Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Tänan kunst: raum Sylt Quellet, kus 2010. aasta märtsis viibides valmisid esimesed osad tekstist, mis muutus aja jooksul selleks raamatuks. Nagu lubatud, on sealsed düünid siin teoses. Vielen Dank für inspirierenden Aufenthalt!

      Suur tänu ka Läänemeremaade Kirjanike ja Tõlkijate Keskusele suurepäraste töötingimuste eest, mis võimaldasid mul pikalt seisma jäänud käsikirja lühikese, ent seda intensiivsema Visbys veedetud aja jooksul 2012. aasta septembris-oktoobris ära lõpetada. Tack så mycket!

      Palju tänu Elizabethile, ilma sinu sülearvutita oleksin ma hädas olnud. Sinu suuremeelsus ja vastutulelikkus tegi selle raamatu kirjutamise palju kergemaks ja meeldivamaks, kui see oleks muidu olnud. Ja arvuti arvutiks – Sinu toetavast ja innustavast suhtumisest, eriti veel materjali, mida Sa ju tegelikult lugenud ei ole, sain ma väga palju jõudu. Thanks, luv!

      Katja, kuidas muidu oleksin saanud oma tegelastele anda korrektsed hiinakeelsed nimed, kui mitte ilma Sinuta. Suur tänu!

      Kadri, kirjeldasin Sulle korra kõrtsis, veel enne selle raamatu kirjutama hakkamist, teose sisu. Sa juhtisid tähelepanu paarile ebaloogilisele mõttele. Aitäh selle eest! Sa sundisid mind mõtlema ja see on alati hea.

      “Ühiskond peaks aru saama, et kõik surevad varsti, et kõik lõppeb.”

Tanel Rander

      “Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Esimene Moosese raamat, 2:18

      Proloog

      “Selle jutuga pead sa kohe siia tulema!”

      “Kas nad kuulavad mu ära?”

      “Nad peavad kuulama. Kui mina ütlen, küll nad siis kuulavad.”

      “No selge. Kas ma tulengi siis nüüd … päris kohe, pühapäeval?”

      “Jah, muidugi. Kui ta sulle nii ütles, siis pead ju ise kohal olema. See ei tähenda midagi, et sa enam siin ei tööta.”

      “Selge.”

      “Jah, muidugi on selge. Poiss, paar aastat eemal ja oled kohe nii tuhmiks muutunud! Ole tunni aja pärast instituudis.”

      1

      Karl Harak seisis poolteist tundi hiljem Euroopa teaduste akadeemia ksenoarheoloogia instituudi pääslas. Ta tundis end seal ebamugavalt. Nagu võiks tunda abielu lahutanud mees, külastades iseenda ja oma naise kunagist ühist kodu, kus viimane on nüüd kellegi teisega uut elu alustamas, või lihtsalt nagu aastaid kodulinnast eemalviibinu, kes naastes avastab, et kõik on võõras, ja see, mida ta pidas omaks, ei olegi seda. Pole võib-olla kunagi olnud. Kuid, Karl vaatas enda ümber ringi, mingis mõttes oli ometi kõik endine: klaasuksed ja hallid kivipõrandad ja siledad valged seinad …

      “Professor Mihai Copou juurde,” teatas ta valvurikabiini ees peatudes ja seegi tundus talle imelik – varem oli ta siit mööda joostes pelgalt lehvitanud oma töötõendit.

      “Copou, Copou,” pomises salkus juuste ja magamata ilmega ligemale viiekümnene, sünteetilisest materjalist sinakashallis mundris turvamees ja uuris pingsalt enda ees õhus hõljuvat virtuaalkuvarit. Viimaks vajutas ta sellele ja tema selja taga lõi lae all vilkuma ekraan, kust paistis Karlile tuttav labor. Seal seisid kaks läikivvalges laborikitlis ja üks vanamoodsas mustas ülikonnas mees.

      “Professor Copou, teie juurde,” teadustas turvamees ja ülikonnas mees astus ekraani poole, nii et Karl tundis temas ära oma doktoritöö juhendaja. Pähkelpruuni iginaeratava näoga professor oli Karli kaitsnud ka siis, kui viimane kolme aasta eest oma teadlasekarjäärile vee peale tõmbas, esinedes korralike teadlaste seas paraparlamendina tuntud rahvusvahelisel humanoidkultuuride konverentsil, kus ta kuulutas, et Marcel Hoffmann on leidnud Marsilt telliskiviarhitektuuri jäänuseid. Nagu üsna pea selgus, osutusid viimased paraku erosioonijälgedeks. Karl oli lihtsalt olnud leidude tõlgendamisel ülientusiastlik ja tegi endast nõnda kogu teadusmaailma naerualuse.

      “Aa, mu noor sõber!” teatas ekraani lähedusse jõudnud professor Copou. “Tule edasi, tule edasi, mis sa ootad seal.”

      “Võite edasi minna,” kostis turvamees, panemata tähele ei seda, et professor polnud rääkinud temaga, ega seda, et Karl kõndiski juba treppide poole.

      Sisenedes märkas Karl kohe akna all seisvat paksu Brasemanni. Ligi kuuekümneaastane võimsate kulmude ja karvase ninaga mees oli toona, kolm aastat tagasi, Karli vastu kõige teravamalt sõna võtnud ja saavutanudki selle, et too instituudist minema kihutati. Tühjale laborilauale nõjatus aga, üks käsi puusas, teine laborikitli taskus närviliselt võtmekimbuga mängimas, noor Hyttynen, kes ilmselgelt kartis kunagise rivaali naasmist. Vastikud tüübid mõlemad, arutles Karl, kuid ühtlasi ka oma ala juhtivad asjatundjad.

      “Viimaks ometi!” hüüatas Copou, silmates Karli, kes oli jõudu pingutades rebinud lahti labori kuumus- ja keemiakindla ukse ning seisis lävepakul. “Kõigest kolmkümmend neli minutit hiljem.”

      Copou hoidis käes oma igivana kuldset taskukella. Karl oli professorilt kord selle kohta küsinud ja viimane oli rääkinud, et see on fanariootideks kutsutud kreeklaste käsitöö Copou kodumaalt Rumeeniast, ligemale nelisada aastat vana – valminud enne kõikvõimalikke sõdu, millest osa peeti ainult Rumeenias ja selle ümbruses, osa kogu Euroopas, osa ei jätnud säästmata tervet planeeti Maa ja paar viimast olid juba puudutanud teisigi maailmu. Progress, mis muud.

      Copou jätkas: “Jõudsin meie sõpradele juba sissejuhatuse teha, aga peamist ei hakanud ma ära jutustama. Me oleme igatahes kõik väga elevil.”

      Sõbrad nad ei ole ja elevil ei paista nad ka olevat, pigem skeptilised, nentis Karl endamisi, silmitsedes Brasemanni ja Hyttyst, kuid tegi ometi näo, nagu oleks kõik kõige paremas korras.

      “Tervist, mu härrad,” lausus ta, “Kui lubate, asun kohe asja kallale.” Karl astus laborilaua juurde, tõstis sellele seljakoti ja võttis sealt välja 3D-kuvaja. “Astuge palun lähemale.”

      Brasemann loivas nohisedes akna alt laua juurde, Hyttynen tegi põlastava häälitsuse, kuid libistas end laualt maha ja Copou jäi Karli kõrvale seisma, nägu põnevusest pinges. Ta on siin ainuke, kes mind usub, mõtles Karl 3D-seadet sisse lülitades.

      “Niisiis, ma ei tea täpselt, mida professor Copou on teile rääkinud, aga olukord on üldiselt selline, et sain eile videoläkituse planeet Sofialt …”

      “Kus see veel on?” katkestas Hyttynen Karli jutu.

      “Välisilmas, üks kaugemaid asustatud planeete,” vastas Copou.

      “Jah, välisilmas. Aga Vanamehest olete ikka kuulnud?”

      “Aa, jaa, muidugi!” taipas Hyttynen näost kergelt õhetama lüües, samas kui Brasemann ja Copou noogutasid vaikides.

      “Väga hea. Nagu teate, on Vanamees kõige paremini säilinud maavälise mõistusega elu esindaja. Soolaip, kui soovite. Et Vanamehe vanuseks hinnatakse maksimaalselt paarsada aastat, on teadlased Sofia asustamisest alates – viimased viiskümmend aastat – tundnud planeedi vastu suurt huvi. Lisaks Vanamehele on sealt leitud veel mitu osaliselt säilinud skeletti, nooleotsi, kivikirveid, tuleasemeid. Ühesõnaga, tüüpilisi neoliitilise kultuuri leide …”

      “Jah,” ei jätkunud ka Brasemannil kannatust oodata, kuhu Karl oma jutuga jõuab, “aga sarnaseid leide on ju pärit ka Algoli süsteemist: Palmyralt ja Zenobialt.”

      “On,” vastas Karl, tülgastustundega Brasemanni ninakarvu silmitsedes, “ent me teame, et Palmyra niisutuskanalid, kõplad ja luutükid on üle kümne tuhande aasta vanad, Zenobia liivajoonised aga üle kahekümne tuhande. Sofia humanoidid olid seevastu kindlalt olemas kakssada aastat tagasi. Ja on suur võimalus, et nad on siiamaani olemas.”

      “Kuulge, Harak, kas see on jälle mingi Marsi-jutt?”

      Kuradi Hyttynen!

      “Ei,” vastas Karl kannatlikult, tundes samas, et see on üha raskem. “See on sissejuhatus. Nimelt töötab Sofial juba mitu aastat meie hea kolleeg doktor Lea Valén. Te ei peagi mind uskuma, uskuge teda, sest tema on videoläkituse autor.”

      Karl käivitas 3D-kuvaja. Laua kohale kerkisid Lea nägu ja õlad. Oli aru saada, et ta istus toolil, sest korraks kerkis tühjusest ta käsi, mis kohendas näole langevat juuksetukka. Karl pidi tahes-tahtmata muigama,