Tulnuk. Enn Vetemaa

ei tunne. Tütarlaps pingutaks oma mälu ning talle meenukski rida mingist ammu lapatud raamatust. „Ela nagu rohi!” soovitaks ta tähtsalt.

      „Sinnapoole me peame püüdma, kuigi praegusel hetkel on vist küll aednikutöö vajalikum. Jah, kuid see pole kerge töö, sest ka umbrohi on rohi, mis elada tahab. Eetikat ja elu kaitstes peame teinekord käe umbrohulise eluvormi vastu tõstma…” ohkaks noorsand ja, püüdes oma mõtetes selgust luua ning samal ajal veel ka kohviplekiga võidelda, ta vist ei kuulekski tütarlapse põlglikku nendingut, et rohimine on kole vastik ja igav töö.

      „Kurja ja hea vaheline piir on nii õbluke ja nii raskesti määratav,” alustaks noormees uut mõttekäiku, ent kohe katkestaks tüdruk selle.

      „Mida rohkem me teame, seda selgemaks saab, et me veel midagi ei tea!” kuulutataks uhkesti. Ka see ütlemine on vaevalt et originaalne.

      „Paraku tõesti.”

      Nüüd jääks noormees tüdrukut, ei, pigem juba seda nipsakavõitu daami, uurivalt silmitsema; sellisena pakuks ta noormehele muide palju vähem huvi. Siia tuli ju hirmunud tüdruk, kes tahtis kuulda saada kurjade vaimude pahadest tegudest tema enda sisemuses. Selline abivajav neiu oli märksa köitvam. Ent küllap tajuks tüdrukki, et tema metamorfoosist kasu pole, pigem isegi kahju, ning niisiis istuks ta nüüd seal jälle endiselt oma läikivate küünarnukkidega kleidis, punased, marraskil käed põlvedel, ja tunnistaks, et teatud halbade jõudude olemasolusse usub ta küll. Kohe päris selgesti tundvat ta vahel, et nüüd hakkavad va paharetid jälle ründama. Ka siis olnud see nii, kui ta noorhärrat telliskiviga viskas.

      „Meis kõigis on varjus palju halba,” dotseeriks noormees ja lisaks, et harilikult vajab see halb väljapääsemiseks siiski kõrvalisi tõukejõude. Kas mitte too kahtlase olemisega valge smokingu kandja, keda Jaama Krahviks tituleeriti, tütarlast kuidagi tagant ei tõuganud? Võib-olla lihtsalt mõne kujutluspildiga. Too nõndanimetatud krahv jätnud talle halva mulje.

      „Ei, ei, seda küll mitte!” ruttaks tüdruk oma tuttavat kaitsma, ja koguni nii agaralt, et see toonikõrgendamine noormehelegi märkamatuks ei saaks jääda. Tõsi, kord olevat Jaama Krahv küll ütelnud, et tütarlapse abistaja, see kuidagi pühamehelik nooruk, on sihuke – noh, nüüd satuks tüdruk segadusse – , sihuke natuke lihtsameelse olemisega inimene, keda nuhiks küll ei maksaks pidada… „Ega te solvunud?” lõpetas tüdruk üsna hädiselt.

      „Hoopiski mitte,” naerataks nüüd nooruk. Ja ta pajataks, et lihtsameelseks on teda ennegi peetud, kuna ta ikka ja alati on otsinud Vaimu ilminguid.

      Eks seda tõestaksid suur piibliraamat ja virn koraalinoote harmooniumil.

      „Kas te olete usklik?” päriks tüdruk kartlikult.

      „Aga kuidas siis teisiti!? Vaim on! Printsiip on! Ma ju tunnetan seda kogu oma olemusega,” kuulutaks nooruk. Ta läheks akna alla ja avaks selle. Pidulikult lükkaks ta kardinad laiali.

      „Vaadake seda maailma! Ta on ju Vaimu täis! Tulge ja vaadake ja kuulake, inimeselaps!”

      Akna taha sobiks sel puhul vaikne hilissuveöö, august näiteks. Valigem siis august. Õhus oleks küpsemise lõhnu ja koguni sügise eelaimust. Noorkuu kumaks oranžilt – nii soe ja pehme tunduks ta, et kui teda peos pigistada, siis peaks sealt küll midagi apelsinimahljat nõrguma. Vaikne tuuleiil painutaks vahtralehti vastu akent; nende roheline näiks lambi valgusekoonuses kiirgavalt ere.

      Noormees murraks ühe lehe ja silmitseks soonekesi, mis kannavad Elu. Tema käed saaksid pisut kleepuvaks ning nooruk nuusutaks neid apla õrnusega. Ning nüüd võiks aknalauale lennata ka kuldroheline põrnikas ja hakata seal edasi-tagasi patseerima.

      Too putukas aeg-ajalt seisataks, kikitaks tundlaantenne ja nagu kuulaks maad, et seejärel uuesti edasi kiirustada, taas seisma jääda või ühel kohal pöörlema hakata justkui katkise roomikuga tank. Tema plaanidest ei saaks me aru, kuigi need vist täielikult ju ei puuduks.

      „Ja kui nüüd silmad veel kinni panna ja natuke oodata, siis hakkab tunne, et sinusse midagi voolab. Te tunnete ka, eks ju?”

      Pea viltu, vaataks tüdruk noormeest, kes kahvatuna ja õnnelikuna akna juures seisaks, väites endasse midagi voolavat. Segane! Muidugi on see noorhärra segane, kuid peab ütlema, et ta on seda kaunilt. Kui kaua ja täpselt niiviisi seista, nagu tema seisab, võib ehk tõesti mingi tunne – kas või nutt – peale tikkuda.

      Ja nüüd löökski noormees pisut taaruma, kuid aknalauast ta siiski kinni ei võtaks. Kui siin voolamisega tegemist on, peaks tüdruk mõtlema, siis on ämber küll varsti täis. Nii ta noormeest vaataks, mõtted natuke hardad ja hajali, silmad hägused, suu veidi lahti.

      „Ma näen, ka teie saate sellest aru. Ka teie tunnete seda. Te ei tea, kui hingestatud on praegu teie pilk,” rõõmustaks noormees.

      „Oh, ma ei tea, ma ei tea…”

      „Te olete nii tagasihoidlik. Ma ju näen, et te olete juba praegugi teiseks saamaks. Vaim on teid puudutanud ja te saate paremaks.”

      Nüüd õhetaks tüdruk juba üle kogu näo.

      „Ja paljud inimesed räägivad, et kogu meie ilm on lihtsalt üks suur mulksuv keemiaretort; sfääride eeter pole neile muu kui paljas värske õhk, mis – tõsi küll – kopse tuulutab ja söögiisu tõstab ning seedimist soodustab. Miks nad küll niisugused on?” küsiks ta kurvalt. „Ja oma mõistust kasutavad nad eelkõige selleks, et endale ja teistele tõestada, et nende ümber mitte midagi kummastavat ei ole ega saagi olla.”

      Nüüd nad jälle istuksid ning noormees räägiks kaua ning tuliselt ja õige keeruliste sõnadega neist ilma asjadest. Tüdruk kuuleks, et nad on enamasti transtsendentsed või aprioorsed ning mõned jälle agnostilised. Ja tungivalt soovitaks noormees tüdrukule maailma vaadata fenomenalisti pilguga, millise ettepanekuga tütarlaps ka kartlikult nõus oleks. Ta igatahes püüdvat.

      Ent kaugeltki mitte kõik, mis meie ümber voogab, pole hea ja puhas, hoiataks noormees. Ta uskuvat ennast ka üht-teist teadvat sellest halvast, mis sunnib meid teistele halba tegema, kuid siiski tahaks ta neist halbadest mõjuritest rohkem teada saada, kui ta praegu teab. Teoreetiliselt võttes olevat halb ja hea polaarsed (selle peale noogutaks tüdruk tingimata nõusoleku märgiks pead) ning ilma üheta ei saavat teist haarata, tervikust rääkimatagi. Tervikut haaramata ei tulevat midagi välja maailma ja tema elanike tundmaõppimisest.

      Aga seda olevat vaja tingimata tundma õppida ja muuta. Muuta nii, et seda märkaksid ka teised universumi asukad, need paremad, keda rahvausundid ikka taeva ja jumalustega on sidunud. Meid jälgitakse pidevalt, vaadatakse meie teaduse ja tehnika edusamme, tuntakse neist rõõmu, aga ka muret. Ja alles siis, kui me näitame, et oleme head, usaldusväärsed, armu pälvivad, võtavad nad meiega sidet. „See on suur päev!” kuulutaks noormees ekstaatiliselt.

      „Kas see tõesti võib juhtuda?” päriks tüdruk, kuid tunneks, et ta kuuldusse juba ka ise uskuma hakkab.

      „See tuleb! Ja mitte viimsekspäevaks ei nimetaks ma seda, vaid esimeseks. Ei mitte viha ega kättemaksupäev, mingi jõle armagedon, mida hirmu ja värinaga tuleb oodata – see on headuse jõudude ühinemine suureks triumfikooriks, ammu igatsetud sfääride harmooniaühtsuseks!”

      Ning nüüd istuks noormees oma koduoreli taha ning imelised kirkad ja puhtad helid täidaksid ruumi. Põlvili tahaks tüdruk langeda selle prohveti ees. Ent äkki katkestaks terav dissonants sulnid helid ning sünge ja ähvardav oleks puldi tagant tõusev musitseerija.

      „See päev ei ole veel käes!” hüüataks noormees karmilt. „Enne tuleb veel palju teha. Me peame raiuma ja põletama kuivanud oksad oma viinapuudelt!”

      Ja neiu saaks kuulda, et kaugeltki kõik, mis meie ümber voogab, pole hea ja puhas. Noormees uskuvat ennast üht-teist teadvat ka sellest halvast, mis oma salakavalaid juuri ajab ning inimkonna üksmeelde pragusid tekitab. Me peame võitlema ja ootama, nagu ootas Ristija Johannes!

      „Ristija Johannes!” pomiseks värisev kuulaja. „Kas… kas te ehk äkki ise ka?..” Tema hääl murduks.

      Nüüd noormees naerataks. Naerataks andestavalt ja