Tormidraakon. Muinasjutte draakonitest. Rahvaluule

Lohe,” ütles padišahh, „nõuab sult suurimat varastatud last.”

      „Suurim on haige,” vastas kuri haldjas.

      „Siis saada kõige väiksem,” sõnas padišahh.

      „Ta läks vett tooma,” lausus araablane.

      „Kui asjad niimoodi on,” jätkas valitseja, „siis nõuab Punane Lohe sind ennast.”

      „Ma lähen majja tagasi,” ütles haldjas ja kadus. Padišahh pöördus Punase Lohe juurde tagasi ja andis teada, et oli ülesande edukalt täitnud.

      Vahepeal astus nende juurde araablane, mõlemas käes võimas nui, jalas kolme meetri pikkused puust kingad, peas müts, mis oli kõrge kui torn. Teda nähes lausus Punane Lohe: „Vaata aga! Mu kulla haldjas, sinu käes on padišahhi lapsed, ole nii kena ja anna nad talle tagasi.”

      „Ühel tingimusel,” vastas haldjas, „kui padišahh selle täidab, annan ma talle ta lapsed rõõmuga tagasi. Kümme aastat tagasi röövisin ma ühe teatud padišahhi poja, ent kui ta oli kaksteist aastat vanaks saanud, varastas hiidnaine Porsuk ta omakorda minu käest. Iga päev saadab ta poisi allikale vett tooma, toidab teda tuhakookidega ning sunnib teda klaasitäit inimverd jooma.

      Kui ma vaid saaksin selle noormehe taas enda juurde, ei sooviks ma enam midagi muud, sest terves maailmas pole ma nii kena noormeest kohanud kui tema. Sellel Porsukil on poeg, kes mind armastab, aga ma ei taha hiidnaise poega röövitud poisi asemele. Ma teadsin, et padišahhi lapsed on julged ja ilusad ning nõnda röövisingi ma nad oma kannatuste leevendamiseks ära. Las padišahh täidab mu soovi, siis täidan mina tema oma.”

      Olles need sõnad lausunud, läks araablane minema.

      Punane Lohe mõtles veidi ja sõnas siis: „Ära karda, mu poeg. See Porsuk on küll nõiakunstis osav, aga õnneks mitte eriti vapper. Võlukunsti abil teda võita ei saa, ent õnnelikul kombel on tal kombeks ühel päeval aastas maagiat mitte kasutada ja sellel päeval on temast võimalik jagu saada. Sa pead kuu aega ootama, selle aja jooksul teen ma selle päeva kindlaks ja annan sulle teada.”

      Padišahh oli sellega nõus ja nii saatiski Punane Lohe oma pojad uurima seda täpset kuupäeva, millal hiidnaine võluväge ei kasutanud. Niipea kui nad olid selle päeva teada saanud, ütlesid nad selle ka padišahhile edasi. Lisaks olid nad veel teada saanud, et sellel päeval hiidnaine alati magab.

      „Kui sa kohale jõuad,” andis Punane Lohe padišahhile nõu, „tuleb see noormees, keda ta vangis hoiab, allikalt vett tooma. Võta talt müts ja pane see endale pähe, sest siis ei ole tal võimalik end liigutada ja ta on täielikult sinu võimuses.”

      Punane Lohe saatis oma pojad padišahhiga kaasa, et nood mehe Porsuki allika juurde juhataksid, ootaksid, kuni valitseja on oma ülesandega hakkama saanud, ning tooksid ta sealt ka turvaliselt tagasi.

      Allikale jõudes pugesid nad peitu ja jäid noormehe saabumist ootama. Kui nooruk oma pudelit täitma hakkas, hüppas padišahh korraga välja, rabas tal mütsi peast, tõmbas selle endale pähe ning kadus välgukiirul oma peidukohta tagasi. Noormees vaatas ringi, aga mitte kedagi nähes ei osanud asjast midagi arvata. Seepeale võtsid noored lohed ta kinni ja viisid ta padišahhi juhtimisel vangina Punase Lohe juurde.

      Piitsaga vastu maad lüües kutsus Punane Lohe kohale haldja, kes poissi nähes kohe tema juurde jooksis ning noormeest kallistama ja suudlema asus, samal ajal teisi nooruki päästmise eest tänades.

      Haldjas plaksutas käsi ja lõi jalaga vastu maad ning kohemaid ilmusid nähtavale nelikümmend rõõmsasti kädistavat lindu. Araablane võttis vöölt plasku ning piserdas linde selle sisuga – ja ennäe imet, silmapilguga muutusid linnud neljakümneks ilusaks neiuks ja kauniks noormeheks, kes võtsid rivvi ning jäid käsklusi ootama. „Niisiis, mu kulla mees,” ütles araablane, „siin on su lapsed! Vii nad koju ja rõõmusta. Anna mulle andeks kannatused, mis ma olen sulle põhjustatud .”

      Oleks keegi tol hetkel padišahhilt tema kõige suuremat varandust küsinud, poleks mees hetkegi kõhelnud seda ära andmast, nii suur oli ta rõõm laste tagasi saamise üle. Rõõmuga andis ta araablasele tema teo andeks. Padišahh oleks haldjale lausa autasu andnud, kui too oleks midagi soovinud.

      Pärast seda jättis mees Punase Lohega hüvasti. Lahkumise hetkel tõmbas lohe oma kõrva tagant välja ühe karva ning ütles seda padišahhile andes:

      „Võta see kaasa. Hätta sattudes murra see pooleks ja ma tõttan sulle siis appi.”

      Nõnda asuski padišahh oma lastega teele ning jõudis lõpuks taas Musta Lohe palee juurde. Ka see lohe tõmbas oma kõrva tagant välja karva, ulatas selle padišahhile ning andis järgnevat nõu: „Lase oma lastel otsekohe abielluda. Kui sa pulmapäeval selle karva põlema paned ja neid selle suitsuga õnnistad, on nad hiidnaine Porsuki võimu eest igavesti kaitstud.”

      Padišahh tänas viisakalt, jättis lohega südamlikult jumalaga ning jätkas oma teed.

      Tagasiteel lõbustas padišahh lapsi juttudega oma seiklustest ning kuulas ka lugusid oma poegade ja tütarde läbielamistest. Korraga tõusis hirmus torm. Keegi neist ei teadnud, mis neist edasi saab ja ootasidki nüüd hirmuvärinal oma saatust. Mõne aja pärast ütles üks tütardest: „Kallis isa ja käskija, olen kuulnud araablast rääkimas, et millal iganes hiidnaine Porsuk kuhugi teel on, saadab teda alati võimas torm. Ma usun, et see ongi lähenev hiidnaine ja ei keegi muu.”

      Julgust kokku võttes võttis padišahh Punase Lohe karva välja ning murdis selle pooleks. Selle peale kukkus hiidnaine taevast mürtsatusega alla ja samal hetkel ilmus nähtavale ka piitsa plaksutav Punane Lohe. Porsuki leidsid nad murtud käte ja lömastatud ninaga maas lebamas. Padišahh kartis koledal kombel, et kaotab jälle mõne oma lastest, ent Punane Lohe julgustas teda järgmiselt: „Ära karda, mu padišahh. Võta see piits.” Mees võttis piitsa vastu, lõi sellega vastu maad ja tundis end äkitselt õhku tõusmas.

      Taas maapinnale laskudes leidis ta ennast oma riigi pealinna väravate ees. „Nüüd on sul üsna ohutu olla,” ütles lohe ja kadus. Taas oma sünnipaiga tuttavaid kupleid, minarette ja müüre nähes langesid nad põlvili ja nutsid õnnest. Pärast padišahhi lahkumist oli kõikjal valitsenud pidev hala ja masendus, nüüd tulid kõik pašad ja beid välja, et oma tagasi jõudnud isanda ja tema lastega kokku saada.

      Padišahhi naine kallistas ja suudles oma ilusaid poegi ja tütreid ning üliõnnelik valitseja korraldas õnneliku tagasijõudmise auks seitse päeva ja ööd kestvad pidustused.

      Pidustused olid vaevalt läbi saanud, kui valitseja poegadele ja tütardele otsiti ning leiti abikaasad. Pärast seda kestsid võimsa pulma auks korraldatud pidustused nelikümmend päeva ja ööd.

      Kahjuks unustas padišahh oma lapsi Musta Lohe karva suitsuga õnnistada, mille tulemusel hakkas pärast pulmatseremoonia lõppu kallama vihma justkui oavarrest ning tuul puhus nii kõvasti, et miski ei jäänud sellest puutumata. Alguses arvas padišahh, et see on lihtsalt võimas torm, ent hiljem meenus talle hiidnaine Porsuk ning tema huulilt vallandus seepeale hirmukarje. Kära kuuldes jooksid kõik palee elanikud, kaasa arvatud ka äsja abiellunud printsid ja printsessid, lossist välja, et toimuvast aimu saada.

      Ehmunud padišahh andis Musta Lohe karva oma vesiiri kätte ning käskis selle kohe ära põletada. Keegi ei saanud käsu tagamõttest aru ja arvati, et valitseja on mõistuse kaotanud. Siiski see imelik käsk täideti ja karv pandi põlema. Kohe kostis lossiaiast vastuseks hirmunud ulgumine ning hiidnaine Porsuk hüüdis valjul häälel: „Sa põletasid mu ära, oo valitseja! Selle eest ei saa su aias tulevikus rohulibletki kasvama.” Järgmisel hommikul olid aias kõik puud ja lilled põlenud, justkui oleks suur marutuli läbi aia pühkinud.

      Padišahh ei lasknud end sellest häirida, oli ta ju äsja oma lapsed tagasi saanud ja see rõõm oli suurem kui kõik võimalikud tulevased õnnetused kokku. Ta rääkis oma lugu ka õukondlastele, kes teda vaevu uskuda suutsid, kuna valitseja seiklused tundusid niivõrd hämmastavad. Rohkem polnud neil midagi karta ja nii elasidki padišahh ning tema perekond koos oma abikaasadega õnnelikult elu lõpuni.

      Lambtoni lohe

      Kiirevoolulise