Tulnuk. Enn Vetemaa

kõrvaks kehastunud neiu uudishimu rahuldada:

      „Vaadake, keegi ei tea, kust ma olen tulnud ja kes on minu vanemad. Ühel talvisel pakasehommikul leiti mind lihtsalt lumehangest.”

      „Hangest?”

      „Just nimelt. Mind leiti lumest mingi väikese lastekodu akna alt.”

      „Küllap teie vanemad, halvad vanemad…” alustaks tütarlaps, kuid noormees, katkestaks tema arutluse, mille lõpp nii ette aimatav oleks. „Vaadake, selle lastekodu akna all oli suur lage lumeväli – pehme, vatjas lumi. Neitsilikult valgelt pehmelt lumelt ei leitud ühtegi inimjälge, kusjuures too suur tabula rasa, kui nii öelda võib (tütarlaps igaks juhuks noogutaks), oli säilitanud isegi mõne linnukese varbajäljed… Ei, ka uut lund polnud paar päeva sadanud. Olnuks ilmvõimatu, et keegi inimolend mind süles sinna viia sai. Küll oli aga minu asendist – ma olin nimelt sügavamale vajunud, kui minu raskus seda eeldada oleks lubanud – võimalik oletada, et mind on lastud lumme kukkuda. Mitte kõrgelt, ei, üsna madalalt, ent siiski kukkuda.”

      „Et te justkui kukkusite taevast?” imestaks tüdruk ja ta unustaks end sedavõrd, et hakkaks närima oma niigi näritud küüsi.

      „Tundub. Ja politseinikud, kes asja uurima kutsuti, leidsid lumes siiski teatud muundumisi: pisut eemal ühe sulanud koha ja väikesi kontsentrilisi ringe, mida võis jätta mingi senitundmatu õhusõiduki järsk peatumine ning lühikene õhus paigalseis… Kõik vihjab sellele, et ma olen, jah, te võite muidugi muiata (tüdruk ei teinud seda hoopiski), et ma olen TULNUK.” Noormees. tõuseks taas, jalutaks akna poole ning suunaks oma pilgu sumedasse öötaevasse, vilkuvate tähtede poole.

      Toas valitseks vaikus. Isegi mikrofoni konsoolil pöörlev prillmaopea peatuks korraks ning imehea kõrv võiks kuulda vaid lindi tasast kerimissuminat.

      „Ja… ja kust te seda teate? Kes teile seda rääkis?”

      Veel viivu vaataks noormees, kes ennast ehk ka Tulnukaks lubaks nimetada, virvendavaid, kutsuvaid tähti ning tema näos oleks soov ja kutse.

      „Muidugi ei räägitud mulle sellest kohe. Ma olin juba kuueteistkümneseks saamas, kui meie lastekodu juhatajat ootamatu insult tabas. Tema üheks viimaseks sooviks oli minu kutsumine oma surivoodi juurde.” Noormees vakataks korraks. „See pilt on mul veel praegugi imeselgesti silme ees. Hea rauk oli upitatud tema kõrgeotsalises, rohkete inkrustatsioonidega voodis, voodis, millest peatselt pidi saama surivoodi, patjade najale istuma. Temast pisut eemal seisis arst, akna lähedal aga tumedas talaaris vaimulik. Tugitoolis istus kasvataja täiskasvanud tütar, pea kätele langetatud. Väike öölamp tundus kuidagi eriti haiglaselt kollane, sest oli koidueelne tund ja kardinate taga hakkas idataevas nõrgalt hahetama. See oli imelik, kuidagi ajatu hetk ja me kõik tundsime, et kohe on miski lõplikult murdumas, et kohe varsti saabub too saatuslik stoppkaader. Muide on norra kunstnikul Edvard Munchil üks väga ja väga lähedase meeleoluga maal, ainult et seal on surijaks noor tütarlaps.” Noormees pühiks laubalt sinna tekkinud tillukesed higipisarad.

      „Siis saatis hea rauk toast välja nii oma tütre kui ka arsti, kes küll algul protesteerida püüdis, ent seejärel siiski kuuletus. Ju taipas temagi, et siin pole eskulaapidel tõesti enam midagi teha. Ainult mustas talaaris vaimulik, kes hoidis vahajate sõrmede vahel püha raamatut, võis jääda.

      „Ma olen sind aastaid jälginud, kallis poiss,” alustas meie kasvatusasutuse hing. Tema hääl oli vaevu kuuldav, sest halvatus oli tabanud poolt tema kehast, mistõttu ka üks suunurk lõdvalt ripnes ja artikuleerimist raskendas. Ent ma kuulsin siiski selgesti kõike, mida ma kuulma pidin. Jah, ma kuulsin seda, mis mind rabas, tummaks lõi, mis kogu mu elu muutis. Kuigi… kuigi ma olin ise oma sisimas millekski selliseks ette valmistatud.” Nooruk tõstaks pilgu ning nagu kõhkleks korraks, et milleks ta küll kõike seda räägib, ent tütarlapse lausa anuv pilk sunniks teda siiski juttu jätkama.

      Ning too saaks kuulda, et siis jutustanudki hea lahkuja noormehele, et ta ei saa rahulikult surra, enne kui on noormehele avaldanud kogu toe. Niisiis leitud noormees – seda teame nüüd juba meiegi – lumehangest. Et ta ei külmetuks, oli ta pistetud miniatuursesse pehmete sulgedega täidetud magamiskotti. See olnud aga omakorda mässitud ühte imelikulõikelisse mustast peenvillasest keepi meenutavasse riietusesemesse, millel oli muide veinpunane vooder. Ka kapuuts olnud tollel mõistatuslikul, rituaalselt mõjuval kehakattel, kapuuts, mida on võimalik niiviisi pähe tõmmata, et katab peaaegu kogu näo. Jah, kuid see polevat olnud veel kõik – ka üks kirjakene leitud sellest kummalisest imikupakendist.

      „Kiri? On see teil alles?”

      „Kahjuks mitte,” vastaks noormees. Nimelt kahetsenud ka rauk, kellel oli peatselt määratud meie hulgast lahkuda ja kelle hing kindlasti õndsuse päris – valge tuvikesena pidi see küll temast lahkuma, kuigi see kujutluspilt on ehk naiivne – , et lapsukesele kaasa antud kiri saanud viimase suure sõja ajal koos paljude teiste tema väärtuslike paberitega tuleroaks. Ent selle sisu võivat ta siiski lühidalt edasi anda. Muidugi oli kirjas palutud poisslapse eest hästi hoolt kanda, pühendada teda teaduste ja muusika saladustesse, tutvustada teda võimalikult kõigega, mis on maa peal head ja halba, et ta sellest rohkem teada saaks kui need, kes on tema nii ootamatul ja riskantselgi viisil maaelanike meelevalda usaldanud. Olgu see poisslaps nagu anum, mille me kaevu laseme, et kunagi uurida, milline on vesi, millega ta täitus…

      Pole vist vaja kirjeldada tütarlast, keda võiksime sellel hetkel täpselt samuti kõrvutada kaevu lastud täituva veenõuga.

      Tagasihoidlikult, veidi piinlikkust tundes annaks nüüd noormees edasi rauga viimased kiidusõnad. Nimelt tunnistanuks too, et ta oli algul juhtunu ehtsuses siiski pisut kahelnud, kuid aasta-aastalt olevat temas süvenenud veendumus, et noormees on tõesti Tulnuk. Liialt erinev olnud ta eakaaslastest, kes enamikus oma jõude-, ja mitte ainult jõudeaega, kasutute, koguni kahjulike harrastustega kalduvad täitma ning kellest enamiku hulgas pole kahjuks märgata tungi täiusele. Kerglus, naudinguhimu, olgu selle allikaks siis meelemürgid või vastassugupoole rikutumad esindajad, iseloomustavat paljusid neist noortest hingedest, keda ta küll hea aednikuna, muidugi oma võimete piires, harida on püüdnud; noormees seevastu olevat tema rõõmuks aga nende täielik vastand. Sel ajal kui tema eakaaslased on labase ajaviitemuusikatralli ohvrid – ei viitsita enam söögiajalgi kõrvaklappe peast võtta – , olevat nooruk teinud nende kasvatusasutuse väikese kodukiriku orelil kiiduväärsel kombel kiireid edusamme. Ja seda just kõige tõsisema ja sügavama muusika vallas. Ning kas ei pea noormees mitte hoolikalt päevikut, kuhu ta kõik nähtu ning selle kohta käivad mõtted sisse kannab? Sellele küsimusele pidanud noormees jaatavalt vastama, kuigi ta tunnistanud, et arvas, et vaevalt keegi seda teab. Seepeale tähendanud tark vanainimene, et nemad siin teadvat ja olevat kohustatudki teadma kõigist kõike. Need päevikud aga tõestavat, et tema õpilane juba nagu alateadlikult on oma missiooni täitmisele asunud.

      „Kas siis joogid ja naisterahvad…?” alustaks tüdruk, kuid muidugi hammustaks ta kohe keelde, õnnetu, et ta midagi sellist üldse küsida kavatses.

      „Alkohoolseid jooke ja tubakat, muudest meelemürkidest rääkimata, ma ei tarvita,” naerataks nooruk kohmetult. Ent ta koguks end kohe ja tütarlapsele otse silma vaadates tunnistaks, et kahjuks või õnneks, kuidas võtta, ei ärata ka vastassugupool temas kiimalisi huve. Võimalik, et seegi fakt on seotud tema tulnuka-olemusega. Tumesiniste silmade mahedalt särades lausuks ta vaikselt, et tunneb naudingut – jah, tal tekkivat koguni erektsioon – ainult siis, kui ta täidab omi pühi kohustusi.

      Mida too erektsioon tähendab, seda tütarlaps umbkaudselt siiski aimaks, ja me poleks päris ausad, kui väidaksime, et see asjaolu teda just rõõmustaks. Kuid kohe läheks tema huvi üle noormehe „pühadele kohustustele”.

      „Minu püha kohustus on võitlus harmoonia ja rahuriigi eest,” teataks nooruk napilt, ning tütarlaps taipaks, et neist kohustusist pole tal määratud rohkem teada saada.

      Ah jaa… Peale kirja olid universumi tundmatud asukad imikukotti lisanud ka kulda ja vääriskive. Neist piisanud muide selle tagasihoidliku maja ostmiseks. Mõõdukate eluviiside korral, aga need olevat tal juba loomuses, peaks noorukil varandust jätkuma tema elupäevade lõpuni. Või siis ajani,