Väikelinna šerif. Peeter Urm

vastas elasid Venemaalt tulnud volgasakslased Šmitid. Vana Jegor pidas surnuaiavahi ametit. Ta oli lühike jässakas mees, kelle vandesõnadest kubisev vene keel oli sama naljakas kui ta saksa keelgi. Aga seda imelikku saksa dialekti kasutas ta ainult naisega suheldes. Tütrega rääkis ta nagu meiegagi, „matt” ees ja taga. Neil oli väike, aga väga korras maja, mis asus otse surnuaia taga. Kui viibisid tema õues, paistsid madalatel haudadel olevad puu- ja raudristid sulle nii lähedalt kätte, justkui seisaksid ise nende kääbaste vahel. Kui ma hommikul esimest korda tööle minnes surnuaiast möödusin, oli vana Jegor Šmit juba väljas. Vana ruuduline särk ümber punnitava kõhu, võidunud pükste sääred kummikutesse topitud, rehitses ta surnuaia ja tee vahelist mururiba. Ta oli omamoodi pedant ja vana surnuaed oli kahtlemata kõige paremini hooldatud koht terves Kiivas. Teretasin teda. Ta pööras ringi ning jäi mind silmitsema.

      „Tulid tagasi siia sitapessa,” nentis ta oma põlglikul viisil ning sülitas oma riibutud hunnikusse.

      „Jah,” vastasin. Nägin tema selja taga ridamisi uusi haudu. Need olid haaranud juba osa murustki enda alla. Kääbaste kohal nägi vähe askeetlikke luteri riste, rohkem oli põiklatiga õigeusu omi, sekka ka sõjaväelaste pisikesi viisnurgaga betoonpüramiide. Aga veel rohkem oli usu kaotanud, paljalt nimedega hauaplaate.

      „Jah, inimesed surevad,” kinnitas ta minu pilku märgates ja lisas pead noogutades vandesõna. „Mehed joovad end surnuks ja naised surevad vähki, aga enne seda ajavad nad kõvasti litsi ringi.”

      Ta oli nähtavalt halvas tujus ja ma kavatsesin edasi minna, aga samal hetkel nägin ma teisel pool hõreda hekiga aias kerges lillelises sitskleidis blondi täidlast noort naist. See pidi olema Nelli, Jegori tütar. Ta tuli paljajalu ümber majanurga, käes solgiämber, ning valas selle majatagusesse auku.

      „Tule sööma, isa,” kutsus ta selga sirgu ajades, märkas siis mind ja jäi vahtima.

      „Küll ma tulen,” vastas isa turtsakalt vastu, aga ma märkasin, et tema tütart riivav pilk mahenes pisut.

      „Sina, Harri! See on siis õige, et tulid meile miilitsaks?” Ta uuris mind huviga, lopsakad huuled kõverdunud muigeks. Ehkki kenake, polnud Nelli mingi tõeline iludus. Kuid mehed tiirlesid juba siis tema ümber. Ta ajas neid januseks, kui te mõistate, mida ma tahan öelda.

      „Tõsi jah,” kinnitasin napisõnaliselt. Mul oli raske Nellit vaadata. Võib-olla mõtles temagi praegu nendele kuuritagustele naljadele, mida me tookord harrastasime, enne kui ta tõsiselt käima hakates suuremaid hakkas valima.

      „Või siis miilitsaks,” nentis Jegor. „Pasane amet vargaid jahtida, kui kõik varastavad.”

      „Amet nagu amet ikka,” kaitsesin ennast ja pärisin viisakalt tema naise kohta. Mäletan, et nad tülitsesid saksa keeles ja meil, poistel, oli seda maru vahva pealt kuulata. Naine oli Jegorist pea jagu pikem, kõhn kui luuavars ja ilmatuma terava keelega.

      „Temal läheb väga rahulikult, seal taga viies kääbas vasakut kätt.” Jegor viipas peaga selja taha.

      „Vabanda, ma ei teadnud …”

      „Oh mis sa pabistad, tal juba uus naine,” andis Nelli endast uuesti märku. „Sa, Harri, astu meile vahel sisse.” Ta naeratas mulle, pööras ringi ja läks, ämber käes, tagasi ümber maja.

      „Mis see sinu asi on,” viskas isa talle järele. „Keegi peab kodu eest kah hoolitsema, kui tütrel aega ei jätku.” Ta pilk oli uuesti tõmbunud vimmakaks. „Võid tulla küll,” lubas ta mulle, „aga tal sõpru niigi juba ülearu.”

      Läksin edasi. Elu kulges oma rada minu vanas Kiivas, kasvas ja arenes, kogus ilu või kaotas seda ning osa sellest rändas vana Jegori jalgade alla.

* * *

      Sõiduriistaks oli miilitsale ette nähtud külgkorviga mootorratas, aga minu eelkäija oli jätnud selle oma korteriperenaise juurde. Lasin end juhatada ning läksin kohapeale järele uurima. Majaperenaine, ebamäärases vanuses tüse määrdunud kleidis naine, võttis mind üsna vaenulikult vastu. Mu jutu ära kuulanud, vaatas ta mind ilmse halvakspanuga. „Olete siis järgmine,” konstateeris ta külmalt, „saadavad juba päris kollanokki.” Tema nägu punetas. Seisime trepil ning ma tundsin eetri haisu. „See tsikkel seisab siin juba pool aastat ja ega keski temaga sõita saagi,” seletas ta loiult. „Ats ütles, et mootor olevat nässus.”

      „Peab järele vaatama, ehk annab remontida?” sõnasin mina.

      Ta kehitas õlgu ning astus sõna lausumata minu ees üle õue. Mootorratas oli külgkorviga K-750 ja ei paiknenud garaažis, vaid kuuris. Ta oli üleni tolmuga kaetud ning tagapool asetsev puuriit oli pudenenud osaliselt tema peale. Koukisin mootorratta kuidagi välja ning lükkasin õue peale. Leidsin mingi lapi ja pühkisin ta üle. Tsikli välimus paranes selle läbi lausa silmanähtavalt. Ta ei saanud olla kuigi vana, sest värv oli hästi säilinud ning spidomeetri näidu järele poldud temaga palju sõidetudki. Kui ma hakkasin tsiklit värava poole lükkama, ilmus vahepeal tuppa läinud perenaine uuesti õuele.

      „Nojah, tahad siis tsiklit ikkagi ära viia?” uuris ta mu käest.

      „Tahan küll.”

      „Aga siis tuleb maksta kah, niisama ei saa midagist.” Ta seadis end oma tugevatel jalgadel otse minu ja värava vahele.

      „Mille eest ma pean maksma?” küsisin vastu.

      „Nojah, hoidmise eest.”

      Vaatasime teineteisele otsa. Tema enesekindel muie ei meeldinud mulle. Ma ei tähendanud tema silmis ilmselt palju. Aga ma tahtsin talle selgeks teha, et ta siiski eksib.

      „See mootorratas kuulub riigile, täpsemalt siseorganitele ja et ma leidsin selle nüüd siit eramaja õuelt, seda võib tõlgendada üsna mitmeti.” Minu hääl oli rahulik, aga toon selline, et ta sai väga hästi aru ning tõmbuski kohe tagasi. Peale minu nooruse pidi ta märkama nüüd ka hoolega pressitud mundrit minu seljas.

      „Ega mina teda siia toonud,” viskas ta tusanedes, „tehke temaga mis tahate.”

      Tegingi, ma ei jaga küll midagi mootoritest, aga kindlasti pidi saama seda parandada, sest ühtki nähtavat osa polnud kadunud. Lükkasin tsikli välja tänavale ning paugupealt sai mulle ka selgeks, et kuigi kaugele ma seda nõnda viia ei jõua. Pealegi kuhu viia? Tuli leida mingi remonditöökoda. Jätsin tsikli tänava äärde kõnniteele ja läksin töökoda otsima. Kulus kenakesti aega. Küsisin siit ja sealt. Kiivast kolm kilomeetrit eemal asus kohalikule kolhoosile kuuluv auto- ja traktoriremonditöökoda. Laenasin Annalt ratta ning sõitsin sinna. Mundrist oli seegi kord kasu, mõningase pealekäimise järel leppisime töökoja juhatajaga kokku ning pärastlõunal pukseeris töökoja traktor minu vigase sõiduki köie otsas sinna kohale. Kindlasti olime naljakas vaatepilt ― tsikkel pika köie otsas põriseva traktori järel, mina mundris sadulas rappudes läbi alevi veeremas. Anna kirjeldas mulle seda õhtul, ise naerust vappudes.

      „Sa oled juba kuulus,” kinnitas ta mulle, „kõik pärivad mu käest, kust sihuke võidusõitja välja ilmus.”

      „Hästi, hästi,” muigasin vastu, „saan tsikli korda ja hakkan siis sulisid ja kohalikku maffiat taga ajama. Kõrvetan nad viimseni lagedale ja pistan pokri. Eks siis näeme, kes viimasena naerab.”

      „Neid siin ju polegi.” Tüdruk vaatas mind kaastundlikult. „See on kohutavalt vaikne koht, nõmedalt igav kohe, ainult joodikud, aga need magavad end põõsaste all välja.”

      „Ei maga nad enam midagi,” kuraasitasin edasi. „Organiseerime kainestusmaja, tirin nad sinna kokku ja hakkan trahve sisse kasseerima. Trahvirahadest ehitame siia uhke miilitsamaja ja vangla.”

      „Ei ehita sa midagi,” naeris ta mulle näkku, „naised löövad su maha, kui peavad hakkama oma kaasasid välja ostma.” Jutu lõpetuseks kutsus ta mind merre ujuma ja seda me tegimegi.

      Ma olin Annaga ära leppinud. Muidugi andis ta mulle igatpidi mõista, et just tema oli minu nüüdse toa ainus õige omanik ning et ainult tema lahkusest võis see kesta. Aga kuna ma talle sugugi vastu ei vaielnud, polnud ka rahu sobitamisel takistusi.

      Vahetasin oma mundri