Väikeste naiste abielud I osa. Louisa May Alcott

minna, kuna olen erakordselt näljane,” lisas ta.

      “Jään emaga Johni ootama. Peame veel paar asja ära otsustama,” ütles Meg siia-sinna sagima hakates.

      “Beth ja mina läheme Kitty Bryanti juurde, et homseks lilli juurde tuua,” lisas Amy, sidudes maalilise kübara oma maalilistele lokkidele ja tundes tekitatud efektist sama palju rõõmu kui kõik teisedki.

      “Tule, Jo, ära jäta sõpra üksi. Olen nii kurnatud, et ei suuda abita koju jõuda. Ära võta oma põlle eest, see sobib sulle eriliselt hästi,” ütles Laurie, kui Jo talle tema nõrkade sammude toetamiseks käsivart pakkus.

      “Nüüd, poisu, tahan ma sinuga homsest tõsiselt rääkida,” alustas Jo, kui nad koos minema sammusid. “Sa pead lubama, et käitud hästi, ei viska vempe ega riku meie plaane.”

      “Mitte üht vempugi.”

      “Ega ütle naljakaid asju, kui peame tõsised olema.”

      “Ma ei tee seda kunagi. Selleks oled ju sina.”

      “Ja sa ei tohi tseremoonia ajal minu poole vaadata. Hakkan siis kindlasti naerma.”

      “Sa ei näe mind, sest nutad nii kõvasti, et paks udu sinu ümber takistab väljavaadet.”

      “Ma ei nuta kunagi muidu kui suure õnnetuse korral.”

      “Nagu siis, kui sõbrad kolledžisse lähevad, ah?” ütles Laurie ja naeris paljutähendavalt.

      “Ära ole upsakas. Nutsin vaid pisut, sest meie kamp lagunes.”

      “Täpselt. Muide, Jo, kuidas vanaisal sel nädalal läheb? Kas ta on sõbralikus tujus?”

      “Vägagi. Miks sa küsid, kas oled eksamil läbi kukkunud?” küsis Jo päris teravalt.

      “Jo, kas sa arvad, et vaataksin sinu emale näkku ja ütleksin: “Läheb hästi,” kui tegelikult ei lähe?” Ja Laurie peatus ning nägi solvunud välja.

      “Ei, seda mitte.”

      “Siis ära ole kahtlustav. Tahan vaid pisut raha,” ütles Laurie ja kõndis edasi, leebunud tüdruku südamlikust toonist.

      “Sa kulutad päris palju, poisu.”

      “Oh, ma ei kuluta seda, see kulutab end ise ja on läinud, enne kui ma arugi saan.”

      “Sa oled nii lahke ja hea ja laenad kõigile ega oska kellelegi ei öelda. Samas aga – me kuulsime Henshawst ja kõigest, mida sa tema heaks tegid. Kui sa alati niimoodi raha kulutaksid, ei saaks keegi sind süüdistada,” ütles Jo soojalt.

      “Oh, see on liialdus. Keegi poleks ju lasknud sel heal poisil end surnuks töötada, kui ta on väärt tosinat meist, laiskadest poistest, kas pole?”

      “Muidugi mitte, kuid ma ei mõista, miks peab sul olema seitseteist vesti, lõputult kaelasidemeid ja uus kübar iga kord, kui sa koju tuled. Arvasin, et saad oma keigariperioodist üle, kuid aeg-ajalt algab see uue hooga. Praegune mood on nii võigas, et su pea näeb välja nagu kängunud põõsas, sa kannad sirget jakki, oranže kindaid ja kohmakaid nelinurkse ninaga saapaid. Kui see oleks odav inetus, ei ütleks ma midagi, kuid see on kallis ja lisaks veel ebameeldiv.”

      Laurie heitis pea kuklasse ja naeris selle rünnaku peale nii südamest, et ta kübar kukkus peast. Jo astus sellele peale, ja see solvang andis Lauriele võimaluse heietada ilmastikukindlast riietusest, kui ta halvasti koheldud kübara kokku voltis ja selle taskusse pistis.

      “Palun, ära pea enam loenguid, eks! Olen neid küllalt kuulnud nädala jooksul ja tahaksin kodus lõbutseda. Löön end homme üles, nagu mu sõbrad soovivad, ja püüan neile rõõmu teha.”

      “Jätaksin su rahule, kui sa ainult laseksid oma juustel kasvada. Ma pole aristokraatlik, kuid mulle ei meeldi, kui mind nähakse koos inimesega, kes näeb välja nagu noor elukutseline poksija,” märkis Jo rangelt.

      “See teesklustevaba stiil nõuab õppimist, nagu me ka hoolega teeme,” vastas Laurie, keda ei saanud kindlasti edevuses süüdistada, sest ta oli vabatahtlikult ohverdanud oma ilusad lokkis juuksed veerandtolliste harjaste nimel.

      “Muide, Jo, arvan, et väike Parker on Amyst tõsiselt sisse võetud. Ta räägib temast pidevalt, kirjutab värsse ja unistab kõige kahtlasemal kombel. Parem, kui ta sellest mõttest juba alguses loobuks, kas pole?” lisas Laurie usalduslikul vanema venna toonil pärast hetkelist vaikust.

      “Otse loomulikult. Me ei taha siia perekonda enam mingeid abielusid. Armas taevas, mida need lapsed ometi mõtlevad?” Ja Jo paistis vapustatud olevat, nagu poleks Amy ja väike Parker veel teismelisedki.

      “On kiired ajad ja me ei tea, kuhu me välja jõuame, proua. Sina oled alles laps, Jo, kuid sina lähed järgmisena ja meie jääme nuttes maha,” ütles Laurie, raputades pead aegade allakäigu pärast.

      “Ära karda, ma pole meeldivat tüüpi. Keegi ei taha mind ja see on tore, sest perekonnas peab alati olema üks vanatüdruk.”

      “Sa ei anna kellelegi võimalust,” ütles Laurie pilku ära pöörates ja pisut suurenenud punaga päikesepruunil näol. “Sa ei näita oma iseloomu pehmemat poolt ja kui keegi sinna kogemata pilgu heidab ja lihtsalt peab sulle näitama, et see talle meeldib, siis kohtled teda, nagu Mrs. Gummidge kohtles oma kallimat, heites talle külma vett kaela ja muutudes nii okkaliseks, et keegi ei julge sind puudutada ega vaadata.”

      “Mulle ei meeldi niisugused asjad. Mul on liiga palju tegemist, et peaksin rumaluse pärast muretsema, ja minu arust on kohutav niimoodi peresid laiali ajada. Ärme nüüd sellest enam räägime. Megi pulmad on meile pähe löönud ja me ei räägi enam millestki muust kui armastusest ja muust absurdsusest. Ma ei taha pahandada, nii et muudame teemat.” Ja Jo tegi tõesti niisuguse näo, nagu hakkaks vähimagi provokatsiooni peale vett kaela viskama.

      Tema tundeist hoolimata pomises Laurie värava juures lahku minnes oma hirmuäratavat ettekuulutust: “Pane tähele mu sõnu, Jo, sina oled järgmine.”

      ESIMESE ÕE PULMAD

      Juunikuised roosid veranda kõrval ärkasid sel hommikul vara ja värviküllaselt, rõõmustades kogu südamest pilvitu päikesepaiste üle, sõbralikud väikesed naabrid, nagu nad olid. Nende punakail nägudel oli erutusõhetus, kui nad tuules kõikusid, sosistades üksteisele, mida nad olid näinud, sest mõned piilusid sisse elutoaaknast, kus serveeriti pidusööki, mõned ronisid ülespoole, et noogutada ja naeratada, kui pruuti riietati, teised noogutasid tervituseks neile, kes tulid ja läksid erinevate ülesannetega aeda, verandale ja eeskotta, ja kõik, alates kõige roosamast puhkenud õiest kuni kõige kahvatuma beebi-õienupuni, pakkusid oma ilu ja õrnust õrnale perenaisele, kes oli neid nii kaua armastanud ja nende eest hoolitsenud.

      Meg paistis ka ise väga roosi moodi olevat, sest kõik, mis oli ta südames ja hinges parim ja meeldivaim, õitses sel päeval ta näol, muutes selle ilusaks ja õrnaks. Ta ei vajanud ei siidi, pitsi ega apelsiniõisi. “Ma ei taha moodsaid pulmi, ainult neid enda ümber, keda ma armastan, ja olla mina ise.”

      Ta tegi oma pulmakleidi ise, õmmeldes sinna sisse õrnu lootusi ja tüdrukusüdame süütut romantikat. Ta õed kammisid üles ta ilusad juuksed ja ainsad kaunistused, mida ta kandis, olid oruliiliad, mis meeldisid TEMA Johnile rohkem kui kõik teised lilled.

      “Sa näed välja just nagu meie oma kallis Meg, ainult et nii armas ja kena, et ma embaksin sind, kui ei kardaks su kleiti kortsutada,” hüüdis Amy, vaadates teda rõõmuga, kui kõik oli tehtud.

      “Siis olen rahul. Kuid palun, emmake ja suudelge mind, teie kõik, ja ärge hoolige mu kleidist. Ma tahan siia palju selliseid kortsusid tänasel päeval.” Ja Meg sirutas käed oma õdedele vastu ja teised kallistasid teda, tundes, et uus armastus polnud eemale tõrjunud vana.

      “Nüüd lähen Johni lipsusõlme siduma ja siis jään mõneks hetkeks vaikselt isaga kabinetti.” Ja Meg jooksis alla, et neid kohustusi täita, ja siis järgnes oma emale, kuhu see ka ei läinud, teades, et hoolimata naeratustest emalikul näol, peitus tema südames salajane kurbus, et esimene lind pesast välja lendab.

      Kui