Tuumahiid 2: Toorium. Triinu Meres

ja nüid sa aita mind temaga. Nooka, ku sa must aru saad!“

      Oh, mu kunstnik, mu armas, sa istusid ja rääkisid minuga. Isegi pärast seda, kui ma sulle kallale läksin, isegi pärast seda, kui ma kuju muutsin ja sa pidid mind leivamanaga maha rahustama.

      Ise veel jahimehe poeg, kindlasti lapsest saati murdjat vihkama koolitatud. Oh, armsam!

      Vanamees köhis ja tonkas midagi jalaga. Võib-olla tooli.

      „No vaata, lita. Sa oled vi’ane, no ole. Ma ole vi’aseid libasi ennegi nännu. Tuled mulle akna alla ulguma karjaga, eks siis vaatab, kes piale jääb.“ Ta liigutas jälle. Imelik lõhn, nagu sada aastat ahju kohal suitsutatud vorstil võiks olla.

      „Aga sa piad poisi rahule jätma. Tema ei taht miu elu, jahimehe elu.“ Mehe hääl oli nüüd vaikne, kare sosin. „Ei võtt ametit üle. Üits vana mees uma vanade loitsudega, ja pärast mind ei enam keskit… Aga las tal olla siis vähemalt tavaline ja ’ia elu, ku ta oma pere tööd ei jätka. Ku siusuguse võiva tema meeles vabalt ringi joosta ja omatahtsi murda, keda ihkava, las tal olla vähemalt ’ia naane.“

      Sinusugused tapavad ka, keda ihkavad, mõtlesin ja tunnetasin taas liikmete ümber tekkinud mõõdukat vabadust. Valus, aga liikuv.

      „Ma mõtle, et ku ta juba linnaelu elama tuli, las tal olla normaalne naane, kes ei jookse metsa är’, ku tuur peale tuleb. Linnanaane, linnalapsed. Ja mõni neist, võib-olla, võtap ka miu ameti üle kunagi.“ Vanamehe hääl oli ikka veel vaikne ja kare. Siis see muutus: „Noh, lita, nüid on nii: ku sa lubad mu poisi rahule jätta, ma võtan sind sõnast, seon sellega, ja laseme su kahekesi metsa lahti. See on talle ka ’ia, kõikse paremp. Nooka, kui nõus oled!“

      Ma avasin silmad. Saapad, reied. Pruunis presentjopes mees, noorem, kui ma ootasin, hallinevate juuste, aga tugeva, kulliliku näoga, laiade maadlejaõlgadega. Raevukad hallid silmad. Vääriline vastane.

      Hundinahk, Pruuni nahk oli tal pihus ja ta urgitses selle kallal suure, tundus et väga terava vedrunoa otsaga. Misasja ta ometi tegi?

      „Noh?!“ nõudis jahimees.

      Mina vaikisin. Tema noogutas. Naeratas rõõmutult. Paremalt poolt oli kaks ülemist hammast puudu.

      Lase mind vabaks, mõtlesin ma ja vahtisin teda pilku pööramata oma kuldpruunide metsloomasilmadega, mis modellialbumis erilise spetsialiteedina üles kiideti.

      Lase mind vabaks, ma tapan su ära, vääriline vastane!

      „No olgu, lita,“ ütles tema, lükkas Pruuni naha taburetile ja lõi siis kiire tugeva noahoobiga selle küljest käpaosa maha.

      Mu mõtetes kõlas kiunatus, kiljatus, ulg. Ammu surnud hunt, kelle loomus polnud ikka veel vaba, kes oli ikka veel loitsu alla pandud ja kannatas. Ma vist urisesin. Niimoodi hingelist piinata, niimoodi seda surnud hunti ja mind ennast kohelda!

      Jahimees seisis, vaatas mu peale alla ja mühatas veel korra. Vangutas pead. Võttis siis kiirustamata hoogu ja lõi mulle saapaga ribidesse.

      Oh, kõik pagana põrgud!

      Valu lisandumine võttis korraks hinge kinni, viha varjutas pilgu ja teadvuseräbalad ujusid punases raevuudus. Tapan maha! Nina tõmbus kirtsu ja nahamuutumine algas, tundsin, kuidas loitsuköidikud selle käigus mu pealt tagasi tõmbusid nagu pagevad ussid. Nägin, kuidas jahimees taganes ukse poole, kuhu najale ta püss oli toetatud.

      No proovi ainult, mõtlesin, suul juba hundiirve, ruum ja aeg läbi murdjasilmade uueks vormumas. Maailm aeglustus nagu alati muutumise hetkel ja sel viimasel, päris viimasel inimmomendil jäi mu silm pidama jahimehe noal ja nahal, mis pooliti taburetil lebas.

      Miks ta seda… Misasja ta…

      Ja mu teravad murdjakõrvad püüdsid kinni välisukse liikumise kolm korrust allpool. Kerged tuttavad sammud puitpõrandal. Oh, mis saab mu armsamast, kui ta astub sisse ja näeb mind murdjana, hambad tema isa verest punased?

      Ja siis asetus selle ühe pika viivu lõpus korraga kõik paika.

      See lõppematu põlglik „lita“ ta suult. Miks püss just välisukse kõrval oli. Miks ta sellel neetud loitsunahal käpa maha lõi, nii et surnud hunt oma raevus kogu ruumi taas tapahõngu täis virutas. Miks ta mind ennast lõi, abitu ja maas pikali, nagu ma olin, ja miks ta sõnamised mu pealt lõpuks ära tõstis.

      Sest seda jahimees ju tahtiski. Et ma teda ründaksin kogu oma enda ja loitsitud naha viha jõuga, kui mu kunstnik parasjagu tuppa sisse astub.

      Ma vist ulgusin meeleheitest ja ahastusest, aga muutus juba tuli, tuli mulle peale nagu minestushoog, kurdistav müra või merelaine. Kunstniku sammud trepil tagusid oimukohtades, ent pimestav tapahimu kraapis küüntega rinnus ja vana jahimees jäi keset tuba mu hüppe ootele, jässakas keha ettepoole kummargil, tool meie vahel. Ma ei saanud parata: läksin teiseks, nagu olin läinud tuhat korda varem – aga ei iial niimoodi kartes, niimoodi ihates tagasi inimnahka tõmbuda ja mõistusse klammerduda.

      Hundi jaoks on kõik asjad täiesti lihtsad. Hunt on mustvalge maailmapildiga, aus ja mitte eriti tark. Tema jaoks on vaenlane vaenlane, ning lõks koos vaenlasega liiga keeruline kontseptsioon.

      Ma teadsin ka hundina, et miski on selle mehe ja minuga väga valesti, aga hundi viis selliseid asju korda seada on kas põgeneda või rünnata. Põgeneda ei olnud mul kolmanda korruse ateljeekorteris aga tõesti mitte kuhugi.

      Ning ma olen tugev. Pole harjunud kartma.

      Tegin end madalamaks ja taganesin, et hüppeks hoogu võtta – ikka nii, nagu murdjad teevad, loomuse järgi. Suur hunt, talvekarv pehme, valge, halli ja ruuge varjundid, kuldsed silmad, hambad loodud rebima, lihased ja närvid sadadel jahilkäikudel just murdmishetkeks täiuslikult välja treeninud.

      Kallid sammud trepil, kaks korrust allpool, meenutamas midagi hella – mis tõukas murdjat minus veel rutem oma vaenu ära klaarima, klaarima enne sammuja saabumist. Tõmbusin hüppeks pingule, kuid… hoovõtu pealt krahmati mind tagantpoolt, hammustati kintsust, nii et kargasin ümber ja hammustasin vastu, enne kui sedagi taipasin, kes ründab ja miks.

      See oli hunt. Väiksem kui mina, kolmel jalal lonkav ja veidralt kuiva, elutu lõhnaga – aga hundilõhna tunneb murdja igal pool ära, ja see oli kahtlemata hunt. Hammustasin vastu, õrinal ja raevus häirimise pärast, rapsasin jalga, ning sain selle vabaks. Taganesin sammu, ähvardasin – aga võõras hunt ei pööranud enam minule mingit tähelepanu.

      Kui ma tal eest ära olin, huvitas teda veel ainult jahimees.

      Minu vaenlane.

      See teine hunt – muidugi, ma teadsin tema lõhna, hüüdsin teda ju Pruuniks enese sees – ründas jahimeest kaalutlemata ja hooga. Mitte hüpates, vaid madalalt, sihtides jalgade suunas, ning jahimees lõi ta tooliga eemale. Raksatus.

      Pruun paiskus tagasi, külg vastu maad, aga ka jahimehe relv oli tükkideks, tooli asemel jäi talle pihku seljatugi kahe jalaga. Hunt keeras end oma kolmele jalale püsti ja väänutas korraks pead. Kuigi ta ei lõrisenud, kuigi ta ei andnud mulle mingit märku, adusin ometi, et see on tema võitlus ja asi, ning taandusin. Küürutades jälgisin, kuidas jahimees toolijäänustega vehkis, nüüd juba tõsiselt ukse suunas taganedes. Ta lõhnas tugevalt, korraga nagu saak ja tapja, hirm ja viha, ning Pruun hüppas uuesti.

      Seekord sihtis ta kõri.

      Sammud, need armsad sammud teisel pool ust, päris ligi. Metallikõlin ja lingi lõksatus.

      Pruuni hüpe paiskas mu vaenlase vastu seina, korraks ei teadnud ma, kas ta ehk tabaski kurgualuse õrna liha – aga ei. Suguvend sai hambusse ainult tooliseljatoe ja jahimees surus teda sellega oma näost eemale.

      Puu ragises hundihammaste vahel ning uks avanes.

      Mu vaenlane karjus midagi ja ma seisin ja jälgisin, turi turris ja lõrin kõris, kuidas mulle kallis olevus tekkinud lahtises ukseavas peatus ning – mida tegi?

      Jahipüss otse tema kõrval. Isegi tavaline hunt, kes kunagi sellisega kokku on puutunud, tunneks selle ära. Mina ammugi. Valmistusin eemale tõmbuma. Ent ta vaid hüüatas – sõnu murdjana ei mäleta, aga meeles on tunne: ängistus, jahmatus,