Ülikond. Mehis Heinsaar

Itski silmades ning hetkeks jättis julgus Leo maha.

      „Ja kui ma miskipärast nõustuma ei peaks, mis siis?”

      „Sel juhul, palun, võite hakata tagasi astuma.”

      „Üksi?”

      „Loomulikult üksi. Kui arvate, et mul on terve päev aega teid edasi-tagasi kantseldada, siis küll eksite. Pean isandal aitama täna veel kolm ülikonda valmis õmmelda. Nii et otsustage kähku.”

      Leo Roosimölder pigistas silmad kinni ja püüdis veel kord kiiresti ja hoolikalt kõik läbi mõelda: esimese asjana ilmusid ta silme ette nood kägaras inimskeletid, keda ta teel kohanud oli ja kelle endised omanikud väljapääsu otsides nälja ning kurnatuse kätte olid surnud. Ei, ei, tagasi ei lähe. Või mida tal siis nii väga kaotada oli? See armetu, omadega rappa jõudnud eluraasuke? Pealegi, raha ja uut ülikonda oli nii või teisiti hädasti vaja.

      „Noh?”

      „Hea küll, olen nõus,” noogutas kunstnik.

      „Sel juhul, teie teenistuses!” sõnas mehike kerge kummarduse saatel ja koputas uksele.

      Kümmekonna rütmilise koputuse peale vajus uks iseenesest lahti ja nad sisenesid suure toa mõõtu madala võlvlaega ruumi. Kohe ukselävel lõi Leole vastu sedavõrd hingemattev ja ebameeldiv lehk, et tal silmapilk süda pahaks läks ning ta sinnasamasse ukse kõrval olevasse pange kogu oma mao sisu tühjendas, mispeale mehike talle abivalmilt hobusekusekollase vedelikuga pudelikese ulatas.

      „Jooge, see aitab,” sõnas ta.

      Leo neelas paar lonksu kibedamaitselist vedelikku, ja ime küll, see aitaski. Ebameeldiv lõhn küll ei kadunud ruumist, kuid iiveldama enam ei ajanud.

      Teatava kõhedustunde ja uudishimuga silmitses Leo nüüd tuba, kus pidi kohtuma tundmatu peremehega. Tahmunud laes rippus üksainus helekollaselt lõõmav pirn, mille ümber sumisesid kärbsed ja mis vahepeal närviliselt surises. Igas toanurgas seisis suur, tammine riidekapp. Ühe kapi uks oli irvakil ja Leo nägi seal rippumas hulka roosasid ülikondi. Kohati mahakoorunud tapeediga ja võidunud seintel oli samuti sarnaseid rõivaid naelte otsas näha. Selle kõige järgi võis arvata, et ta üsna tööka rätsepa juurde on sattunud. Ülikondi paistis igas suuruses, lastele sobivaid mõõtusid ja pikka kasvu inimestele mõeldud, ka paksudele ja kõhnadele oli rõivaid õmmeldud. Siin-seal maas vedeles poolikuid kangaid ning õmblustöid, needki olid roosat või helepruuni värvi. Mitte kusagil polnud aga näha musti ülikondi, selliseid, mis oleksid meeldinud Leole.