Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Siin ei ole ohutu … mulle tuleb see kõik ootamatult. Tegelikult pidin õhtul külla minema …” Viimase lause ütles Karl küll rohkem iseendale kui Mariale, mõeldes, et see pole samas esimene kord, kui ta Kata juurde ei jõua. Tõsi, esimene kord, kui põhjus pole teleka ees või kõrtsis istumises.

      Karl kõndis veidi edasi-tagasi ja peatus siis eneselegi üllatuseks peegli ees. Kartulikoore värvi salkus ja väljakasvanud juuksed, õhukese traatraamiga ümmargused prillid, ajamata habe, must lukuga sünteetiliselt materjalist jakk ja püksid, veidi irvitavate ninadega paksu tallaga ammu moest läinud vanaroosat värvi saapad.

      Karl taipas, et käib juba viimased viis aastat ühesuguste riietega, neist viimased kaks ka mitte lihtsalt ühesuguste, vaid ühtede ja samadega, ja küsis endalt, kas 35-aastaselt poleks aeg hakata juba täiskasvanu moodi välja nägema? Mitte tingimata nagu Copou oma paar sajandit vana lõike järgi ülikondades, aga miks mitte nagu täiskasvanu: näiteks helesinises pintsakus, valges särgis, rohelistes pükstes. Maria isa mõõtu ma praeguses kostüümis küll välja ei anna, mõtles Karl, olen pigem luuserist kosmosepiloodi – või siiski abipiloodi – moodi, kes tüdruku paksuks pani, ironiseeris ta, kuni teda äratas Maria küsimus.

      “Mis sa ütlesid?” palus ta tüdrukut korrata.

      “Mis see mees sulle andis?” küsis Maria, hääles viimaks ometi ka mingi tunne – kannatamatus, nagu Karlile näis.

      “Ah, mis?” ei saanud Karl ikka veel hästi aru, sammudes edasi-tagasi mööda oma ühetoalise korteri raamatuid täis tuubitud tuba ja mõeldes, kas arvuti sisse lülitamine ja Leale meili dikteerimine on mõistlik või mitte. Ka üliühendust pidi võtab sõna saatmine vähemalt päeva – eeldusel, et Sofial üldse vastavat teenust pakutakse. Ja igal juhul läheks ka nii vastuse saamiseks teist sama kaua. Meiliga võib aga asi võtta kuni nädala.

      “Kes need olid?” küsis ta Marialt, nagu see kõik ei puutuks vähimalgi määral temasse. Ei peaks ju kõigi loogikareeglite järgi puutuma, eks?

      Vastamise asemel vaatas Maria Karli tuima pilguga ja kordas hoopis oma küsimust: “Mis see mees sulle andis?”

      Karl raputas pead ja, torganud käe taskusse, võttis sealt plastkaardi. “Pangakaardi,” kostis ta vaikselt.

      “Kas raha?”

      “Jah, raha,” vastas Karl, mõeldes ähmaselt, et ilmselt puudub Sofial internetipangandus ja koos sellega ka elektrooniline raha. Ja koos sellega, taipas ta, ilmselt ka üliühendus ja kiire võimalus Leaga ühendust saada.

      “Mis professor mulle lahkudes ütles?” küsis ta, teadmata, kas pöördub Maria poole või mõtleb lihtsalt valjult.

      “Et sa tead, kuidas seda kasutada.”

      “Hm, tean või?”

      Ja ühtäkki meenus talle, et teab muidugi, sest see polnud professori isiklik kaart, vaid tema töörühma oma. Sellesama töörühma, kuhu Karlgi kunagi kuulus ja kust ta sunniti lahkuma pärast oma õnnetut ettekannet telliskiviarhitektuurist Marsil. Kuid kaardi PIN-koodi ta mäletas. Kuidas ta saanukski seda unustada, oli ta selle ju ise välja valinud, kui professor oli kurtnud, et ei suuda kunagi seosetuid arve meelde jätta. Karl, kellel oli toona kaardi kasutamise õigus, oli seepeale pannud koodiks aastaarvu, mille tundmist professor kõigilt oma üliõpilastelt une pealt nõudis.

      “Mis aastal avastati Vandekampi süsteemi teiselt esimese maavälise põllu jäänused? Kes seda ei tea, mingu tikkimist õppima?” Just nii armastas professor Mihai Copou alustada sügiseti oma sissejuhatust maavälistesse kultuuridesse ja just see oli ka küsimus, mille valesti vastamine tähendas automaatselt läbikukkumist. Karl ei olnud läbikukkunud. Otse vastupidi, temast oli saanud Copou lemmiküliõpilane ja oleks ehk isegi saanud järglane, kui …

      “Tead mis,” pöördus Karl tüdruku poole, “Ma tean tõesti, mida me selle kaardiga teha saame.”

      “Mida siis?”

      “Me saame minna kuskile, kus keegi ei peksa jalaga uksi maha ja kus me saame rahulikult juttu ajada.”

      “Hea küll,” vastas Maria toonil, mis pani Karlil judinad üle selja jooksma. Ta silmitses seda plikaliku välimusega noort naist, kes käitus isegi mitte nagu täiskasvanu või vanainimene, vaid pigem nagu keegi, kellel polegi vanust. Karl noogutas tüdrukule, vaatas kella ja käivitas arvuti. Kiire pilk kohalikele uudistele kinnitas kahtlusi: Euroopa teaduste akadeemia territooriumil toimunud tulekahjus oli hukkunuid ja vigastatuid, toimunu põhjused on selgitamisel, algatatud on kriminaalasi, nii politsei kui ka akadeemia hoiduvad kommentaaridest, küll aga paluvad kõigil võimalikel pealtnägijatel pöörduda politseisse. Nagu arvata oligi. Loodetavasti on professor elu ja tervise juures.

      Järgmiseks avas Karl oma postkasti. Seal oli kiri Lealt:

      Karl!

      Loodan südamest, et ma ei ole hiljaks jäänud. Valed inimesed said asjast teada ja ma olen seadnud su väga-väga suurde ohtu. Sõltumata sellest, kas tema on sinuga või mitte, soovitan sul Maalt lahkuda. Võimalikult kaugele, mõnda välisilma.

      Ma ei tea, kas sinuga on kõik korras, aga sul on põhjust muretseda. Loodan, et sinuga pole veel midagi hullu juhtunud. Ma tean, et see sõnum ei ütle palju, aga ma ei taha kirja teel kõike öelda. Pealegi usun, et sa said juba aru, et tegu on avastusega, millesarnast ei ole varem tehtud. Selle tulemused ei tohi sattuda valedesse kätesse, sest siis kannataksid paljud süütud. Aga seda sa vist tead juba.

      Sinu Lea

      Karl mühatas, vaatas kella – ta oli kõige rohkem kaks minutit sisse logitud olnud – ja lasi arvutil avada kosmosesadama kodulehe ja otsida endale välja lähitundidel lahkuvate lendude tabeli. Karl vaatas vabade kohtade seisu, lülitas siis arvuti välja, võttis kapist tumesinise kulunud parka ja ütles Mariale: “Lähme siis sinna, kus me saame rahulikult rääkida, eks?”

      Tüdruk noogutas sõnatult, tõusis diivanilt ja nad väljusid üheskoos.

      3

      Nädal aega hiljem maandus Kuala Lumpur Kahel ekspress-süstik Gothia Karli ja Mariaga pardal. Astudes sellelt kuurortplaneedi hiiglaslikku klaasist ja kunstmarmorist reisiterminali, tundis Karl, et on sattunud halba unenäkku – mis liiati ei ole tema enda oma –, aga ka seda, et ta on viimaks ometi elus, üle mitme aasta, mille vältel oli ta end kuidagiviisi nälga suremast hoidnud peamiselt tänu professor Copoule, kes oma suuremeelsuses vahendas Karlile aeg-ajalt tilkuvaid juhuotsi väljakaevamistel või instituudi arhiivis. Et ta on päriselt, täiel rinnal elus. Tõsiasi, et ta seisab silmitsi ohuga, peab langemata otsuseid ja vastutama teiste elude eest näis seda tunnet ainult rõhutavat. Muidugi oli see ka hirmutav, aga eelkõige siiski tagant tõukav, tegudele utsitav tunne, mis pani Karli mõistma oma ülesande suurust, vajadust olla professori usalduse vääriline ja Mariat mitte alt vedada.

      Sõidu ajal oli Karl saanud uudistest teada, et teda otsitakse taga, esialgu veel mitte kahtlusaluse, küll aga tunnistajana. Samuti oli uudistest käinud läbi, et instituudi tulekahjust – nagu toimunut ikka nimetati – pääsesid Brasemann ja Copou, neist kummalgi pidi olema põletushaavu. Hyttynen olla teadmata kadunud, instituudi turvamees hukkunud. Surma põhjust ei nimetatud, ka ei olnud juttugi mingist sissetungist ega relvastatud meestest. Karl sai aru, et mida iganes ta teeb, peab ta tegema ruttu, enne kui tema ja Maria satuvad politsei või – mis veel hullem – nende samade uudistes nimetamata jäänud tegelaste kätte, kelle töömeetoditest oli Karlil juba piisavalt hea ettekujutus.

      Karl oletas, et võib-olla oleks ta Maa peal saanud mõnest ajalehest või teleuudistest põhjalikuma ülevaate, aga Gothia peal pidi ta arvestama tähtedevahelist ruumi kiiresti läbiva laeva piiratud kommunikatsioonivõimalustest tingitud napi uudistevalikuga. Liiati polnud sellel kõigel ülegalaktilises mõttes mingit tähtsust.

      Agentuurid olid oma tippkorrespondendid saatnud Barnardi Tähe ümbrusesse, kus asteroididel ja avakosmoses käis üha ägedam väljakuulutamata sõda Maa ja Marsi Föderatsiooni korrakaitsejõudude ning salakaubakuningate eraarmeede vahel. Lisaks paiskasid väljaanded paanikas pealkirju mingi uue nakkushaiguse leviku kohta. “Sarsaparilla ja Charis karantiinis. Kas