Valge mehe tava. Jack London

Fortis kaupa vahetada. Seal oli üks kauplemispunkt, mis oli täis valge mehe kaupa, ja kaupmees, kelle nimi oli Jones. Siis oli seal veel valge mehe teadmamees, keda te misjonäriks kutsute. Cambell Fortis on ka kurjad veed, selles kohas, kus Yukon läheb kõhnaks nagu neiu ja vesi on kiire ja vool tormab ühes ja teises suunas, saab siis kokku ning tekitab keeriseid ja neelukohti ning kus vool ja vee nägu kogu aeg muutuvad, nii et pole kahte kordagi, mil need oleksid ühesugused. Moklan oli minu poeg, seega oli ta vapper mees…“

      „Kas minu isa polnud vapper mees?“ nõudis Zilla.

      „Sinu isa oli vapper mees,“ möönis Ebbits nii, nagu keegi, kes hoiab iga hinna eest kodurahu. „Moklan oli sinu poeg ja minu poeg, seega oli ta vapper. Võib-olla, et just sinu väga vapra isa pärast oli Moklan liiga vapper. Sama on siis, kui potti kallatakse liiga palju vett ja see hakkab üle ajama. Nii et Moklanisse pandi liiga palju vaprust ja see ajas üle ääre.

      Noored mehed kartsid Cambell Forti kurja vett väga. Aga Moklan ei kartnud. Tema naeris kõvasti haa! haa! ja läks otse keset kurja vett. Aga seal, kus voolud kokku saavad, läks kanuu ümber. Keeris haaras Moklani jalgadest ja ta keerles ringi-ringi ja vajus alla-alla ja rohkem teda ei nähtud.“

      „Ai! ai!“ halas Zilla. „Osav ja tark oli ta, ja mu esmasündinu!“

      „Mina olin Moklani isa,“ jätkas Ebbits, kui oli kannatlikult andnud naisele aega ulguda. „Ma istusin kanuusse ja sõitsin Cambell Forti, et võlga sisse nõuda!“

      „Võlga!“ segasin vahele. „Mis võlga?“

      „Jonesi võlga, kes oli kaupmeeste pealik,“ tuli vastus. „Selline on võõral maal reisimise seadus.“

      Raputasin oma võhiklikkuse märgiks pead ning Ebbits vaatas mind kaastundega ja Zilla turtsatas talle omase põlgusega.

      „Vaata, oo Valge Mees,“ sõnas Ebbits. „Sinu laagris on koer, kes hammustab. Kui koer hammustab inimest, teed sa sellele inimesele kingituse, sest sul on kahju ja see on sinu koer. Sa annad talle andamit. Kas see pole nii? Samuti pead sa andma andamit, kui sinu maal on peetud ebaausat jahti või seal on kurjad veed. Nii on õiglane. See on seadus. Kas ei läinud siis minu isa vend Tanana maadele ja ei saanud karu käes surma? Ja kas ei andnud Tanana hõim minu isale palju tekke ja ilusaid nahku? Nii oli õiglane. See oli ebaaus jahipidamine ja Tanana rahvas andis ebaausa jahipidamise eest andamit.

      Nii et mina, Ebbits, sõitsin Cambell Forti, et võlga sisse nõuda. Jones, kes oli kaupmeeste pealik, vaatas mind ja naeris. Ta naeris kaua ega andnud mulle midagi. Ma läksin teadmamehe juurde, keda te misjonäriks kutsute, ja rääkisin kaua kurjast veest ja andamist, mida ma peaksin saama. Aga misjonär rääkis teistest asjadest. Ta rääkis sellest, kuhu Moklan oli läinud, nüüd kus ta surnud oli. Selles kohas olevat suured lõkked ja kui misjonär õigust rääkis, siis tean, et Moklanil pole enam külm. Misjonär rääkis ka sellest, kuhu mina lähen, kui ma ära suren. Ja ta ütles halbu asju. Ta ütles, et mina olen pime. Mis on vale. Ta ütles, et ma olen sügavas pimeduses. Mis on vale. Ja mina ütlesin, et päev ja öö tulevad kõikidele ühtemoodi ja et minu külas pole sugugi pimedam kui Cambell Fortis. Ütlesin ka, et pimedus ja valgus ja see, kuhu me läheme, kui sureme, on hoopis muud asjad kui õiglane andam kurja vee eest. Siis sai misjonär väga vihaseks ja kutsus mind pimeduse halbade nimedega ja käskis ära minna. Ja mina tulin Cambell Fortist tagasi, andamit ei olnud saanud ja Moklan oli surnud ja oma vanas eas olen ma ilma kala ja lihata.“

      „Valge mehe pärast,“ ütles Zilla.

      „Valge mehe pärast,“ oli Ebbits nõus. „Ja muude asjade, kui valge mehe pärast. Siis oli Bidarshik. Valge mees käitus temaga ühte viisi ja ometi käitus ta sama asja pärast Yamikaniga teist viisi. Kõigepealt pean sulle rääkima Yamikanist, kes oli selle küla noor mees ja juhtus tapma valge mehe. Ei ole hea tappa teise rahva meest. Alati tuleb suur pahandus. See ei olnud Yamikani süü, et ta valge mehe tappis. Yamikan rääkis alati tasaseid sõnu ja jooksis tüli eest nagu koer kepi eest. Aga see valge mees jõi palju viskit ja tuli öösel Yamikani majja ja hakkas kaklema. Yamikan ei saanud ära joosta ja valge mees püüdis teda tappa. Yamikan ei tahtnud surra, nii et ta tappis valge mehe ära.

      Siis oli kogu küla suures mures. Me kartsime väga, et peame andma valge mehe rahvale palju andamit ja me peitsime oma tekid ja nahad ja kogu vara ära, nii et jääks mulje, et me oleme vaene rahvas ja saame anda väikese andami. Tüki aja pärast valged mehed tulidki. Need olid valge mehe sõdalased ja nad viisid Yamikani endaga kaasa. Tema ema tegi suurt kisa ja viskas tuhka omale pähe, sest teadis, et Yamikan on surnud. Kogu küla teadis, et Yamikan on surnud, aga kõik olid õnnelikud, et andamit ei küsitud.

      See oli kevadel, kui jää oli jõest ära läinud. Läks mööda üks aasta, läks mööda kaks aastat. Oli jälle kevad ja jää oli jõest läinud. Ning Yamikan, kes oli surnud, tuli meie juurde tagasi ja ta ei olnudki surnud, vaid oli väga paks ja me saime aru, et ta oli maganud soojas ja saanud palju süüa. Tal oli palju uhkeid riideid ja ta nägi välja nagu valge mees ning ta oli kogunud palju tarkust, nii et ta oli külas kõige kiirema taibuga mees.

      Ta rääkis meile valge mehe tavadest palju imelikke asju, sest ta oli näinud palju valgeid mehi ja reisinud kaugele valge mehe maale. Esiteks olid valged sõdalased viinud ta kaugele mööda jõge. Nad viisid ta mööda jõge lõpuni välja, kus see jooksis järve, mis oli suurem kui maa ja sama suur kui taevas. Mina ei tea, et Yukon oleks nii suur jõgi, aga Yamikan on oma silmadega näinud. Ma ei usu, et on järve, mis on suurem kui maa ja sama suur kui taevas, aga Yamikan on näinud. Ta ütles ka mulle, et selle järve vesi oli soolane, mis on kummaline asi ja mida minu mõistus ei võta.

      Aga Valge Mees teab neid imesid isegi, nii et ma ei tüüta teda selle jutuga. Räägin ainult, mis juhtus Yamikaniga. Valge mees andis Yamikanile palju head sööki. Yamikan sõi kogu aeg ja toitu jätkus küllaga. Valge mees elab päikeselisel maal, rääkis Yamikan, kus on palju sooja ja loomadel on küll karvad, aga mitte kasukad, ja rohelised taimed kasvavad suureks ja tugevaks ning muutuvad jahuks, ubadeks ja kartuliteks. Ja selle päikese all pole kunagi nälga. Seal on alati palju süüa. Mina ei tea. Yamikan rääkis.

      Yamikaniga juhtus seal imelik asi. Valge mees ei teinud talle üldse kurja. Andis hoopis ööseks sooja voodi ja palju head sööki. Nad viisid ta üle soolase järve, mis on sama suur kui taevas. Ta sõitis valge mehe tule-laevas, mida teie aurikuks kutsute, ainult et ta sõitis laevas, mis oli kakskümmend korda suurem kui see Yukoni aurupaat. See laev oli samuti rauast tehtud, aga ikkagi ei uppunud. Sellest ma aru ei saa, aga Yamikan ütles: „Ma reisisin rauast laevas kaugele, aga vaadake, ma olen ikka elus.“ See oli valge mehe sõdalaste laev, kus oli palju sõdalasi peal.

      Pärast paljusid öid, pika-pika aja pärast, jõudis Yamikan maale, kus polnud lund. Ma ei suuda seda uskuda. Ei ole asjade loomulik käik, et talve tulekul ei saja lund. Aga Yamikan on seda näinud. Ma olen seda ka valgete meeste käest küsinud ja nemad on öelnud, et jah, sellel maal pole lund. Aga ma ei suuda seda uskuda ja nüüd ma küsin sinu käest, kas lumi ei tule sinna maale kunagi? Ma tahaksin ka selle maa nime kuulda. Ma olen seda ennegi kuulnud, aga tahaksin uuesti kuulda, sest kui see on see sama maa, siis ma tean, kas mulle räägiti valet või tõtt.“

      Vana Ebbits vaatas mind igatseva pilguga. Ta tahtis iga hinna eest tõtt teada, olgugi et ihkas säilitada oma usku imesse, mida ta polnud kunagi näinud.

      „Jah,“ vastasin, „sulle räägiti tõtt. Sellel maal ei ole lund ja selle nimi on Kalifornia.“

      „Ka-lii-for-nii-aa,“ pomises ta kaks ja siis kolmanda korra, kuulates pingsalt oma huulilt kostuvate silpide kõla. Ta noogutas kinnituseks pead. „Jah, see on see sama maa, millest Yamikan rääkis.“

      Tundsin Yamikani seikluses ära loo, mis võis juhtuda esimestel aastatel pärast seda, kui Alaska oli Ühendriikidele läinud. Selline mõrvajuhtum võidi enne territooriumite seaduste kehtestamist ja ametnike nimetamist tõesti lahendada Ühendriikide Föderaalkohtus.

      „Kui Yamikan jõudis maale, kus pole lund,“ jätkas Ebbits, „viidi ta suurde majja, kus palju mehi rääkisid väga palju. Mehed rääkisid kaua. Ja nad küsisid Yamikanilt palju küsimusi. Lõpuks nad ütlesid Yamikanile, et tal ei ole vaja enam muretseda.