Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees

      2011. aasta kevadel korraldasid kirjastus Fantaasia ja Eesti Ulmeühing teist korda (esimene kord oli 2004. aastal) kirjandusfestivali Prima Vista raames ulmejutuvõistluse. Võistluse žüriisse kuulusid Veiko Belials, Juhan Habicht, Eva Luts, Raul Sulbi ja Siim Veskimees. Võistluse rahalised auhinnad tulid Eesti Kultuurkapitalilt.

      Laekunud 73st võistlustööst jõudis teise vooru edasi 21 teksti, millest žürii järjestas finaalvoorus 10 paremat:

      1. Triinu Meres «Joosta oma varju eest» (48 punkti)

      2. Kadri Pettai «Muna» (41)

      3. Maniakkide Tänav «Ajudega töötajad» (32)

      4. Tea Roosvald «Nõiamoori Miisu» (30)

      5. Ülle Lätte «Udriku küla naised» (22)

      6. Liina Laks «Väike needus» (18)

      7. Leila Tael «Roxanne» (17)

      8. Taavi Kangur «Kirjutatud elu» (15)

      9. Aleksander Batanov «Dahlbergide aed» (13)

      10. Tea Roosvald «Öösiti ma nutan» (11)

      Käesolevas Täheaja köites ilmuvad jutuvõistluse viis paremat võistlustööd, alustades võidulooga ja lõpetades viienda koha jutuga. Kohtadele 6-10 tulnud tekstid ilmuvad järgmises Täheajas, mis jõuab lugejate ette loodetavasti veel selle aastanumbri sees.

      Lisaks jutuvõistluse plokile jätkame mõistagi ka ulmekirjanduse alaste artiklite-esseede ja loomulikult ka tõlketekstide avaldamist. Aukohal on nende kaante vahel aga ikkagi ja eelkõige võistlustööd!

Parimaid lugemiselamusi soovidesRaul Sulbi

      JOOSTA OMA VARJU EEST

      Triinu Meres

      Triinu Merese (1980) kirjandusdebüüdiks oli luulekogu «Lagunemine» 2009. aastal, mis pääses Betti Alveri preemia nominentide hulka.

      «Kui ma aastaid tagasi lugesin Neil Gaimani «Ameerika jumalaid», mõtlesin, et kõik, läbi. Ta tegi selle raamatu juba valmis, mille ma tahtsin kirjutada, mul ei ole enam mõtet proosa rindel ponnistada. Aga veri, see paganama veri viib pardipoja ikkagi vee äärde,» ütleb Meres oma kirjanduslikest lemmikutest rääkides.

      «Steven Eriksoni lugemine andis mulle viimaks julgust keerata oma tegelaste ja olukordade vindid just nii põhja ja seletada samas asju lahti just nii vähe, kui ise tahan. Joel Sanga luule võttis hirmu kirjutistes oma seisukohti väljendades liiga didaktiliselt mõjuda. Jeanette Wintersoni raamatud näitasid, kuidas poeesia ja proosa võtete sidumine annab tekstile jõudu, mitte ei muuda seda pentsikuks ilulemiseks. Dan Simmons meenutas, et laenamine ei ole patt, kui sul omalt poolt sama palju juurde on panna,» loetleb Meres teda mõjutanud autoreid.

      «LARP hobina on kohati väga kujutlusvõimet ergutav olnud. Asja nii organisaatori kui mängija seisukohalt tundes võin käsi südamel tunnistada, et mis siis, et mäng on mäng, emotsioon ja maailma ehitamise tunne on igatahes päris. Kolme suure ja ühe pisema LARPi korraldamine on minu jaoks olnud looming samavõrra kui proosateksti vormimine,» tunnistab jutuvõistluse võitja Triinu Meres.

      Haavatu lamas koos laipadega põõsaste varjus, aga kärbsed olid ta muidugi sellest hoolimata üles leidnud. Lõhnas – nagu hiliskevadiste lahingute järel ikka lõhnab.

      Lõikajal olid kaitsekindad juba käes. Parimat sorti, säärased, mida pole puudutades märgatagi.

      Ka lõikaja sinine kombinesoon oli klanni tehnikute parim. Päris pagana hea.

      Nõnda oli ta enamikust sõdalastest, keda ta aitas, paremini varustatud.

      Vahel mõtles ta, kas nood sõdalased seda märkavad – ja kas nad vast panevad pahaks.

      Aga enamasti ei olnud nad halvakspanu väljendamiseks vormis ja see ei lugenud palju nii ehk nii.

      Ta tõrjus haavatu kõrvale põlvili heites sumisevad putukad eemale ning vaatas sõdurile näkku. See oli tüdruk, noor ja isegi kiivri iseloomutu kumeruse varjus hingematvalt ilus. Nii ilus, et lõikaja otsis automaatselt tema kaitserüült aadlimärki, sest tavaliselt ei sündinud nii kaunis nägu inimesega kaasa, vaid oli plastilise kirurgia saavutus.

      Kuid neiu kandis oma varjuhallil turvisel ainult Mieczyslawide alamseersandi punaseid paguneid ja hingas kahinal, suured mustad silmad lõikaja näole pööratud.

      «Päevast!» kähises ta ja püüdis naeratada. Tema hambad olid verised.

      Lõikaja võttis ümbrisest puhta patsu.

      «Tere päevast sullegi,» vastas ta. «Hammusta seda!» Alamseersant pilgutas paar korda nõustuvalt silmi ja avas veidi suud. Lõikaja lükkas patsu neiu hammaste vahele ning libistas ettevaatlikult sõrmed sõduri turviskombe kaelusesse. Hoidis tugevasti ja tõmbas teise käega parempoolse luku kuni põlveni lahti.

      Seal, kus laeng oli kombinesooni sisse tunginud, olid lukk ja turvis ositi üksteisesse sulanud ja lõikaja pidi noaga kaasa aitama.

      Sõduri keha tõmbus valust krampi. Lõualihased naha all paisusid, kui ta hambad kõvasti patsu vajutas, nii et see karje summutas. Lõikaja lausus lohutuse («ma tean, et see on ebamugav, aga ma teen kiiresti» – sama sisseharjunud sõnad kui «tere päevast»), lülitas prillid sisse ning vaatas, mis lõhutud turvise all oli. Tema käed puudutasid kergelt küsitavaid kohti, laskmata end segada alamseersandi tagasi hammustatud oigamisest, ja ta arvestas mõttes kahjud ning kasud kokku.

      Purustatud reis tasuks isegi lappimist ja kopsu lõhkunud ribimurrud ei olnud samuti lootusetud, aga teda oleks sellise kopsuga üsna jama konservida. Ning kuna vaagnaluu oli samuti mõrasid täis ja verekaotus suur ning tegu siiski lihtsalt klannitu allohvitseriga…

      Lõikaja tõstis kombinesooni esiosa taas tüdruku lõhutud ja verist keha katma.

      «Sa oled koledasti pihta saanud,» ütles ta, lükkas prillid üles ja võttis ettevaatlikult patsu sõduri suust välja. «Ma saan sind aidata vaid ühel moel. Valu saab otsa ning Looja valgus ootab!»

      Sõdur hingas kahinal – ilmselt kopsuvigastuse tõttu –, hambad irevil.

      «Vett,» palus ta karedalt. Nii ilusa noore tüdruku kohta oli tal madal hääl, küllap olnuks see vabalt kõlades sama kaunis kui ta nägu.

      Lõikaja noogutas, avas pudelinoka ning kergitas haavatu pead, et too neelata saaks. Alati oli hea, kui nad juua tahtsid, see säästis talle viimase vabanduse ja teadva pilgu, kui ta kas süstla või noaga tegi, mida tegema pidi.

      Haavatud sõdur lonksas raskustega, peaaegu vedelikku uppudes. Lõikaja hoidis tema pead ja pomises: «Sina, kes sa oled loonud maailmad ja ajad, võta vastu see hing, kes otsib valgust ja soojust, ning anna talle andeks tema võlad, sest me kõik oleme vaid lapsed su ees ja otsime lohutust…» ning kui ta palve lõpetas, oli selle sõduri jaoks kõik möödas.

      Lõikaja tõusis, kontrollis igaks juhuks üle ülejäänud kehad – kõik surnud, enamik mitmeks tükikski rebitud – pakkis oma varustuse kiiresti taas kokku ja kuulatas. Vahel oli kergem lähtuda omaenda meelte antavast informatsioonist kui loota tehnoloogiliste eluotsijate peale.

      Seejärel pöördus naine tagasi võrri juurde.

      Ta oli kuulnud päris palju eluhääli, aga need olid kõik lahinguhelid. Kusagil kagusuunas oli võitlus ikka veel pooleli. Lehe ja Varre sõjavägi koos Mieczyslawidest liitlastega Boudica ja nende planetaarse armee vastu.

      Tal polnud aimugi, kes võidab. Isegi ettekujutus sõja põhjustest jäi häguseks. Iga neetud sõja taga oli sada ja nelikümmend neli salajast tagamaad lisaks usule ja vanadele vaenudele, ning kõik need võis kokku võtta sõnadega Süsteemide poliitika.

      Lõikaja ei jaksanud sellel kõigel silma peal hoida.

      Ta tõstis võrri ukse üles ning astus sisse, istus oma kohale ja libistas sõrmed üle ekraani.

      Jah, kagus, otse mäestiku eel, oli lahingutegevus veel käimas. Sealsamas, kaardi alumises nurgas näitas olema palju, väga palju haavatuid ning väga vähe liikumist nii elusal kui tehnoloogilisel väljal. Kui töötada kiiresti, võis mõndagi ära teha.

      Lõikaja lükkas patsu puhastisse, võttis pea kohalt ehtsa veega pudeli ja jõi. Müksas siis võrri käima. Läks aeglaselt, käsitsijuhtimisel ja kilbid