Talve. Oskar Luts

ainult õppida nendega õigesti ja hästi ümber käima. Sinul, poeg, on siin juba hulga kergem, kui oli sinu vanematel.”

      “Aga nii see peabki olema,” kostab poeg. “Sest, kas ei olnud sinulgi juba kergem, kui oli su isal! Nii see peabki olema, sest muidu ei oleks maailmas arengut. Kahju ainult, et vahepealsed sõjad kõike nii hullusti laastasid, muidu oleks kogu maa olnud hoopis jõukamal järjel. Kuid nüüdki on juba kaunis palju ära tehtud. Näiteks tööstus on väga tublisti edenenud. Mis oli Kohtla-Järvel minu poisikesepõlves? Ja milliseks on see nüüd arenenud! Edasi, eks Narva uue elektrijaama ehitamisega ole loodud eeldus, et valgusest ja jõust meil enam puudust ei peaks tulema. Karjamajanduse tõus aitab kaasa, et meil tulevikus rohkem saadusi väljaveoks jätkub, võrreldes sellega, mis meile tarvis on sisse vedada. Ei ole siis enam vaja teostada riiklikke juurdemakse seakasvatajaile, nagu paarkümmend aastat tagasi. Tookord oli see aga vajalik, sest vastasel korral poleks keegi enam sigu müügiks kasvatanud ja meil poleks mitte kusagilt võimalik olnud välisvaluutat saada.”

      Omavahel vesteldes sammuvad isa ja poeg tuppa lõunale. Perenaine ongi kuuma supi lauale kandnud ja askeldab veel selle juures, kui mehed tuppa astuvad.

      “Pidin teile juba järele tulema,” pöörab Teele end tulijate poole. “Ah, jõudsime justkui kutsumatagi tulla,” kostavad mehed ja istuvad lauda.

      Teele on muutunud tüsedaks taluperenaiseks. Ta on oma tavalisest pikkusest vähe madalamaks vajunud, aga muidu tublisti juurde võtnud. Viimasel ajal teevad raskemaid töid küll juba teised, aga egas Teelegi ei taha veel käsi rüppe lasta. Loomade talitusel ja söögikeetmisel on ta alati tegev. Muidugi on tal seejuures küll abiks, aga õpetusi ja juhatusi annab ikkagi Teele ise. Hiljuti põdes ta küll mingit sisemist haigust, pidi olema mingi rike maksas, aga kaua siis tööinimesel aega haige olla. Peamise talituse teevad küll palgalised tüdrukud ära, kuid ega perenaise hoolitsev käsi ei tohi puududa. Ja Teele iseloom ei lasegi teda ilma tööta seista. Tema on just nagu nõnda loodud, et ta puhkepäeval suurt igavust tunneb, kui midagi teha pole. Tavaliselt aitab ta tüdrukuid lüpsi juurtes. Ülesoo talu on aga tema eluajal olnud palgalistele üks ihaldatavamaid kohti. Seal antakse alati hästi süüa ja ka palgaga pole Peremees kitsi olnud, kuigi tööd tuleb mõnikord teha nii, et nahk seljas aurab. Aga mis siinse elu meeldivaks teeb, on just noore peremehe lahe iseloom ja seegi, et ta igal pool, kus võimalik, masinaid püüab tööle rakendada. Tootsid kannavad hoolt, et inimestel oleks kergem töötada ja neil oma asjade korraldamiseks rohkem vaba aega järele jääks. Mitu korda on noor peremees kõnelenud ka lüpsimasinast, mida ta kusagil on näinud. Unistus kord ka Ülesoo laudas masina abil lehmi lüpsta mõlgub alatasa ta meeles. Elekter on talus olemas, pump töötab ju elektrimootori jõul, miks siis ka mitte tulevikus elektrijõu abil lehmi lüpsta? Teele aga ei taha seda juttu eriti kuulda, öeldes, et tont teab seda masinat, rikub viimati lehmade udarad ära! Suuremaa mõisas katsetatud ka aasta paarikümne eest masinaga lüpsmist, aga lüpsjad pole suutnud järelevaatamises hoolsad olla ja masin kiskunud udaraist isegi verd välja… Siis visatud kogu see masinaasjandus minemaja Hakatud jällegi käsitsi lüpsma…

      “Vanasti võis see tõesti nii olla,” kinnitab poeg ema juttu. “Selleaegsed

      Saksamaa masinad olid algelised ja hoopis teist süsteemi kui need, mida praegu kasutatakse. Need imesid liiga kõvasti ja siis polnud ka ime, et udarast verdki piima hulka kiskusid. Uuemaad Rootsi ja Taani vaakumseadeldised muutsid aga asja hoopis teiseks. Mullu sügisel viimasel põllumajandusmasinate näitusel Tartus uurisin ma uuetüübilist lüpsimasinat ja tema tööd põhjalikult. See on nii konstrueeritud, et loomale kuidagi hädaohtlik ei oleks. See on täpselt nii seatud ja töötab sellise tugevusega, nagu imeks vasikas lehma nisast piima. Ka on seadeldis varustatud vaateklaasi ja kraanidega, et imemist otsekohe seisma panna, kui udarast enam piima ei tule. Aga masin on juba ise nii ehitatud, et see mitte kunagi ei saa udarast verd välja imeda. Kui piima tulek lõpeb, siis masin ainult masseerib veel nisasid ja see on loomale pigem kasuks, kui kahjuks. Mingu aega palju või vähe, ema, aga kord töötab sihuke masin ka Ülesoo laudas!”

      Perenaine vangutab ainult pead ja keerab siis selja. See plaan on liiga uskumatu! Ehkki – kui palju on ilm muutunud juba vaid tema eluaja jooksul?! Milline oli Paunvere ja selle ümbrus veel paari-kolmekümne aasta eest ja missugune on ta nüüd! Sõjad küll siinset nurka otseselt ei puutunud, ainult Suuremaa mõisa hooneist langes suurem osa tuleroaks. Nüüd on ka need uuesti üles ehitatud ja elu on jälle endistele roobastele juhitud.

      Teele pöördub oma talituste juurde ja astub köögiuksest välja. Temagi käik pole enam endine. Aeg on ka kõigele oma pitseri vajutanud. Ta sammud on hulga töntsimaks jäänud kui mõne aasta eest ja temagi selg on kühmu vajunud. Ei tunneks temas praegu küll keegi enam endist Raja peretütart ära. Ta silmade ümber on juba õige sügavad kanavarbad tekkinud ja põsed ülevaltpoolt tublisti lohku vajunud. Nägu on täis kortse ja kortsukesi, juustes leidub rohkesti hõbedat. Pole siin ka midagi imestada: kaks poega ja ühe tütre on ta suureks kasvatanud ja vanemast pojast on Ülesoole isa järglane saanud. Ainult noor perenaine puudub veel majas, aga pea siis seegi ei või tulla! Noor Toots on emale nelja silma all oma tulevikuplaanidest kõnelenud ja oma südameasjadki ära rääkinud. Ema on ka kõik heaks kiitnud ja öelnud, et poeg ei ole oma valikuga eksinud. Juba koolieast on noor Toots tuttav Tõnissoni vanema tütre Selmaga ja nüüd kavatsevad noored ühist eluteed astuma hakata. Sama salaja, nagu Teele seda ise poja suust kuulis, on ta seda na ääri-veeri ka vanamehele kõnelnud. Ja vana Joosep on poja valikuga päri.

      “Egas siis muud, kui asi tuleb ka vormilikult sirgeks tõmmata,” on vana Toots tähendanud. Ja Teele ootabki nüüd, millal poeg sellega mõtleb peale hakata. Nende mõtetega astub Teele harjunud teerada mööda lauda juurde. Pere on ammugi lõunatanud, üksnes meeste jaoks pidi ta söögi soojas hoidma, kuni nad tulid ja oma koormad virna ladusid. Nüüd on nemadki keha kinnitanud ja tulevad uuesti välja. Kelgud koos veokettidega on nad juba enne regedele tõstnud. Nüüd polegi muud, kui heinad hobuste eest koristada ja neile pang või paar vett joogiks pakkuda. Siis võib jällegi reisiks lahti minna.

      Talitee Ülesoolt alevisse viib üle nurmede ja niitude, pole nüüd lume aegu ju vaja hakata suviseid jälgi otsima. Istutakse regedele ja peagi väljuvad hobused Ülesoo õueväravast. Ometi teevad jäljed tuisanud teede tõttu ringi ja liginevad suuremale teele, mis viib Saarele kaunis lähedalt alevi suunas mööda. Ja just siis, kui sõitjad on sealt möödumas, näevad nad tee ääres üht vanahärrat kepi najale toetudes seismas.

      “See ei või keegi muu olla, kui Saare vanaperemees ise,” arvab vanem Toots ja kui jõutakse seisja kohale, peatab ta hobuse ning hõikab: “Tule peale, Saare peremees, viime sind otse alevikku!”

      “Suur tänu!” hüüab kutsutav vastu. “Ega mul praegu küll kavatsust sinnapoole minna ei olegi. Jalutan iga päev niisama ajaviiteks, on ju hea väljas värskes õhus viibida.”

      “Pagana vanaks ja halliks oled jäänd, koolivend Tali!” imestab Toots. “Ei taha nagu äragi tunda. Põleks ma kindlasti tundnudki, kui oleksid mulle kusagil mujal vastu tulnd! Kuulsin jah, et oled tagasi, ja tahtsin ammu sulle külla tulla, aga ikka sai see järgmise päeva peale jäetud ja noh, nüüd näed, kui kaugele see järgmine päev on juba jõudnud.”

      “Ka mina poleks Ülesoo Joosepit ära tundnud,” kostab Arno.

      “Aga Jüriga oli juttu sellest, et Ülesoo omad ehitusmaterjali veavad, ja nii ma siis ei saanud ka eriti eksida, kui teid tulemas nägin. Aga ega ajahammas Ülesoo Joosepitki nooremaks ei ole teinud! Oled sinagi kaunis halliks tõmmanud… Ometi on sinus rohkem elujõudu märgata, kui minu kiduvas kehas. Ehitate muudkui uusi hooneid ja rabelete nagu ennegi?”

      “Mis sa seal ikka – elu nõuab. Eks Saare peremeeski olla ju omale elektrivärgid koju toond. Kas valgus on juba majas? Kahju, et meil täna nii vähe aega on, muidu tuleks vaatama!”

      “Tule, tule, kulla koolivend! Tule pühapäeval, siis on aega nii sul kui ka meie perel. Olekski paljudest asjadest kõnelda. Pole me ju kaua aega teineteist näinud…”

      “Tehtud! Pühapäeval teeme jah ühe sõidu Saarele; võib-olla, et poiss tuleb ka linnast koju ja tahab Raja omasid vaatama minna, eks siis sõidame üheskoos siia. Võib ju olla, et