Väikeste naiste abielud I osa. Louisa May Alcott

Читать онлайн.
Название Väikeste naiste abielud I osa
Автор произведения Louisa May Alcott
Жанр Зарубежная классика
Серия
Издательство Зарубежная классика
Год выпуска 2011
isbn 9789949459513



Скачать книгу

läks suurepäraselt, sest Amy põhimure sai peagi rahustatud, härrasmees pidi esimesena väljuma, ja tüdruk oli parajasti eriliselt väärikal ilmel lobisemas, kui vana leedi hakkas välja minema. Ukse poole komberdades komistas ta korvile, ning oh õudust! Tudori kõrgestisündinud silme ette ilmus vähk kogu oma vulgaarses suuruses ja läikivuses.

      “Jupiteri nimel, ta unustas oma lõunasöögi!” hüüdis pahaaimamatu nooruk, lükkas jalutuskepiga vähi korvi tagasi ja valmistus korvi vanale leedile viima.

      “Palun, ei – see – see on minu oma,” pomises Amy, näost peaaegu sama punane kui tema vähk.

      “Oh, tõesti, palun vabandust. See on ebatavaliselt kena vähk, kas pole?” küsis Tudor suurepärase enesevalitsusega ja tõsiselt huvitatud ilmega, mis tegi au tema kasvatusele.

      Amy tõmbas hinge, seadis korvi vapralt istmele ja ütles naerdes: “Kas sa ei sooviks saada pisut salatit, mis sellest tehakse, ja näha võluvaid noori leedisid, kes hakkavad seda sööma?”

      See oli hästi öeldud, sest oli puudutatud meeste kaht peamist nõrkust. Vähk tekitas otsekohe meeldivaid mälestusi söögist ja uudishimu “võluvate noorte leedide” suhtes juhtis ta mõtted eemale koomilisest vahejuhtumist.

      “Arvan, et ta naerab ja naljatab selle üle koos Lauriega, kuid ma ei näe neid ja vähemalt seegi on hea,” mõtles Amy, kui Tudor kummardas ja lahkus.

      Amy ei rääkinud sellest kohtumisest kodus (kuigi ta avastas, et kastme ümberminek oli ta uue kleidi rikkunud nirekestega, mis mööda ta seelikut alla voolasid), vaid jätkas teiste ettevalmistustega, mis paistsid nüüd tüütumatena kui eile, ja enne kella kahtteist oli kõik jälle valmis. Tundes, et naabrid on huvitatud tema tegevusest, tahtis ta kustutada eilse ebaõnne mälestused tänase suure eduga, seepärast tellis ta minibussi ja sõitis väärikalt oma külalisi vastu võtma ja neid banketile juhatama.

      “Automürin, nad tulevad! Ma lähen neile verandale vastu. See paistab külalislahkena ja ma tahan, et vaene laps veedaks hästi aega pärast kogu oma muret,” ütles Mrs. March ja tegigi seda. Kuid pärast üht pilku ta loobus sellest mõttest kirjeldamatul ilmel, sest suures autos istusid üsna eksinult Amy ja veel üksainus noor daam.

      “Jookse, Beth, ja aita Hannah’l asju laualt ära koristada. Oleks liiga absurdne serveerida ühele tüdrukule kaheteistkümne taldrikuga,” hüüdis Jo köögi poole kiirustades, liiga erutatud, et isegi naermiseks peatuda.

      Amy sisenes päris rahulikult ja väga südamlikuna selle ühe külalise vastu, kes oli oma lubadust pidanud. Ülejäänud perekond mängis oma osi samuti hästi ja miss Eliott leidis, et nad on äärmiselt lustakad, sest nad ei suutnud täielikult kontrollida neid vallanud lõbusust. Rõõmsalt söödi ümberkorraldatud einet, käidi ateljees ja aias, räägiti entusiastlikult kunstist, Amy tellis väikeauto (loobudes elegantsest minibussist) ja sõidutas oma sõpra vaikselt ümbruskonnas ringi kuni päikeseloojanguni.

      Kui ta sisse tuli, paistes väga väsinuna, kuid sama rahulikuna kui alati, püüdis ta perekond taktitundeliselt käituda, välja arvatud kahtlane kurd Jo suunurgas.

      “Oli kena pärastlõuna autosõiduks, kallis,” ütles ta ema sama väärikalt, nagu oleks kaksteist neidu kohale tulnud.

      “Miss Eliott on väga tore tüdruk ja tal paistis väga lõbus olevat, arvan ma,” märkis Beth ebatavaliselt soojalt.

      „Kas sa ei saaks anda mulle pisut oma kooke? Ma tõesti vajan neid, mul on palju külalisi ja mul ei tule need nii maitsvad kui sinu omad,” küsis Meg delikaatselt.

      „Võta kõik. Olen siin ainus, kellele meeldivad magusad asjad, ja see rikneb enne, kui suudan sellest jagu saada,” vastas Amy, mõeldes ohates heldekäelistele varudele, mida ta oli riknema jätnud.

      „Kui kahju, et Lauriet pole siin meid aitamas,” alustas Jo, kui nad istusid teist korda kahe päeva jooksul jäätist ja salatit sööma.

      Ema hoiatus lõpetas edasised märkused ja terve pere sõi kangelaslikus vaikuses, kuni Mr. March malbelt märkis: “Salat oli vanade roomlaste lemmikroog ja Evelyn2 ütles, et…” Siin katkestas üldine naerupahvatus “salatite ajaloo”, õpetatud härrasmehe suureks hämmastuseks.

      “Toppige kõik korvi ja saatke Hummelitele. Sakslastele meeldib niisugune söök. Ma olen haige selle nägemisest ja ma ei tea, miks peaksite kõik end lõhki sööma, sest olen olnud nii loll,” hüüdis Amy silmi pühkides.

      “Arvasin, et suren, kui nägin teid kahekesi kohale klobistamas selles veidras sõidukis nagu kaks hernest pütis, ja ema oli valmis võõrustama rahvahulka,” ütles Jo, kes oli üsna naerust kurnatud.

      “Mul on väga kahju, et sa pettusid, kallis, kuid me kõik andsime oma parima, et sa oleksid rahul,” ütles Mrs. March häälel, mis oli täis emalikku kahetsust.

      “Ma olengi rahul. Tegin, mis olin kavatsenud, ja pole minu süü, et läbi kukkusin. Ma lohutan end sellega,” ütles Amy pisut väriseval häälel. “Tänan teid kõiki väga, et te mind aitasite, ja ma tänaksin veel rohkem, kui te ei vihjaks sellele nüüd vähemalt terve kuu aega.”

      Keegi ei teinudki seda, kuid sõna “piknik” tekitas alati üldise naeratuse ja Laurie sünnipäevakink Amyle oli tilluke korallvähk amuleti kujul.

      KIRJANDUSLIKUD ÕPPETUNNID

      Õnn naeratas äkki Jole ja pillas õnnepenni talle teele. Mitte just kuldse penni, kuid kahtlen, kas ka pool miljonit oleks teda rõõmsamaks teinud kui see väike summa, mida ta oli ise oma mõistusega teeninud. Iga paari nädala järel sulges ta end oma tuppa, pani selga kirjutamiskuue ja “kadus pöörisest alla”, nagu ta seda ütles, kirjutades oma romaani kogu südamest ja hingest, sest ta ei suutnud enne rahu leida. Ta “kirjutamiskuub” koosnes mustast villasest põllest, millesse võis ta vajadusel sulge puhastada, ja samast materjalist mütsist, mida kaunistas lõbus punane lehv, millega ta oma juukseid sidus. See müts näitas tema meeleolu perekonna küsivale pilgule, kes neil perioodidel temast eemale hoidis, julgedes vaid vahel juhuslikult küsida: “Kas geniaalsus leegitseb, Jo?”

      Nad ei julgenud seda alati, vaid uurisid enne mütsi ja otsustasid selle järgi. Kui see väljendusrikas riietusese oli sügavalt kulmudele löödud, oli see märk sellest, et tehti kõvasti tööd, erutavatel hetkedel oli see uljalt viltu, ja kui autor oli meeleheitel, oli see peast minema löödud ja põrandale lükatud. Niisugustel kordadel kadus sissetungija vaikselt välja ja julges kõnetada Jod alles siis, kui punane lehv lõbusalt püsti seisis.

      Ta ei pidanud end mingil juhul geeniuseks, aga kui talle kirjutamishoog peale tuli, andus ta sellele täielikult ja elas õndsalikku elu, unustades soovid, mured ja halva ilma, istudes ohutult ja õnnelikult kujutlusmaailmas, mis oli täis peaaegu sama tõelisi ja kalleid sõpru kui pärisilmgi. Uni kadus, sööki ei proovitudki, päev ja öö olid liiga lühikesed, et nautida õnne, mis täitis teda ainult niisugustel aegadel ja muutis need tunnid elamisväärseiks, isegi kui neist tulu ei tõusnud.

      Jumalik inspiratsioon kestis tavaliselt nädala või kaks, ja siis kerkis ta oma pöörisest üles näljaselt, uniselt, pahaselt või löödult. Ta oli just toibumas ühest niisugusest rünnakust, kui nõustus miss Crockerit loengule saatma, ja vastutasuks autasustati teda uue ideega. See oli rahvaloeng püramiididest ja Jo oli üsna imestunud, et niisugune teema valiti niisugusele kuulajaskonnale, arutledes vaaraode hiilgust kuulajaskonna ees, kelle mõtted tegelesid söe või jahu hinnaga ja kes püüdsid oma elus lahendada raskemaid mõistatusi kui sfinksi oma.

      Nad tulid liiga vara ja kuni miss Crocker sättis oma sukakanda, lõbustas Jo end inimeste nägude uurimisega, kes istusid nendega loenguruumis. Temast vasakul olid kaks matrooni laiade laupade ja neile vastavate kübaratega, arutamas naisõigusi ja heegeldamas. Tagapool istus tagasihoidlik armastajapaar kohmakalt teineteisel käest kinni hoides, sünge vanatüdruk sõi paberkotist piparmündikomme ja vanaldane härrasmees tegi ettevalmistavat uinakut kollase taskurätiku varjus. Temast paremal oli ta ainsaks naabriks püüdliku näoga noormees ajalehega.

      See oli illustreeritud



<p>2</p>

John Evelyn (1620–1706), inglise aednik ja kirjanik, tuntud kokaraamatute kirjutaja.