Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

on rase tüdruk.

      2

      Hyttynen oli esimene, kes sõna suust sai. “Kas see on mingi nali?” küsis ta.

      “Karl, ütle nüüd ausalt,” küsis ka Copou, “kas sa tead veel midagi, mida sa öelnud ei ole? Kas sa tead, kes see tüdruk on? Kas sa tead, miks ta … ta rase on?”

      “Ma … ma …” kokutas Karl, katsudes peas erinevaid faktikilde kokku panna. Sofia ürgasukad. Vanamees. Arheoloogilised väljakaevamised. Bioloogilised uuringud. Geenid. DNA. “Täpsemalt: nende geneetiline materjal ei ole kadunud.”

      “Ma ju ütlesin, et ma tean sama palju kui teie. Te nägite, mis Lea ütles …” puterdas ta lõpuks.

      “Jah, aga kas ta rääkis sulle kunagi varem midagi? Oma tööst? Leidudest? Äkki mingitest geneetilistest katsetest?” käis Copou peale.

      “Misasja?” ei saanud Karl aru. Ta meenutas aega, kui tema ja Lea veel koos olid: kaks noort bioarheoloogi, püüdmas teineteist üle trumbata oma tegevuse ja teadussaavutustega. Tundub, et Lea on lõpuks võitnud, tuli Karlile pähe meelevaldne mõte.

      “Ei, ma ei tea midagi,” laiutas ta viimaks käsi. “Lea on alati bioarheoloog olnud. Ja ksenoarheoloogina on ta muidugi samavõrra bioloog kui arheoloog.”

      “Jobu!” Brasemann rusikahoop vastu lauaplaati pani kõik võpatama. “Kas sa ei saa tõesti aru, mida see tähendab? Valén ütleb, et saadetis, info tuleb ise sinu juurde. Ta kasutas sõnu “geneetiline” ja “materjal”. Ja nüüd kõmbib mööda koridori siiapoole üks rase tüdruk. Saad sa põmmpea üldse aru, mida see tähendab? See tähendab …”

      See tähendab, et see tüdruk pole rase mitte inimesest, vaid …

      Karl hingas paar korda sügavalt sisse-välja, et ennast veenda, et see, mis temaga toimub, toimub päriselt. Just siis, kui ta avas suu, et Brasemannile vastata, juhtus korraga mitu asja. Ekraan labori ukse kohal lõi helendama ja sellelt paistis oma toolilt püsti karanud turvamehe karjeks moondunud nägu ning tema taga liikusid kiirelt mingid relvastatud kohmakad kogud. Aktiivsoomuses võitlejad, sai viimasel ajal peamiselt kodus pitsat söönud ja märulifilme vahtinud Karl aru. Aga kes? Miks? Karl vaatas turvamehe moondunud nägu. Mehe huulilt oli vallandunud karje, mille summutasid plahvatused ja automaadilasud, mis instituudi klaasi ja terasega sisustatud pääslas tuhandekordselt vastu kajasid. Samal ajal ekraanil nähtuga avanes vaevaliselt labori raske uks ja üle selle läve hüppas musta värvi juustega rase neiu.

      Ta on ju alles laps, jõudis Karl mõelda, samal ajal kui tema teadvusesse jõudis koridorist lähenev sammude kaja, kärkivad hääled ja plahvatuste mürin, mis segunes ekraanilt kostvate helidega.

      “Nad tahavad mind ära tappa!” hüüdis tüdruk hetkel, kui aeg näis uuesti oma normaalkiiruse saavutavat, hoides mõlemat kätt oma kergelt paisunud kõhu ümber. Copou toibus kõiki haaranud tardumusest esimesena. Ühe kiire sööstuga oli ta ukse juures, lukustas selle ja hüüdis Karlile: “Võta seina äärest redel, meil ei ole palju aega!”

      Karl tormas laborinurka redeli järele, Brasemann ja Hyttynen pistsid aga läbisegi karjuma: “Mis siin toimub? Kus turvamehed on? Kas see on rööv?”

      Copou lukustas ukse ja nentis külma rahuga: “Turvamehed on maha löödud ja meie ukse taga ei seisa just politsei.” Siis pöördus ta laua alla ronida jõudnud tüdruku poole: “Mis su nimi on?”

      “Maria,” lausus tüdruk peaaegu sosinal ja võttis siis endal kätega põlvede ümbert ringi.

      “On sinuga ikka kõik korras?”

      Maria vaatas oma tumedate aukus silmadega vanale professorile otsa ja noogutas sõnatult.

      “Kes nad on?” küsis Copou, samal hetkel hakati uksele taguma. Tüdruk surus käed kõrvadele ja kuigi Karl arvas, et ta hakkab kohe kiljuma, jäi neiu vaikseks.

      “Kes nad on?” kordas Copou. Tüdruk silmitses teda mõne hetke, kehitas siis õlgu ja sulges silmad, käed ikka kõrvadel.

      Karl toetas klappredeli lauale ning pani sellel seisnud 3D-kuvaja ja paberipataka seljakoti. Ta viskas pilgu ukse kohale ekraanile, aga see näitas ainult staatilist sahinat. Koridorist kostis seevastu saabaste müdinat ja üksikuid käskivas toonis lausutud sõnu. Tulistamine ja plahvatused olid lakanud, eemalt oli vaid kuulda klaasiklirinat. Karl kasutas juhust, et hetke tüdrukut silmitseda: ta oli võib-olla viieteist- või kuueteistaastane, õbluke, ronkmustade õlgadeni ulatuvate juuste, kõrgete põsesarnade ja kas nutmisest või magamatusest aukus mandlikujuliste silmadega. Neiu välimus viitas tüüpilisele välisilma asunikule, kelle soontes voolas paljude rahvaste ja rasside verd.

      “Sa pead ju ometi teadma, kes sind jälitab?” küsis Copou talle mitteomase kannatamatusega ja kui tüdruk vastuseks jälle vaid suletud silmi õlgu kehitas, proovis professor teistsugust lähenemist, laskmata end uksele tagumisest häirida.

      “Lea saatis sind meie juurde, eks?” küsis ta.

      Tüdruk ei vastanud esiti midagi, kuid noogutas siis aeglaselt.

      “Me oleme tema sõbrad,” ütles Copou. “Meie kõik siin. Kui Lea sind siia saatis, siis ta teab, et sa oled ohus, ja palub meie abi. Me aitamegi sind, aga sina pead meid ka aitama.”

      “Ma ei tea mitte midagi, mitte midagi …” sosistas Maria, käsi jätkuvalt kõrvadel hoides. “Lea viis mu Sitresse ja Tuyasse ja pani laeva peale ja üks tema sõbranna pani mu Tararil teise laeva peale …”

      “Huffington,” nentis Hyttynen, kes oli tüdrukut kuulama jäänud, “see pidi tema olema. Ta juhib seal seda uut – mis ta nimi oligi – välisilmade instituuti või midagi sellist.”

      Karl noogutas. Ta ei tundnud küll Huffingtoni, ent teadis, et ainuke liinilaevaühendus Sofiaga – kui umbes kaks korda aastas ja ka siis hea õnne korral sõitvat kosmoselaeva saab liinilaevaks pidada – käis kõrbeplaneet Tarari kaudu.

      “… ja tema … tema siis seletas veel korra, mis doktor Valén, see tähendab Lea, seletas. Et kuhu tulla ja kuidas ja et teate, mida edasi teha …”

      “Sa oled õiges kohas,” püüdis professor Copou kohe-kohe nutma puhkevat tüdrukut rahustada, “aga sa ei saa praegu siia jääda.”

      Uksetagune müra valjenes, tundus, et üritati sisse murda kõrvallaboritesse. Ilmselt lootuses nende kaudu siia tulla, mõtles Karl ja tänas õnne, et labor ei asu ei hoone esimesel ega viimasel korrusel, mis lubaks akende või katuse kaudu väga lihtsalt sisse tungida. Aga kõrvalt on see ikkagi võimalik …

      “Hea küll,” ütles Copou mõtles hetke siis ja teatas: “Tundub, et Valén toimetas meieni millegi, mis suure tõenäosusega pole mitte sajandi, vaid aastatuhande leid. Selle tüdruku, Maria, leidmise au, temas leiduva info – me ei tea ju veel täpselt, mille, eks? – pärast on asutud võitlusse veel enne, kui on selge, millega on tegu. Tüdruk on vastus paljudele küsimustele. Ja mitte ainult nendele, mida meie tahame esitada. Pole kahtlustki, et parem on, kui ta ei peaks seisma silmitsi siin ukse taga olevate tegelastega. Ma tõesti ei tea, kes seal lõhuvad, aga on selge, et kui laseme nad sisse, kuni tüdruk ka siin on, jääme me seda elu lõpuni kahetsema. Mis omakorda võib saabuda õige pea.”

      “Aga me ju ei tea…” tahtis Karl küsida, hämmelduses professori enesekindlusest ja ratsionaalsusest, kuid teadlane ei lasknud tal lõpetada.

      “Mida me ei tea? Saatsime Lea Valéni just seda Sofialt otsima. Otsima maavälist mõistusega elu kohast, kust seda on kõige tõenäolisem leida. Ja nüüd jalutab siia sisse tema saadetud neiu, kes on rase kellestki, kes Lea – meie ühe parima välitöötaja – professionaalse hinnangu järgi ei ole inimene. Ma ei tea, miks Lea nii arvab. Aga et ta ei ole oma arvamusega üksi, seda näitavad meie ukse taga lõhkuvad relvastatud külalised. Kui me kaua vahime, siis tungivad nad peagi sisse. Nii et siit tuleb kaduda. Vähemalt sinul ja tüdrukul.”

      “Miks just minul? Mis teist saab?” küsis Karl ülejäänud kolme meest vaadates.

      “Sinul, sest Lea võttis ühendust sinuga,”