Valge mehe tava. Jack London

>“Kui nüüd karudest rääkida…”

      Klondike’i Kuningas pidas mõtliku pausi ja hotelli verandal istuv seltskond lohistas toolid lähemale.

      “Kui nüüd karudest rääkida,” jätkas ta, “siis üleval Põhjas on neid mitut sorti. Little Pelly omad, näiteks, tulevad suvel lõhet sööma läbi sellise padriku, et ei indiaanlane ega valge mees saa sinna lähemale kui päevatee. Ja Ramparti mägedes on selline kummaline karutõug, keda kutsutakse mäekülje grisliks. See on selle pärast, et nad on rännanud mööda mäekülgi suurest veeuputusest peale ja nende orupoolsed kaks jalga on kaks korda pikemad kui tipupoolsed. Ja kui nad juba auru üles saavad, võivad nad joosta kiiremini kui jänes. Ohtlikud? Haneks tõmbasin teid! Helde taevas, ei! Inimene peab lihtsalt mäest alla tiirutama ja jooksma vastassuunas. Sedasi, saad aru, satuvad karuoti pikad jalad ülesmäge ja lühikesed jälle allamäge. Jah, väga kummaline elukas, aga see polnud nüüd see, millest ma rääkima hakkasin.

      Yukonis elab hoopis teistsugune karu ja selle jalgadel pole häda midagi. Teda kutsutakse hõbenäoga grisliks ja ta on sama mürakas kui halvaloomuline. Tema jahtimisest mõtlevad ainult napakad valged mehed. Indiaanlastel on rohkem oidu peas. Hõbenäost peab inimene teadma ainult ühte asja: ta ei anna kunagi teed ühelegi elavale olevusele. Kui sa näed teda tulemas ja su nahk on sulle armas, kao teelt kõrvale. Kui sa seda ei tee, on vesi varsti ahjus. Kui hõbenägu satuks kokku ka Looja endaga, ei taganeks ta tolligi. Oi, ta on isekas vennike, uskuge mind. Aga kõike seda pidin ma omal nahal tunda saama. Kui ma siia maale tulin, ei teadnud ma karudest midagi, välja arvatud punakaspruunidest ja nendest väikestest mustadest, keda noore poisina hulgaliselt nägin. Aga neid polnud küll mõtet karta.

      Nojah, pärast seda, kui olime ennast oma maatükil sisse seadnud, läksin mööda mäge üles, et kirvevarre jaoks kaske otsida. Aga õiget puud oli üsna raske leida ja ma muudkui läksin ja läksin peaaegu kaks tundi jutti. Ega ma valiku tegemisega, tead, ei kiirustanud ka, sest mu sihiks oli Forks, kus kavatsesin vanalt Joe Geelt palgipuuri laenata. Teele asudes olin pannud taskusse paar haputaigna kuivikut ja veidi soolaliha, juhuks, kui nälg peaks näpistama. Ja seda ma ütlen, et kogu see lõunasöök kulus marjaks ära veel enne, kui lugu lõppes.

      Lõpuks juhtusin otse keset männisalu kõige parajama noore kase otsa. Aga just siis, kui ma kirve tõstsin, juhtusin heitma pilgu allamäge. Mäest üles, otse minu poole, tuli kahele poole taarudes pirakas karu. See oli hõbenägu, aga paljukest ma tol korral ikka sellest loomast teadsin.

      “Aga ma talle nüüd näitan,” ütlesin endamisi ja hoidusin puude varju.

      Noh, ootasin, kuni ta tuli umbes saja jala kaugusele, ja kargasin siis lagedale.

      “Hoo, hoo!” karjusin, lootes, et ta paneb plehku nagu välk.

      Paneb plehku? Ta viskas vaid pea kuklasse, et mind paremini näha, ja muudkui tuli edasi.

      “Hoo, hoo!” karjusin valjemini kui kunagi varem. Aga tema tuli muudkui edasi.

      “Kurat sind võtaks,” vandusin endamisi, nüüd juba vihastades. “Ma sunnin su taganema.”

      Nii ma siis kahmasin oma mütsi ja sellega vehkides ja karjudes hakkasin talle mööda rada vastu jooksma. Üks suur suhkrumänd oli tuulemurrus pikali kukkunud ja lebas seal rinna kõrgusena maas. Peatusin otse selle taga, vana hõbenägu üha lähenemas. Ja siis valdas mind hirm. Röökisin nagu komantš, kui ta üle puu ronimiseks tagajalgadele tõusis, ning virutasin mütsi otse talle näkku. Siis pistsin punuma.

      Oh sa! Kurv oli sirge, kui ma ümber puu plagasin ja kärmelt allamäge lasin, vana hõbenägu igal hüppel mind krabamas. Oru põhjas oli lai, lage, mügaraid kivirahne täis soine ala, kust järgmiste puudeni oli veerand miili. Teadsin, et kui nüüd libastun, olen surmalaps, kuid mu jalg tabas üksnes kõrgemaid kohti ja ma andsin jalgadele niimoodi tuld, et suitsu tõttu polnud mu jälgi nähagi. Vana kurivaim tuli korsates mu kannul. Poolel teel haaras ta mu järele, tabades küünega mokassiini kanda. Sel hetkel, uskuge mind, töötas mu mõte täispööretel. Mõistsin, et karu käes on kõik trumbid ja ma ei jõuagi võsastikuni, nii et tõmbasin oma lõunasöögi taskust välja ja viskasin jooksu pealt maha.

      Ma ei vaadanud tagasi enne, kui jõudsin puudeni ja siis ta järas parajasti kuivikuid viisil, mida ei olnud meeldiv vaadata, eriti kui arvestada, kui lähedal ta mulle oli olnud. Ma ei aeglustanud kordagi sammu. Oo ei! Muudkui panin mööda rada, nagu võhm lubas. Aga kui ma käänaku tagant välja jõudsin, ja ma ütlen, et kurvi ma võtsin päris vilkalt, keda ma keset rada enda poole tulemas nägin, kui mitte veel ühte hõbenägu!

      “Vuff!” tegi see kohe, kui mind nägi, ja pani minu poole jooksu.

      Keerasin hoobilt ringi ja pagesin mööda rada tagasi kaks korda kiiremini, kui olin tulnud. See, kuidas nüüd too karu mu taga puhkis, pani mind täitsa unustama esimese hõbenäo. Esimese asjana taipasin end nägevat, kuidas too longib edasi kuidagi muretult, juureldes tõenäoliselt minu kadumise ja selle üle, kas ma maitsen sama hästi kui mu lõunasöök. Tead, kui ta mind nägi, tundus ta päris rõõmustavat. Ja siis ta tuli hüpetega.

      “Vuff!” tegi üks.

      “Vuff!” tegi teine minu taga.

      Mina plaks! külg ees teelt ära ning sööstes ja rabades läbi võsa nagu metsmees. Selleks ajaks olin omadega juba päris sassis – mõtlesin, et kogu maa on hõbenägusid täis. Järgmise asjana taipasin, et põrkan sasitud karuvaarika põõsas müraki! millegi vastu. Siis see miski virutas mulle ühe ja haaras mind oma embusse. Veel üks hõbenägu! Just siis ja seal paigas olin kindel, et minuga on lõpp. Otsustasin siiski surra vapralt ja järgnenud rähklemine, möirgamine, rebimine ja kiskumine oli hullem kõigist, mida kunagi nähtud.

      “Jumal küll! Mu naine!” ütles miski. Ma siis vaatasin ja nägin, et see oli inimene, keda ma seal elu eest tümitasin.

      “Mõtlesin, et sa oled karu,” ütlesin.

      Ta tõmbas korraks nagu hinge ja vaatas mulle otsa. Siis ütles: ”Mina mõtlesin sedasama.”

      Selgus, et ka teda oli hõbenägu taga ajanud ja ta oli peitnud end karuvaarikatesse. Nii me siis seal teineteist karu pähe võtsimegi.

      Aga selleks ajaks kostis rajalt juba kohutavat raginat ja me ei jäänud pikemalt asju klaarima. Pärastlõunal võtsime John Gee ja mõned püssid ühes ning läksime karu otsima. Võib-olla te ei usu mind, aga kui me sinna kohta jõudsime, lamasid kaks hõbenägu seal surnult maas. Vaata, kui ma eemale hüppasin, said need kaks kokku ja kumbki polnud nõus teed andma. Nii nad siis tegid asjad kakeldes selgeks. Kui nüüd karudest rääkida. Nagu ma juba ütlesin…”

      Valge mehe tava

      „Et valmistada toitu te tulel ja magada öö te katuse all,“ kuulutasin ma vana Ebbitsi hütti sisenedes ning tema vaatas mind ähmaste ja mõttelagedate silmadega, sel ajal kui Zilla kostitas mind hapu näoilme ja põlgliku mühatusega. Zilla oli Ebbitsi naine ja Yukonis ei elanud ühtegi teist nii terava keelega ja leppimatut vana indiaaninaist. Ega ma olekski nende juures peatunud, kui mu koerad poleks olnud nii väsinud või kui külas oleks olnud teisi inimesi. Kuid see oli ainus hütt, mille leidsin asustatuna, ja just selles hütis otsisin häda sunnil varju.

      Aeg-ajalt kogus vana Ebbits oma sassiläinud arunatukese kokku ning aimdused selgest mõistusest välgatasid ta silmades ja kadusid siis jälle. Õhtusöögi valmimise ajal päris ta isegi mitmel korral külalislahkelt minu tervise, koerte seisukorra ja arvu ning päevateekonna kohta. Iga kord näis Zilla hapum kui enne ja mühatas aina põlglikumalt.

      Pean siiski tunnistama, et neil polnud ka erilist põhjust rõõmustada. Seal nad konutasid kahekesi tule ääres, oma elupäevade lõpus, vanad, närtsinud ja abitud, reumast puretud, näljast näpistatud ning minu rohke liha praadimislõhnadest piinatud. Nad kõigutasid end aeglaselt ja lootusetult edasi-tagasi ning iga viie minuti järel tõi Ebbits kuuldavale vaikse oige. See ei olnud mitte niivõrd valuoie, kui valust väsimise oie. Teda ahistas koorem ja vaev, mida kutsutakse eluks, kuid veelgi enam ängistas teda surmahirm. Teda vaevas igipõline traagika, mis on omane vanadele, kellest elurõõm on lahkunud, kuid kelleni surmasoov pole veel jõudnud.

      Kui mu põdraliha pannil häälekalt särises, märkasin Ebbitsi sõõrmeid tõmblemas ja paisumas, sedamööda, kuidas toidulõhn temani jõudis. Mõneks ajaks jättis ta kiikumise ja unustas oigamise ning ta nägu andis aimu tervest mõistusest.

      Zilla kiigutas end seevastu veelgi kiiremini ning esimest