Truu petis. Helena Norman

e>

      1. peatükk

      ARIEL DONALDS JÕUDIS just kohvi lõpuni juua ja kavatses uuesti tööle hakata, kui helises telefon. Enne vastamist vaatas Ariel kella. Pool seitse õhtul – just see aeg, mil sõbrannad talle helistama hakkavad. Kuid täna ei tahtnud Ariel tühipalja lobisemisega aega raisata. Töö väitekirja kallal oli täies hoos ja ta kartis arutlusniidi katkemist.

      Suutmata otsustada, kas võtta toru või mitte, seisis Ariel segaduses telefoni juures, tehes endale etteheiteid, et polnud siiani numbrimäärajaga aparaati ostnud.

      Samas ei jäänud telefon ikka vait.

      Aga järsku on midagi tähtsat? vilksatas Arieli peas. Näiteks on ema või isaga midagi juhtunud…

      Viimane mõte tegi Arieli murelikuks ja ta võttis kähku toru.

      “Miss Donalds? Teid tülitab John Alex, abieluagentuuri Hymenaios direktor.”

      Arieli rinnust pääses kergendusohe. Jumal tänatud, vähemalt ei ole see mõni tema lobisemishimulistest sõbrannadest. Tähendab, hetke pärast saab ta oma töö juurde tagasi pöörduda.

      “Oo, mister Alex!” lausus ta sõbralikult. “Tere päevast. Te pole mulle nii ammu helistanud!”

      “Noh, tuleb märkida, et ka teie, miss Donalds, ei ole endast kaua märku andnud,” pareeris agentuuri direktor. “Kuidas teil läheb?”

      “Tänan küsimast, pole viga. Ainult tööd on palju.”

      “Mis siis ikka, sellisel juhul asume kohe asja kallale. Mul on teile üks äärmiselt huvitav ettepanek.”

      “Kas järjekordne kavaler? Tänan, mister Alex, aga… Mõistate, ma otsustasin enam mitte…”

      “Oodake, miss Donalds, kuulake mind enne ära! Vaadake, see ei ole mitte tavaline ettepanek. Õigemini on see isegi väga ebatavaline. Kuid ma ei tahaks nii tähtsat küsimust telefonis arutada. Kas teil oleks võimalik nädala sees meilt läbi astuda?”

      “Mister Alex, aga mina…”

      “Millal teile sobib? Nimetage päev ja ma saadan teile auto järele.”

      “Auto kliendile järele? See on midagi uut!”

      “Sellepärast, et see on minu ettepanek, nagu ma juba ütlesin, ja see ei kuulu tavaliste hulka. Palun teid, miss Donalds, tulge siia. Olen kindel, et teil ei ole raisatud ajast kahju.”

      “Noh, olgu. Kas teile sobib… ülehomme? Ülehomme kell kümme hommikul.”

      “Suurepärane, miss Donalds. Kohtumiseni!”

      Toru ära pannud, muutus Ariel süngeks ja hakkas erutatult mööda tuba kõndima. Tuju oli täiesti rikutud. Ariel oli enda peale tige, et järjekordselt ei olnud ta üles näidanud kindlameelsust ja loobunud Hymenaiose teenustest. Nüüd peab ta Bostonisse sõidu tõttu terve päeva kaotama, sest Manchesterist on sinna poolteise tunni sõit.

      Mis kõige hullem – see on ju täiesti mõttetu, mõtiskles ta, vaadates süngelt välja aknast, mille taga udutas aprillikuu vihm.

      Ariel Donalds oli hiljuti saanud kolmekümne aastaseks. Selleks ajaks olid teised Uus-Inglismaa naised jõudnud soetada mehe ja paar lastki. Aga Arielil polnud siiani peigmeestki, rääkimata abikaasast. Ja mitte ainult ei olnud, vaid polnud ka ette näha. Vaatamata abieluagentuuri töötajate pingutustele, mida nad olid viimase kahe aasta jooksul teinud.

      Ei, Ariel pole sugugi näotu ega ka mitte karjäärinaine. Lihtsalt niimoodi on kujunenud. Ta oli vist liialt kaua aega pühendanud ülikooliõpinguile ja seejärel tööle koolis. Sel ajal, kui teised tütarlapsed sobivat noormeest otsisid, muretses Ariel selle pärast, kuidas valitud erialal täiuslikkust saavutada. Ta ei märganudki, kuidas aastad lendasid. Kui ta ärkas, avastas ta, et kõik temavanused vähegi normaalsed mehed on hõivatud.

      Kaks aastat tagasi oli Arielile tehtud ettepanek hakata õppima aspirantuuris, et ta hiljem saaks Bostoni pedagoogilise instituudi õppejõuks. Mõte meeldis talle. Talle imponeeris palju enam töö üliõpilaste kui lastega. Samas, koolist lahkudes oli Arielil palju rohkem vaba aega ning ta kavatses seda kasutada peigmehe otsinguiks.

      Ta alustas õpinguid kohe, kui oli koolist lõpparve võtnud ja asus kirjutama väitekirja. Tõsi, tööde maht ei vähenenud, kuid vähemalt oli tal nüüd vaba graafik.

      Väikesevõitu Manchesteris peigmeest leida oli täiesti mõttetu ja seetõttu pöördus Ariel Bostoni abieluagentuuri Hymenaios poole. Seal testiti teda põhjalikult ja tema andmed pandi kataloogi. Seejärel hakati valima sobivaid tulevase mehe kandidaate. Alguses suhtus Ariel asjasse suure innuga. Selgus, et päris palju kolmekümne-, neljakümneaastasi mehi soovib endale elukaaslast leida ja temaga seaduslikku abiellu astuda. Kuid kandidaatidega kohtumisel Arieli entusiasm kustus.

      Mitte ükski neist ei olnud ligilähedalgi tema ideaalile. Eranditult kõik mehed olid mingite puudustega. Ühed olid rumalavõitu, kerglased inimesed, kes ei olnud elus midagi saavutanud ega püüdnudki millegi poole. Teised, vastupidi, olid jällegi väga pragmaatilised, südametud egoistid, kes olid kaotanud oskuse oma partnerit mõista. Nende ebatäiuslikust välimusest polnud mõtet rääkidagi. Sarmikad ja nägusad mehed Hymenaiosesse ilmselt ei pöördunud, aga pisutki sümpaatsemaid mehi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja veel sai Ariel üsna pea aru, et lausa pool agentuuri klientidest ei püüelnudki tõsise suhte poole. Lihtsamalt öeldes – olid seiklusteotsijad. Tõsi küll, mõnega sugenes vahel kerge romaan. Samas midagi tõsisemat sellest ei tulnud. Oma abieluodüsseia teise aasta lõpuks tundis Ariel end lõputult väsinu ja pettununa.

      Viimased kolm kuud ei olnud ta Hymenaiosesse helistanud.

      Piisab ajaraiskamisest kasutu ettevõtmise peale, ütles ta endale.

      Tänane mister Alexi kõne oli äärmiselt üllatav. Eriti pani Arieli imestama, et helistas agentuuri direktor ise. Sellist asja polnud varem juhtunud. Reeglina helistas keegi agentuuri reatöötajatest. Nüüd murdis ta pead, mõeldes selle üle, mida see võiks tähendada.

      Meenutades mister Alexi ebatavalist ettepanekut, turtsatas Ariel nõutult. Mida mees silmas pidas? Äkki on tegemist mingi eriti kapriisse tegelasega? Või pöördus Hymenaiosesse mõni professor, kes vajab kõrgintellektiga naist? Igal juhul ei kahelnud Ariel, et kasu sellest tutvusest ei tõuse. Kuid nüüd oli juba hilja meelt muuta.

      Olgu, jumal temaga! lõi Ariel laua taha istudes käega. Lähen nende juurde viimast korda ja ütlen, et nad mind kataloogist maha võtaksid.

      Hymenaiosest saadetud auto veeres maja juurde täpselt kell kümme hommikul. Ja milline oli Arieli üllatus, kui ta rooli taga mister Alexit nägi!

      “Otsustasin ise teile järele tulla,” selgitas ta, aidates naisel esiistmele istuda. “Mõtlesin, et on parem, kui me kõik tee peal läbi arutame.”

      Ariel ei vastanud midagi, raputas ainult kohmetult pead. Vaevalt olid nad jõudnud peateele välja sõita, kui mister Alex palus oma kaaslaselt luba suitsetada.

      “Andke siis mulle ka juba sigaret,” ütles Ariel. “Pagan, nagunii pean nikotiini sisse hingama!”

      “Tähendab, te ikka suitsetate?” küsis Alex naeratades. “Aga ankeedis te ei märkinud seda.”

      Ariel heitis mehele sünge pilgu.

      “Ma ei mõista, kuidas see asjasse puutub?” kähvas ta kasvava ärritusega. “Ja üldse, kallis mister Alex, ehk oleksite nii kena ja räägiksite minuga ilma vihjeteta? Tõepoolest, miks selline tobe salalikkus? Keda te mulle püüate sokutada? Araabia šeiki või?”

      Mees hakkas naerma, kuid Ariel püüdis tema naerust pingutatuse, mis teda veel enam ettevaatlikuks tegi.

      “Noh?” nõudis ta. “Kas saan teilt lõpuks veenvaid selgitusi?”

      “Ärge olge nii tuline, ma räägin kohe kõigest,” püüdis mees teda lepitada. “Esialgu tahaksin üht-teist täpsustada.”

      Alex vaatas Arieli uuriva pilguga.

      “Miss Donalds, öelge, kas teie elutingimused on viimasel ajal muutunud? Ma pean silmas tööd. Sest, kui ma ei eksi, töötate te kodus, mitte kontoris?”

      “Jah, ma töötan kodus. Kirjutan väitekirja geograafia õpetamise meetoditest koolis.”

      “Ja kui kaua te seda kirjutada kavatsete?”

      “Raske öelda.