Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres

kõrvale panema. Ta pidi olema pragmaatik. Ja hetkel oli tal tarvis nii-öelda luureandmeid, korralikke, tõeseid luureandmeid, midagi kasutatavat, reaalsusega haakuvat.

      Lassiere harutas vihmaürbi enda ümbert ära ja pani selle üle teise tooli seljatoe. Samale toolile asetas ta kiivri ja toetas selle najale relva. Tema jonnakad lokkis tumepruunid, peaaegu musta värvi juuksed olid kukla taha väikesesse patsi kogutud. Neile kulunuks hädasti natuke kuivamisvõimalust ära, kuid sellega pidi ootama.

      Reese silmitses teda vaikides. Tema suur kogu kõrgus laua taga toolil, ta silmis ja suunurgas mängles kerge muie, mida naine võibolla ka üksnes ette kujutas. Mees oli üllatavalt tõmmu, kui mõelda sellele, et siin üleval oli pigem pilvine ja enamiku ajast sadas.

      Lassiere võttis taskust kuvari ja asetas selle lauale.

      „See siin on info, mille mina Tehisjärve kohta sain,“ ütles kapten, aktiveerides laua kohal hologrammide kogumiku. Skeemid, fotod ja satelliidipildid. Kõik olid väga vanad ja näitasid Veevarustusbaasi nr. 3 sellisena, nagu see oli olnud uuena: läikivad heledad ehitised, tarad, teed, platsid ja nii edasi. Reese’i silm haaras kujutistel ka perimeetri vahitorne. Kinnipidamiskeskus, kuhu toimetati sunnitöölised, asus baasist kümmekond kilomeetrit eemal ja natuke madalamal.

      „Mis siin õigupoolest juhtus?“ küsis Lassiere. „Miks on baas niimoodi käest ära lastud?“

      „Mis mõttes – käest ära lastud?“ küsis Reese. „Me saame siin elamisega enda arvates normaalselt hakkama, meie veevarustuse kokkulepped on täidetud. Mis võiks veel teisiti olla?“

      Lassiere pani tähele, et ökoloog rõhutas kergelt sõna ’veevarustus’, samas kui tema ettevalmistus missiooniks oli hõlmanud mahukaid faile ’veenormatiivide’ teemal. Ta osutas piltidele, mis olid kuvari kohal. „Baas peaks olema selline…“

      Reese kehitas õlgu. „Selline oli baas ilmselt enne minu sündi. Niikaua kui mina tean, on ta olnud üsna samasugune kui praegu: elumajad, majanduskompleksid, töökojad, veejaam, järv. Jah – meie elamine ei ole nii väikesele alale tihedalt kokku surutud, nagu teie plaanid näitavad. Oleme suht-koht laiali valgunud… Aga käest ära lastud? Sellega ma küll päri ei ole! Suudame täna vett tarnida isegi rohkem, kui nõudlus ja kokkulepped seda ette näevad. Elanikkond on oluliselt kasvanud, asum tervikuna tunduvalt suurem, kui teie osutatud skeemidel ja piltidel. Seega ei ole siin midagi käest ära. Pigem on oluline küsimus, miks saadab kantsler pärast mitmekümne aastast pausi meile siia säherduse kamba sõdureid? Meil siin ei ole mingit kriisi, mis lahendamist vajaks, meil siin pole sõda, mida teil oleks vaja pidada…“

      „Sellele saate vastuse kantsleri sõnumist,“ ütles Lassiere ja asetas klaasi lauale. Ta otsustas mitte välja teha solvavast väljendist ’kamp sõdureid’ ja lükkas liistaku sõnumiga ökoloogile lähemale.

      Reese ei teinud vähimatki liigutust, mis võinuks vihjata, et ta võtab andmekandja ja pühendab sellele mingit tähelepanu. Ta lihtsalt istus seal ja (Lassiere’i arvates) muigas tema üle.

      „Mees! Meid on siia pärapõrgusse justkui ellujäämisõppusele saadetud – kusjuures neli inimest ongi juba selle eest pidanud oma eluga maksma – ja te ei vaevu isegi sõnumit läbi vaatama!?“ Emotsioonid murdsid läbi Lassiere’i vaoshoitud fassaadi.

      Reese mõõtis teda pilguga, millest kapten ei osanud emotsioone välja lugeda.

      Tõesti, tal on soontes vist vee asemel pidurivedelik… mõtles naine. Kas nende ajud on siin ära pehkinud?

      „Mulle meeldib inimestega pigem isiklikult rääkida, mitte mingeid sõnumeid vaadata,“ tähendas Reese hetke pärast.

      Saast! Lassiere vaatas teisel pool lauda istuvat ökoloogi. Sina igavene läbivettinud paksmagu!

      Ta sundis end rahulikuks, manas näole midagi naeratuse laadset ja küsis: „Kas ma pean selle teile ise ette mängima?“

      „Pole tarvidust, proua, ma saan sellega suurepäraselt hakkama,“ vastas Reese naeratusega. „Omal ajal.“

      Oli see viha, mis tekitas palavust, või lonks metsakohinat? Lassiere ei olnud kindel… Tegelikult polnud tal kröömigi sellest, mida poliitikud valitsuses välja mõtlesid. Poliitika tegemine jäägu teistele. Tema on sõdur. Tal on missioon. Keskendu ülesandele, tüdruk! Missioon esmajärjekorras, kõik muu loksub paika vastavalt sellele.

      Reese vaatles huviga, kuidas kapteni näol vilksatasid erinevad emotsioonivarjundid koos tema tõmmu jume tumenemise ja normaliseerumisega, veresoonte paisumise ja tagasitõmbumisega. Kus oli see piir, millest üle ei olnud sõjaväelast mõistlik lükata? Mitte et ta kartnuks, et kapten tema elu kallale kipuks (kuigi valmis tasus ehk ka selleks olla), aga ei olnud ju ometi vaja endale rohkem tüli tekitada, kui sai hakkama vähemaga.

      Lõpuks näis Lassiere selgusele jõudvat, kuidas vestlust jätkata.

      „Mul on suhteliselt pakilisi teemasid arutada ja ütleme nii, et minu missioon on kõigest tagasihoidlikum, kuigi ehk silmaga nähtavam, vahetum osa kantsleri sõnumist,“ ütles ta.

      „Kuidas saan teid aidata?“ küsis Reese.

      „Tuleme tagasi selle juurde.“ Lassiere osutas kuvatud andmetele baasi kohta. „Mul on vaja täiendusi sellele kaardile. Minu luureandmed – kui neid üldse nii nimetada võib – on äärmiselt puudulikud. Ehitiste osas lahkneb see skeem oluliselt sellest, mida siin tegelikult näen, maastiku kohta pole peaaegu üldse infot, see tähendab maastik ümber perimeetri. Lisaks andmed taimestiku ja loomastiku osas… Siis muidugi muudatused, mis on siin viimasel ajal… ee… see tähendab tegelikult baasi rajamisest peale tehtud ja mida see kaart ei kajasta. Mul on seda vaja homme hommikuks!“

      Reese avas laua sahtli ja võttis sealt oma isikliku kuvari. Lülitanud selle sisse, avas ta Tehisjärve kaardi.

      „Teie sünkroniseerimiskood paluks, proua,“ sõnas ta.

      „Ah… Oh…“ tegi Lassiere seepeale ja, kogunud end, andis Reese’ile oma seadme koodi.

      „Nii – nüüd on teil olemas andmebaas, mis hõlmab endas lisaks värsketele satelliidipiltidele ka kaarti. Sealhulgas on kihtide kaupa andmeid nii liikumisteede, fauna, floora, pinnase keemilise koostise, geoloogiliste alusstruktuuride, ilmavaatluste, veesüsteemi, ökoloogiliste koosluste ja ilmselt veel kõikvõimaliku muu pudi-padi kohta, mis mul esimese hetkega meelde ei tulegi.“

      „Ee… tänud, hr Reese,“ ütles Lassiere lastes silmadel kiiresti libiseda üle andmebaasi indekstabeli. Tema luure- ja teadusrühma liikmetel pidi ees seisma palju unetuid öid selle andmebaasiga töötamisel. Rääkimata välivaatlustest, saamaks kinnitust, kas see kõik ka usaldusväärne on, mida ökoloog nendega jagas.

      „Kuna teil on odav tööjõud omast käest võtta ja ilmselt suurt muud targemat niikuinii teha pole, kui ennast ehitamisega hõivatuna hoida, siis ärge pange pahaks, kapten, kuid ma ei soovita teil püüda siinseid inimesi enda kasuks tööle rakendada,“ ütles Reese vaikse häälega.

      Lassiere tõstis pilgu kuvari pildilt. Ilmselt polnud mõtet uuesti tüli norima hakata.

      „Meil on kaasas nelja päeva toiduvaru,“ sõnas ta. „Kuidas on meil võimalik lisa hankida?“

      „Selleks on valdavalt kaks meetodit“ – Reese tõstis ühe sõrme püsti – „te kas kauplete kohalikega, kui teil on selleks vahendeid; või“ – ta tõstis teise sõrme püsti – „lasete endale varustust järele saata.“

      „Teil ei ole siin ju transpordilainerite jaoks maandumisruumi,“ tähendas Lassiere sapiselt.

      „Nagu ma just ütlesin – teil on odav tööjõud omast käest võtta. Keegi ei tee teile takistusi maandumisväljaku ehitamiseks,“ tähendas Reese. Ta osutas taas baasi skeemile. „Minu arusaamist mööda oli algses projektis see kuhugi siiakanti ette nähtud.“ Ta vedas sõrmega ringi ümber maa-ala ühe suure hoone kõrval. „See, muide, on teie majutus,“ ütles ta hoonele viidates.

      Lassiere noogutas. „Heakene küll. Kus teil siin siis kaubakeskus on? Selline, mis suudaks toitu