Valge mehe tava. Jack London

Kui surnud koed lahti tulevad, tekib inimesel kuiv, raiuv köha ja järgmisel suvel sureb ta kopsupõletikku, imestades, milles asi. Kui kraadiklaas vähemalt viiekümne peale ei tõuse, kavatsen ma nädalaks siia hütti jääda.“

      „Kuule, Tess,“ ütles ta järgmisel hetkel, „kas sa ei arva, et see kohv on juba piisavalt kaua keenud!“

      Naise nime kuuldes muutus John Messner äkitselt erksaks. Ta vaatas kiiresti naise poole ja tema näole ilmus järsku piinatud ilme, justkui oleks mõne mahamaetud mure viirastus korraga taaselustunud. Kuid juba järgmisel hetkel oli viirastus sunnitud tahtejõu mõjul taanduma. Mehe nägu oli endiselt rahulik, ent ometi oli ta ärevil, leidmata rahu pildist, mida nõrk valgus oli talle naise näol näidanud.

      Naise esimeseks reaktsiooniks oli olnud tõsta kohvkann tulelt. Alles seejärel vaatas ta Messneri poole, kuid too oli jõudnud end juba kokku võtta. Naine nägi vaid lavatsi äärel istuvat ja ükskõikselt oma mokassiinide ninasid uurivat meest. Kuid just siis, kui ta pöördus, et söögitegemist jätkata, heitis mees veel ühe kiire pilgu naise suunas, kes selle sama kiiret vastupilku heites tabas. Mees viis pilgu naiselt doktorile, ent imeväike muie kõverdas ta huuli, reetes nii tunnustust viisile, kuidas naine ta lõksu oli püüdnud.

      Naine võttis moonakastist küünla ja süütas selle. Messnerile piisas ühest pilgust naise valgustatud näole. Väikeses hütis oli ka pikim vahemaa vaid mõni samm ja järgmisel hetkel oli naine ta kõrval. Ta hoidis küünalt meelega mehe näo ligidal ning vahtis teda hirmust ja äratundmisest suurte silmadega. Mees naeratas talle rahulikult vastu.

      „Mida sa otsid, Tess?“ päris doktor.

      „Juuksenõelu,“ vastas naine edasi liikudes ja lavatsil olevas riietekompsus sobrades.

      Mees ja naine panid toidu oma moonakastile ning istusid Messneri omale, näoga viimase poole. Messner oli end lavatsil välja sirutanud ja lamas külili, pea käsivarrel puhkamas. Kitsas ruumis jäi mulje, nagu oleksid kõik kolm laua ümber.

      „Millisest Ühendriikide osast te pärit olete?“ küsis Messner.

      „San Franciscost,“ vastas doktor. „Aga siin olen olnud kaks aastat.“

      „Ma olen ise ka Kaliforniast,“ teatas Messner.

      Naine vaatas paluvalt ta poole, kuid mees naeratas ja jätkas:

      „Berkeleyst, muide.“

      Teises mehes tärkas huvi.

      „Kalifornia Ülikoolist?“ päris ta.

      „Jah, kaheksakümne kuuenda aasta lend.“

      „Ma pidasin silmas seda, kas olete õppejõud,“ selgitas doktor. „Te olete seda tüüpi.“