati koerusi,” lisas ta. “See, et see Jimmy lugeda armastab, annab talle vaid võimaluse sisse kukkudes veelgi osavam olla.”

      “Te ei oska endale ettegi kujutada, kui sügavalt te eksite!” vihastas Sara ja unustas hetkeks isegi, et Baker võib olla jooksus kurjategija. “Kas teie ei teinud lapsepõlves kunagi midagi sellist, millest täiskasvanud aru ei saanud?”

      Norman surus hambad kokku. Sara oli enda teadmata haigele kohale astunud. Mehe mällu kerkis päev, kui tema, üheteistkümneaastane poisike, saadi kätte kohaliku kohtuniku kabinetist.

      Norman mäletas hämmastavalt eredalt kõige pisemaidki detaile sellest halvast päevast. Kuidas ta aknaklaasi lõhkus, et kabinetti sisse saada, kuidas ta muukrauaga vana metallkapi avas, kuidas palavikuliselt tuhnis toimikutes, et leida seda, mida tal nii väga vaja oli. Ja ta mäletas hästi kohtutöötajate vihaseid nägusid, kui nad ta kuriteopaigalt tabasid.

      Tookord otsis Norman oma venna toimikut, et saada teada, millisesse lastekodusse Arthur viidi. Selle lastekodu, kus Norman ise elas, töötajad keeldusid talle venna uut aadressi andmast, aga Norman tahtis lihtsalt oma venda külastada ja vaadata, kuidas temaga seal ringi käiakse. Peale Normani ei olnud tal ju kedagi. Kuid inimesed, kes ta kohtuniku kabinetis tabasid, riputasid talle külge “raske teismelise” sildi, soovimata teda äragi kuulata.

      Normani põsesarnadele kerkisid mügarad. Kõige hirmsam selle loo juures oli see, et tal ei õnnestunudki venna aadressi teada saada ja nii pole ta teda enam kordagi näinud. See piinas Normani siiani enam kui süüdistus huligaanitsemises.

      Jah, vastas ta mõttes Sara küsimusele, ka mind ei mõistetud ükskord õigesti. Aga mis siis sellest?

      “Mister Baker?”

      Sara pehme hääl tõi ta tagasi olevikku. Norman neelas alla kurku kerkinud klombi ja ohkas raskelt.

      “Olgu, unustame Jimmy. Aga mida te ütlete nende kahe kohta, kes enne teda siin olid? Miks kohe, kui ma selle sildi üles panin, hakkasid kõik siia lendama justkui kärbsed meepoti peale?”

      “Mida te Jimmyga teinud oleksite, kui ma poleks teid peatanud?” küsis Sara vastuse asemel.

      “Ma sain aru, et tal ei ole midagi tarka teha, sellepärast otsustasin anda talle tegevust – rohimist oma tagahoovis,” ütles Norman, mõistes, et ka see vastus naisele ei meeldi.

      “Tahtsite