Väikelinna šerif. Peeter Urm

hakkab lõppema. Selle uksed on pärani ja Igor seisab seal veel ainult moepärast, heites kärsituid pilke kellale. Tähistaevane augustiöö on soe ja lausa mähib sind endasse. Inimesed valguvad trepist alla poeesisele väljakule, täites selle oma kärarikka suminaga. Hõigeldakse, jäetakse hüvasti ja kutsutakse kaasa. Verotška seisab väljaku teises servas ning jälgib päevalilleseemneid nosides asjatundlikult seda melu. Ta on aastat kolm-neliteist vana kõhn tõmmu tüdruk, lohakalt riides ja odavalt räpane, nagu tavatseb mainida Marina ema oma korrus allpool elava naabritüdruku kohta. Aga Marina ise ei tunne tema vastu mingit põlgust ning trepist alla jõudes viipab ta tüdrukule sõbralikult. Muidugi on Verotška kergemeelne, aga eeskätt siiski õnnetu oma joodikust südamehaige ema tõttu, kelle kunded tedagi rahule ei jäta. Marinale viibatakse vastu, aga siis ilmub Igor tema kõrvale ning koos seatakse sammud kodu poole. Svetka longib nende järel ja Marina tunneb lausa füüsiliselt teise etteheitvaid pilke oma seljal. Svetka peab end Marina parimaks sõbratariks ja kindla peale tahaks ta arutada õhtu üksikasju. Nüüd loodab ta, et Marina saadab Igori oma tänavanurgal minema nagu tavaliselt ja uuesti leitakse aega temagi jaoks. Aga noormeeski paistab solvunud. Marina hoomab seda kõrvalkõndija tusasest näoilmest ja püsivast vaikusest nende vahel. Muidugi ta tantsis teistega, aga oli ta siis süüdi, et Igorjok oli all? Või pahandab hoopis sampuse pärast? Aga selle tellis ju Igori enda sõber, pealegi oli Igori vein lausa vastik. Küllap seal oli teisigi paremaid veine, aga Igorjok on alati veidi ihne.

      Marina teab, et ta kogub raha auto jaoks ja teab samuti, et see solvumuski lahtub varsti. Nii vaikib temagi ning ootab. Silmanurgast märkab ta, kuidas üle platsi tüürib Verotška suunas kõikuval sammul rangisjalgne santehnik Vova, kes on naisest lahus ja kelle kaks last ei näe ilmaski alimente. Ta peab Verotškaga rääkima, kindla peale teebki seda. Marina tänavanurgal nad peatuvadki, aga Igorjok ei lähe ära, seisab ja põrnitseb ainult. Ta on kena ja pikk poiss, Marinast aastat kolm vanem. Nüüd võiksid nad tõmbuda maja varju ning Marina laseks ennast suudelda, kui Svetka kaugemal ootaks. Rohkemat pole Marina lubanud veel kellelegi ega lubagi, Igorjokki teab seda seda. Marina hoiab end oma tulevase tarvis. Nüüd vaatab ta mõistaandvalt sõbratari suunas, aga too seisab sirgelt ja kangelt. Range Svetka meelest on Marina oma kohustused poisi vastu täiesti täitnud ning seega loomulikult tema päralt. Marina ohkab. Õhtu on hämmastavalt soe ja mõnus ja kuidagi ei tahaks lahkuda niiviisi tülis.

      „Sa ei pea must põrmugi,” lausub poiss korraga tasa, aga vimmakalt, „mitte küünevõrdki. Jõid tema šampust ja irvitasid minu üle.”

      „Mis sa nüüd, Igorjok …” Marina paneb käe õrnalt poisi käele. „See ei tähenda ju midagi, ma tulin ju koos sinuga ära.”

      „Marina, ma pean sinuga rääkima,” alustab Svetka nõudlikult eemalt.

      See peab olema abi poisist vabanemiseks, aga praegu see ainult vihastab Marinat. Ta näeb, et Igorgi tõmbub sellest veelgi enam pingule.

      „Homme räägime,” lubab Marina. Tema hääl on jahe, sõbrataril pole takti. Marina ei taha tema pärast Igoriga veelgi enam tülli minna.

      „Ei, kohe,” käib Svetka peale. Tal on oma direktorist isa kange iseloom.

      „Lase jalga, Svetka,” käratab Igor üle õla vaatamata, „kao minema.”

      See on sulaselge solvang, aga kuna Marina vahele ei sega, pöördubki tüdruk minema.

      „Loll oled, Marina, viimane loll … Sihukese pärast,” lausub ta vimmakalt ja eemaldubki kontsade klõbinal.

      Nad seisavad nüüd ainult kahekesi, aga uuesti vaikides.

      „Sa ei armasta mind,” kordab noormees tusaselt ärritust maha surudes.

      „Ma pean sust, Igor, küll,” kinnitab tüdruk veidi nõutult. Ta pole päris kindel, kuivõrd suureks ta oma tundeid lugeda võiks. Aga poiss on meeldiv ja Marinaga arvestab ta alati. Pealegi pole kindlasti ühtegi teist, keda ta praegu rohkem armastaks.

      „Tõesti armastad?” Poisi hääl on korraga tunnetest kähe. Marina ilu lummab teda. Ta on seda tüdrukut ihaldanud juba kuid, enne kui nad sõpradeks said. Millist vaeva on ta näinud end alati vaos hoides!

      „Muidugi,” kinnitatakse varmalt.

      Nad suudlevad, mitu korda ja pikalt. Poiss tahab edasi jalutada. Marina tõrgub, tahaks juba tuppa magama minna, homme peab ta jälle vara tõusma, et bussi peale jõuda. Lõpuks ta soostub, sest leppimine on tähtsam. Nad lähevad esialgu edasi mööda tänavat, siis keerab teeharu männimetsa vahele, mereäärsete luidete poole ning nad valivad selle. Korrapealt on nad kõikematvas pimeduses. Puhub nõrk meretuul, aga seegi on soe. Hingematvalt ilus on tähistaevas pea kohal. Poiss räägib tasa ja innukalt, aga Marina peaaegu ei kuulegi teda. Ta tunneb end justkui lahustuvat selles raske vee õõtsuva kohinaga täidetud tintmustas vaikuses. Uuesti laseb ta end suudelda. Poiss tõmbab teda istuma ja nad istuvadki. Igor ründab nüüd juba tõsiselt. Ikka suudeldes, üks käsi ümber õlgade, aga teine käsi kiirustab avama kleidinööpe, libiseb siis silitades aina madalamale ja veab kleiti üles. Marina väänleb ja tõrjub, aga raske on vastu hakata, kui teise keha kuumus sindki sütitab. Otsiv käsi surub end kangekaelselt püksikummi vahele ning liigub niiskeks tõmbuvas jalgevahes. See pole justkui enam tema ise, keha on võtnud juhtohjad enda kätte, justkui hõõguv tume sügavik imeb tüdrukut endasse. Aina nõrgemaks muutub vastupanu, iha lämmatab seda. Poiss surub tüdrukut selili samblale. Marina pole seda nõnda ette kujutanud, mitte nii ei pidanud see sündima, aga ta alistub, laseb lükata põlved laiali ning poiss veeretab end talle peale.

* * *

      Anti tõuseb trepist üles teisele korrusele, aga läheb oma toast mööda pimikusse. Siin on kõik samamoodi juba aasta otsa. Fotoaparaat laual, kate objektiivi ees, selle kõrval kaks välklampi, karbis filtrid ja kassetid filmirullidega. Mõned ilmutas ta ise, teised jäävadki isa ootama. Suurendusaparaat keset lauda, eemal valamu kõrval riiulid ilmutus- ja pesemisvannidega. Peale operatsiooni komberdas isa siia üles ainult ühe korra, ehk on käinud ka tema, Anti, ära olles, aga midagi pole paigalt liigutatud, seda näeb ta selgelt. Anti jaoks on see pühamu, õnnis unistuste paik. Ta on alati tahtnud saada fotograafiks nagu isa. Siis saaks ta pildistada asju ja inimesi, kes talle meeldivad, ja nad ei võõrastaks ega keelaks talle seda, sest Anti teeks nad veelgi ilusamaks oma piltidel. Muidugi tuleks teha ka ebameeldivat tööd, kõik ei saagi alati meeldida, kuid selle eest makstakse head raha, nagu isa kunagi sai. Ja eelkõige pildistaks ta seda tüdrukut, palju filme pildistaks Anti temast täis. Poiss ohkab, aga see on õnnelik ohe. Seejärel võtab ta taskust rahakoti ning selle sisu uurides muutub ta ilme taas tusaseks. Kui ta kooli läheb, peavad nad hakkama saama ainult isa invaliidsuspensiga. Pruta ei lähe ilma pealgi tööle. Jah, mis neist kõigist saab, loota pole kellegi peale. Homme sõidab ta uuesti linna, iga päev kuni koolini, ja hakkab raha kõrvale panema. Ainult vahele ei tohi jääda.

* * *

      Aleksander Trofimõtš riietub ümber oma administraatorikabinetis, et koju minna. Ta teeb seda hajameelselt, mõtted ikka veel tüdrukus kinni. Seejärel istub ta veel viivuks, viimane sigaret ja konjakipits reispassiks. Igorjok on õnneseen, sellistel madala lennuga ihnuskoidel veabki, oskavad tuhnida ja leiavadki. Peab, kuni lörtsib ära ning jätab maha. Tema ei jätaks, olekski aeg peret luua. Tegelikult peaks ta lahkuma, Ninotška ootab juba, aga Aleksander Trofimõtšil on neist üliküpsetest praegu kõrini. Lihtsalt ei saa, kui selline tüdruk seisab silme ees.

* * *

      Antigi on magama jäämas. Pime öövaikus tema ümber näib suretanud maja. Aga päris tühi pole see vaikus siiski. Köögis tilgub kraan, miski nagiseb pea kohal pööningul ja mõned korrad haugatab naabri koer. Siis kostab altkorruselt ukse ettevaatlik kääksatus ning see äratab ta paugupealt. Tõesti, ta pole kuulnud valesti, trepilt tõusevad nüüd vaiksed sammud. Keegi lükkab tema ust ja avab selle. Sammud tulevad julgemalt üle põranda edasi ning peatuvad voodi ees. Naine kummardub ning ilmselt uurib teda. Ja kuigi Anti lebab, silmad kinni pigistatud, on ta päris kindel, et too praegugi naeratab. Siis pöörab naine end veidi ja istub raskelt voodiservale.

      „Anti, ae Anti, kas sa tahad, et ma tulen?” küsib ta tasa oma lõbus-nurruval häälel. Poiss vaikib, aga tema keha on üleni pingul ja ootel. Ja nainegi vist teab seda, ta asetab